Täna tähistame Kristuse taevaminemispüha

Altarimaal Püha kirikus Saaremaal (Anti Toplaan, ajaleht Eesti Kirik)

Taevaminemispüha (tänavu 21. mail) kuulub ülestõusmisaja pühade tsüklisse ja on 40 päeva pärast ülestõusmispüha. Taevaminemispüha (rahvapäraselt ka ristipäev) nimi tuleb sellest, et 40. päeval pärast surnuist ülestõusmist läks Kristus taevasse. Rahvakalendri kohaselt oli sel tähtsal pühal keelatud töö tegemine.
Kristuse taevasse võtmine on kirjas kõigis vanakiriklikes usutunnistustes. „Taeva“ all on mõeldud paika, kus on ajatu igavik. Kristus läks taevaminemispühal taevasse, näidates nii meilegi teed taevasesse kodusse.

Piiblis on taevaminemissündmusest juttu Markuse ja Luuka evangeeliumi lõpus ja Apostlite tegude raamatu esimeses peatükis: «Aga Jeesus viis nad välja kuni Betaaniani ja, tõstes oma käed, õnnistas neid. Ja see sündis, et neid õnnistades lahkus Jeesus nende juurest ja võeti üles taevasse. Ja nemad kummardasid teda ja pöördusid suure rõõmuga tagasi Jeruusalemma ja olid alati pühakojas Jumalat tänades.» (Lk 24:50–53)

Nelikümmend on Piiblis üks täiuslikkuse numbritest. See arv vihjab juudi kultuuriruumis puhastumisele ja valmistumisele. Näiteks suur paastuaeg kestab 40 päeva. Piiblis kordub 40 üha uuesti: nii sadas 40 päeva ja ööd veeuputuse loos vihma maa peale. Nelikümmend aastat oli Iisraeli rahvas teel tõotatud maale. Nelikümmend päeva oli Kristus kõrbes saatana kiusata ja 40 päeva pärast ülestõusmist läks ta taevasse. Sündmus oli üks tõenditest, et Kristus on Jumala Poeg, ta läks koju Isa juurde.

Kristus astus taevasele troonile ja istub nüüd Jumala paremal käel. Temale on antud kogu meelevald taevas ja maa peal. Inimene võib end kõiges usaldada Kristuse hoole alla. Miski ei suuda meid lahutada Jumala armastusest. Me ei saa Kristusega kontakti võtta inimlike meelte abil, kuid ometi on ta Püha Vaimu kaudu sõnas ja sakramentides oma rahva keskel.

Kristuse surm tähistas võitu ja sihile jõudmist. Võitu sümboliseerib ka kristliku matusetalitusse komme kanda kirstu ees pärgi. Kristlikust arusaamast, et surm on uks igavesse ellu, tuleb ka meie komme surnuid kirikus 40 päeva pärast nende surma mälestada. Sellega usaldame oma lahkunud omaksed Jumala kätesse ja loodame sellele, et nad on pääsenud taevasesse kodusse.

Me palvetame: Kõigeväeline Jumal, Sa võtsid oma Poja Jeesuse Kristuse taevasse. Kingi meile kindlat lootust, et ka meie oleme kutsutud sellesse kirkusse, kuhu Kristus on meie eel läinud. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.


Loe lisa: