“Jumal on mind alati kutsunud ja oodanud”

Tartu Pauluse koguduse kuukirjas Pauluse Kiri jutustab Marek Rootsile oma kristlaseks saamise käänulisest teekonnast koguduse liige Iti Jaar. “Mina otsisin Jumalat ja lõpuks leidsin, palusin ja sain, Jumal võttis mind avasüli vastu,” on naise sõnum neile, kes maailmas senini lootusetuna ringi ekslevad.

Iti kirjeldab, et tema ellujäämine oli puhas ime juba enne tema sündi: ta pääses emaüsas napilt abordist, seejärel raseduskomplikatsioonides hukkumisest ja lõpuks ka teismelisena põetud eluohtlikust haigusest. Läbitud sai ka lapsepõlvekodu keeruline ajajärk.

”Kasvasin üles kodus, kus puudus armastus. Maast laeni täissuitsetatud toad, isa alkoholisõltuvus, manipuleerimised, vägivald, kaklused  ja aastatid kestnud seksuaalne väärkohtlemine isa poolt. Koolitee oli koduse elu probleemide tõttu raske ja katkendlik. Olin see, keda kiusati. Sõpru mul eriti polnud. Oma haiguste tõttu viibisin sageli haiglaravil ja jäin klasse kordama,” jääb naine nende olude kirjeldamisel napisõnaliseks.

Midagi paremat ei toonud paraku ka Iti teismeiga, mis oli täis otsinguid vales suunas ega toonud hingerahu: “Kõik mu elus kiskus kiiva. Sageli vaevlesin depressiooni, ärevushäirete ja paanikahoogude käes. Tormasin suhtest suhtesse, olles rahulolematu iseenda, kõigi ja kõigega. Oli tunne, et kõik, mida puudutan, puruneb mu käes.”

Elumuutuse tõi Itile alles tõdemus, et samas suunas edasi minna pole enam võimalik. “Olles ühes kõige kurnavamas ja emotsionaalselt laastavamas suhtes, tundsin, et siin on minu jaoks piir,” kirjeldab Iti. “Ma hakkasin palvetama, et see kõik lõpeks ja mu elu saaks korda, et mu ellu tuleks inimene, kes on väärt olema sel kohal.” Südamest tulnud palve tõigi Iti ellu järsu muutuse – juba järgmisel päeval. Ehkki elu on edaspidigi pakkunud mitmeid keerukaid olukordi, on Jumal teda üha raskustest läbi kandnud.

Loo juures olevalt fotolt vaatab täna vastu särav ja enesekindel noor naine, kahe imetoreda poja ema. Tagasi mõeldes ütleb Iti, et on Jumala näidatud suunda kogenud lapsest saadik, kuid omaenese tarkuses on ta sellest eemale läinud. Vaatamata oma keerulisele elukäigule tunneb naine ometi, et Jumal on teda hoidnud. Tagantjärele tundub üllatav, et Iti elumuutusest on möödas vaid paar aastat, sest kogudusekaaslastel on tunne, nagu ta oleks alati nende seas olnud.

Loe lugu täispikkuses Pauluse Kirjast nr 97, mai 2020