10. august – Püha Laurentiuse mälestuspäev ehk lauritsapäev

Illustratsioon: Wikipedia

Laurentsius sündis ja kasvas Hispaanias ning suri teise sajandi keskel märtrisurma tulerestil koos oma soosija paavst Sixtus II-ga. Rooma keiser käskis Laurentsiust, et see annaks talle üle kiriku varanduse. Laurentius tõi keisri ette vanad ja haiged, vaesed ja vigased inimesed, keda tema pidas kiriku suurimaks varanduseks. Keiser nii ei arvanud ja mõistis Laurentiuse piinarikkasse surma. 

Laurentiust teati kui hispaanlast, kes tuli Rooma selleks, et teenida paavst Sixtus II ühena seitsmest Rooma diakonist. Paavst Sixtus II hukati 258. aastal keiser Valerianuse ajal, kes aasta enne seda oli alustanud kristlaste tagakiusamist nende vastu suunatud kirjade avaldamisega. Laurentiuse enda hukkamise kohta on olemas kaks versiooni – üks neist mainib tema hukkamist pea mahalõikamise läbi, teine (laiemalt levinud versioon) räägib põletamisest grillrestil. Varajastest kirikuisadest kirjutavad Püha Ambrosius ja Püha Prudentius, et Laurentius oli sügavas leinas pärast Sixtuse hukkamist. Nendest kahest allikast saame teada, et Laurentius järgnes Sixtuse hukkamiskohale ja päris, miks peab hukatavaks olema just paavst ja mitte tema diakon (teadaolevalt hukati koos Sixtusega ka ülejäänud kuus Rooma diakonit). Sellele aga vastas paavst: “Ära muretse, mu poeg, ma ei jäta sind maha. Mõne päeva pärast järgned sa mulle.” See teade märtrisurmast rõõmustas Laurentiust ja ta teadis, et tal on jäänud täita veel vaid üks ülesanne. Diakonina pidi Laurentius kiriku raha ja vara hooldama. Tema ülesandeks oli jagada almust nendele, kes seda vajasid. Nii ta koguski kokku kõik vaesed, vaeslapsed, kodutud ja lesed ning jagas nendele kogu vara, mis oli tema hoole all. Peale selle müüs ta veel maha osa kirikule kuuluvast kullast ja hõbedast ning jagas saadud tulu vaeste vahel. Sel ajal oli prefektiks Cornelius Saecularis, kes teadis, et kirik on rikas ja haldab palju vara. Tema käsu kohaselt tuli kogu vara üle anda keisrile, et see saaks ülal pidada oma sõjaväge. Prefekt läks Laurentiuse juurde ja ütles: “Ma mõistan, et oma õpetuse kohaselt peate te andma keisrile selle, mis kuulub keisrile. Teie Jumal ei toonud endaga siia maailma kaasa raha, vaid õpetuse. Seega võite te raha meile üle anda ja alles jätta oma õpetuse.” Selle peale vastas Laurentius, et varade kokkukogumiseks kulub tal vähemalt kolm päeva. Nende kolme päeva jooksul müüs Laurentius maha kõik veel allesjäänud vara ja jagas saadud tulu pidalitõbistele, pimedatele, haigetele, hädasolijatele, leskedele, vaeslastele ja vanuritele. Pärast kolmandat päeva tõi Laurentius keisrilossi ette kõik linna vaesed, lesed, kodutud ja abivajajad ning ütles prefektile: “Kirik on tõesti rikas, palju rikkam kui keiser.” Selline teguviis ajas prefekti marru ja ta lubas, et ta hukkab Laurentiuse aeglaselt ja võimalikult piinarikkal moel. Ta muretses hästi suure grillresti, lasi selle nii kuumaks ajada, et see oli lausa punane, käskis siis sellele asetada Püha Laurentiuse ning kõige otsesemas mõttes grillis ta surnuks. Püha Ambrosius annab meile teada, et jumalik leek põles Laurentiuses niivõrd tugevalt, et ta talus kogu seda piinarikast ja valulist protsessi erakordselt rahulikult. Ta olevat isegi kõrvalseisvale hukkamist läbiviivale isikule öelnud: “Sa võid mind nüüd ümber keerata, ma olen selle poole pealt juba küllalt küps.” Hiljem olevat ta veel lisanud, et kuna ta on nüüd juba täielikult ära küpsenud, võivad nad asuda roa kallale. Peale seda, kui Laurentius oli palvetanud Rooma pöördumise eest, ta suri. Pärimusele toetudes on teada, et kui ta oli juba tulel täielikult ära põlenud, ümbritses tema nägu imeline valgus. Prudentiusele toetudes teame, et Laurentiuse eeskuju viis Rooma pöördumisele ristiusku ja tegi sellega lõpu paganlusele Roomas. Pole kahtlust, et Laurentiuse eeskuju oli tugevaks usu allikaks paljudele Roomas ja üsnagi ruttu levis see sealt ka väljapoole.

Laurentiuse passio (kannatus ja surm) pandi kirja alles sajand pärast tema hukkamist. See, et Laurentius suri märtrisurma, on laialt aktsepteeritud kirikuisade poolt, kuid detailid jätavad siiski piisavalt ruumi kõikvõimalikeks spekulatsioonideks. Ühe näitena võib tuua juba eespool mainitud hukkamisviisi. Teatud allikatele toetudes suri Laurentius pea mahalõikamise läbi, kuna just see olevat olnud kõige laiemalt levinud hukkamisviis tol ajal. Grillrestil hukkamise viis on ilmselt tuletatud Früügia allikatest, mille on kirja pannud Püha Vincent Saragossast.

Püha Laurentius maeti Cyriaca surnuaiale Campo Veranos – kohale, kus praegu asub Püha Laurentiuse basiilika (kirik). Püha Laurentiuse surmapäev on 10. august 258. Kirikukalendris on see ka tema nimepäevaks.

Pühendumus Pühale Laurentiusele levis eriti laialt keskajal. Kristlikus kunstis kujutatakse Püha Laurentiust tihti diakonina, kes hoiab käes evangeeliumide raamatut või siis risti või hoopiski mündikotti (mis vihjab tema varahoidja ametile). Aeg-ajalt kujutatakse teda ka jagamas raha vaestele. Üsnagi tihti kujutatakse teda aga hoidmas käes grillresti, mis otseselt vihjab hukkamisviisile. Püha Laurentius on kaitsepühakuks paljudele ametitele ja kohtadele. Tema kaitse ja juhatuse alla on usaldatud diakonid, koolilapsed, kerjused, vaesed, õllemeistrid, veinivalmistajad ning ka arhivaarid, klaasipuhujad ja tuletõrjujad. Nii kummaline kui see ka pole, on just Püha Laurentius oma hukkamisviisi tõttu ka kokkade ja küpsetajate kaitsepühak. Väitku veel keegi, et Issandal puudub huumorimeel.

Asukohtadest on Püha Laurentiuse kaitse alla usaldatud Rooma ja Sri Lanka. Perseiidid – iga-aastane tähesadu, mis on vaadeldav mitmetes Lõuna-Euroopa paikades ja esineb tavaliselt just augustikuu keskpaiku (Laurentiuse nimepäev on 10. augustil, seega enam-vähem sel ajal), on hakatud paljudes kohtades kutsuma Püha Laurentiuse pisarateks.

Eestis on Laurentiusele pühendatud viis kirikut: Kuressaare Laurentiuse, Kuusalu Laurentsiuse, Laatre Püha Laurentsiuse, Nõo Püha Laurentsiuse ja Pühalepa Laurentsiuse kirik, samuti Prangli Laurentiuse kirik.

Allikas: Ajakiri Pluss ja Peeteli koguduse Facebooki leht