Täna on evangelist Markuse päev

Johannes, liignimega Markus, on teise evangeeliumi kirjutaja. Tema ema Maarja maja Jeruusalemmas külastasid Jeesuse esimesed jüngrid. Legendi järgi toimus sama maja ülemises saalis ka püha õhtusöömaeg. Markus suri märtrina, ta hukati 67. aastal.

Umbes aastal 44 liitus Markus koos Barnabasega apostel Pauluse saatjaskonnaga tema esimesel misjonireisil Antiookiasse ja Väike-Aasiasse. Markusel oli siiski raske Paulusega koos töötada ning see keeldus teda hilisematele retkedele kaasa võtmast. Koostöö Barnabasega aga laabus ning Markus tegutses misjonärina mõnda aega ka Küprosel.

Aastal 61 sai Markuset Roomas apostel Peetruse abiline. Peetrus ütles tema kohta “mu poeg Markus”. Pärimuse järgi oli just Peetrus see, kes rääkis Markusele Jeesuse eluloost, tuletas meelde Jeesuse sõnu ja tegusid. Sel perioodil leppis Markus ära ka Paulusega.

Kui apostlid põgenesid Nero tagakiusu ajal Umbriasse, palusid Rooma kristlased Markust, et see kirjutaks Peetruse kuulutuse üles, nii et see säiliks järgmistele põlvkondadele. Nii sündis Markuse evangeelium, vanim neljast evangeeliumist. Apostlite õpilase Papiase järgi luges Rooma naasnud Peetrus raamatu läbi ning kiitis selle heaks, andes isegi korralduse, et evangeeliumi tuleb lugeda jumalateenistusel.

Markuse nime kandvas evangeeliumis on kirjeldus noormehest, kes järgnes Jeesuse Ketsemani, olles riietatud üksnes ümber palja keha mähitud linasse. Asjaolu, et seda nimetatakse ilma mingi seoseta Jeesuse kinnivõtmisega, viitab sellele, et nooruk võis olla Markus ise. Noormeest ei saadud kinni võtta, sest ta puges särgist välja ning põgenes. (Mk 14:51-52 j)

Pärast Peetruse märtrisurma põgenes Markus Egiptuse Aleksandriasse, kuhu ta rajas esimese kristliku koguduse. Ta valiti selle piiskopiks. Paganaid Markus ärritas ja nad tormasid missa ajal talle kallale. Ta olevat otse altari ees kinni võetud, seejärel olevat teda köie otsas lohistatud ja lõpuks surnuks pekstud (või kägistatud). Pärast Markuse surma puhkes pärimuse järgi äikesetorm, paganausulised põgenesid ja kohalikud kristlased said tema surnukeha maha matta. Arvatakse, et Markuse surmamine leidis aset Aleksandrias Nero valitsemisajal 67. aastal.

Kui islam vallutas Egiptuse, tõid kaks Veneetsia kaupmeest pärast suuri seiklusi tema säilmed laguunide linna, et vältida nende rüvetamist. Veneetsiasse ehitati Markuse auks kirik, mis on maailma üks kaunimaid.

Evangelist Markuse sümboliks on tiibadega lõvi. Veneetsia kaitsepühakuna austatakse Markust klaasikunstnike ja klaasijate kaitsjana, sest see linn oli keskajal Euroopa suurim klaasitootja ja siin osati valmistada peegleid. Peetruse sekretärina on Markus notarite, missa ajal vangistatuna arreteeritute kaitsja.

Markusepäeva 25. aprilli eesti rahvakalendris eriliselt ei tähistatud. Küll aga loodeti Markuselt abi äkksurma vastu ja tema nimepäeva peeti äkksurma päevaks. Kui ööl vastu markusepäeva oli hall maas, oli oodata külma kevadet ja suve. Hall venitas külvitööd hilisemaks. Seevastu markusepäeva soe ilm ennustas ilusat ja saagirikast sügist. Koeru vanasõna ütleb: “Misuke ilm on markusepäeval, niisuke on suvi.”

Lisa kommentaar