„Ja teie südameis valitsegu Kristuse rahu, millesse te olete kutsutud ühe ihuna. Ja olge tänulikud!” (Kl 3:15)

Olles jälginud kiriku avalikkuses toimunud arutelu peajumalateenistuse ühtse korra teemadel, tahan anda omapoolse selgituse ja ülevaate hetkeseisust, kuhu oleme välja jõudnud üleminekuga peajumalateenistuse ühtlustatud korrale, samuti, milline on hetkeseis kahe liturgilise korra – Agenda, ilmunud 1951. aastal Uppsalas, kordusväljaanded 1979 ja 1994 (edaspidi käesolevas tekstis Agenda) ja Kirikukäsiraamatu, eelnõu valminud 2007. aastal ja trükist ilmunud 2009/2010 (edaspidi käesolevas tekstis Kirikukäsiraamat), kehtivusega

Kirikuõigusest üldiselt

EELK kirikuõigus rajaneb kehtivale EELK põhikirjale (2004) ja EELK kirikuseadustikule (2005) ning nende alusel tehtud otsustele. Loomulikult kujundavad kiriku õigusruumi kirikukogu poolt vastu võetud erinevad seadused, otsused, deklaratsioonid ja pöördumised, kuid seda ikkagi ainult kehtivale EELK põhikirjale ja EELK kirikuseadustikule toetudes. 

Enne praeguse EELK põhikirja ja kirikuseadustiku jõustumist vastu võetud õigusakte saab kohaldada niivõrd, kuivõrd need on kooskõlas kehtiva põhikirja ja kirikuseadustikuga ning neid ei ole hilisema pädeva organi aktiga muudetud või asendatud. See puudutab ka meie kiriku traditsiooni ja vaimulikku pärandit. Kahtluse korral on kirikuvalitsuse ülesanne anda selgitusi. 

Kirikuseadustik näeb mitme otsustuskogu otsuste puhul ette ka nende peatamise, uuesti läbivaatamise või vaidlustamise menetluse. Kirikukogule esitatavate õigusaktide ning konsistooriumile esitatavate normatiivsete aktide eelnõud vaatab läbi õiguskomisjon. Samuti saab õiguskomisjon anda arvamuse kaebuste kohta, mis on esitatud peapiiskopi, piiskopi või konsistooriumi otsuste seaduslikkuse peale. Nimetatud arvamus on õiguslik eksperdihinnang, mille alusel saab vastav otsustuskogu ise oma otsuse muuta, peatada või tühistada.

Agenda kehtivuse õiguslik alus

Kiriku juhtkond – kirikukogu, vaimulike konverents, piiskoplik nõukogu, kirikuvalitsus, piiskoppide kogu – ei ole teinud viimase paarikümne aasta kestel ühtegi otsust, et Agenda kehtivust kahtluse alla seada, veel vähem, seda kehtetuks tunnistada. Agenda kehtib, aga mitte selle pärast, et kiriku varasemates põhikirjades, kiriku õigusaktides, deklaratsioonides või trükistes on vaimulikele oma teenimistöös mõeldud liturgia käsiraamatut ehk agendat nimetatud või on agenda kasutamisele viidatud. Alati ei ole sealjuures täpsustatud, kas on peetud silmas agendat kui liturgia käsiraamatut üldnimetusena või Agendat, mis ilmus 1951. aastal Uppsalas ja mille kordusväljaanded ilmusid veel 1979. aastal ja 1994. aastal. 

Et tavakasutuses olev ning meile kõigile tuttav ja armas Agenda oleks kehtiv ka pärast EELK põhikirja (2004) ja EELK kirikuseadustiku (2005) kehtima hakkamist, kehtestas piiskoplik nõukogu 19. veebruari 2008 otsusega Agenda ja Kirikukäsiraamatu EELKs võrdsete kehtivate liturgiliste kordadena. 

Milleks oli vaja 2008. aastal piiskopliku nõukogu otsust? 

Pärast EELK põhikirja (2004) ja EELK kirikuseadustiku (2005) vastuvõtmist ei olnud EELKs kasutuses enam legitiimse otsuse alusel kehtestatud liturgia käsiraamatut ega liturgilist korda nagu kirikuseadustik seda ette näeb. See olukord tuli lahendada. 

Peapiiskop Andres Põder kirjeldab 2008. aasta kevadel piiskoplikule nõukogule tol hetkel kehtinud õiguslikku olukorda liturgia korra küsimuses järgmiselt: „Kirikuseadustik nõuab jumalateenistuse ja talituste pidamist kirikukogu heakskiidetud käsiraamatu või piiskopliku nõukogu kehtestatud korra järgi. Kui sellist korda ei ole aga kehtestatud, tähendab see sisuliselt seaduse rikkumist ja seaduse mõtte devalveerimist. Kehtestamine saaks kõne alla tulla kuni KK-eelnõu [Kirikukäsiraamatu eelnõu – U. Viilma] heakskiitmiseni kirikukogu poolt. See lahendaks kiirelt ja ühemõtteliselt liturgiakriisi.“ 

Peapiiskop Andres Põderi tollane hinnang näitab, et Agendat ei peetud 2004. aastal kehtima hakanud EELK põhikirja ega ka 2005. aastal kehtima hakanud EELK kirikuseadustiku valguses kehtivaks liturgia käsiraamatuks. Siinjuures väärib tähelepanu ka peapiiskop emeerituse Kuno Pajula mõtteavaldus 28. aprillil 2004 kirikukogu istungjärgu lõpupalvusel, vahetult pärast uue EELK põhikirja vastuvõtmist. Emeriitpeapiiskop Kuno Pajula mõtiskleb: „Vana küsimus sellest, kui meie kirikuna paneme rõhu jumalateenistusele, siis paljud inimesed siiski asetavad rõhu teisiti. Nii et me peame mõtlema, kuidas oma jumalateenistusi parandada. Ja samas mõtlema ka selle peale, et EELK-s oleks ikkagi üks kord.“

Peapiiskop Andres Põderi sõnastatud „liturgiakriisis“ elamist ei seadnud tol hetkel keegi kahtluse alla. Seda tunnistati reaalsena, mis tekkis uute kiriku alusdokumentide kehtima hakkamisega. Sellega, et EELK-l puudub kehtiv agenda ehk liturgia käsiraamat, oldi nõus, sest muidu ei oleks neid teemasid tuliselt arutatud. Kui Kirikukäsiraamatu eelnõu ei leidnud 2008. aasta jaanuaris vaimulike konverentsil pädeva häälteenamusega toetust kui liturgia käsiraamat, ei saanud seda esitada liturgia käsiraamatuna ka piiskoplikule nõukogule ega kirikukogule heaks kiitmiseks nagu näeb ette kirikuseadustik. 

Alternatiivina „liturgiakriisist“ väljumiseks ning kehtiva kirikuõigusega vastuolu kaotamiseks kehtestas piiskoplik nõukogu EELK Kirikuseadustiku § 9 lõike 2 ja § 11 lõike 1 alusel liturgia käsiraamatu asemel kaks liturgilist korda – Agenda ja Kirikukäsiraamatu. Selle otsusega suudeti vastuolu kirikuseadustikuga likvideerida. Paraku ei saavutatud selle tulemusel ikkagi EELKs jumalateenistuslikku ühtsust, millest palju räägiti ja mida saavutada sooviti. 

Agenda ja Kirikukäsiraamatu kehtivus 2026. aasta suvel

Nii on Agenda ja Kirikukäsiraamat ka praegu, 2026. aasta suvel, piiskopliku nõukogu poolt kehtestatud liturgiliste kordadena endiselt kehtivad. Siiski, võrreldes 2008. aasta kehtestamise seisuga on tehtud mõlemasse liturgilisse korda muudatused. 

17. veebruaril 2025 otsustas piiskoplik nõukogu kuni uue agenda ehk jumalateenistuse käsiraamatu (mida ei ole veel koostama hakatud) heakskiitmiseni kirikukogu poolt, kehtestada EELK-s korraliste jumalateenistuste (missa ja sõnajumalateenistuste) uuendatud korrad.

Muudatuse eesmärk oli kahe erineva liturgilise korra (Agenda ja Kirikukäsiraamat) korraliste jumalateenistuste korrad ühtlustada sellises ulatuses, et tekiks üks ühine ja ühtne peajumalateenistuse kord, mida saab kasutada nii Agendakasutamist jätkates, kui ka Kirikukäsiraamatu kasutamist jätkates. Piiskopliku nõukogu poolt kehtestatud uuendatud korra sõnaline osa oli eelnevalt saanud vaimulike konverentsi toetuse ning muusika ehk koguduse poolt lauldavad liturgia osad oli lisanud EELK jumalateenistuselu ja kirikumuusika komisjon.

Samal koosolekul otsustas piiskoplik nõukogu lubada koos ühtlustatud kordadega kasutada kuni uue agenda ehk liturgia käsiraamatu heakskiitmiseni kirikukogu poolt Agenda ning Kirikukäsiraamatu proopriumi ning armulauapalveid. Ka kõigi teiste jumalateenistuste kordadena jäeti piiskopliku nõukogu otsusena kehtima kõik Agenda ning Kirikukäsiraamatuliturgilised korrad.

Teekond ühtlustatud peajumalateenistuse korra kehtestamiseni

Ühtlustatud peajumalateenistuse korra kehtestamine ei toimunud kiirustades. Nende muudatusteni jõudmiseks käidi läbi pikk tee ja kõik otsused tehti pädevate otsustuskogude poolt nagu seda nõuab meie kiriku kord ja kirikuseadustik. Teisiti ei oleks saanudki seda protsessi läbida. 

27. novembril 2019 kinnitas kirikukogu EELK uue lauluraamatu koostamise kontseptsiooni, mis näeb ette, et lauluraamat oleks ühildatav kirikukogu poolt heaks kiidetud liturgia käsiraamatuga või piiskopliku nõukogu poolt kehtestatud jumalateenistuste ja kiriklike talituste kordadega (Agenda ja Kirikukäsiraamatuga).

15. juunil 2021 otsustas piiskoplik nõukogu koostada EELK ühtse peajumalateenistuse korra – missa ja sõnajumalateenistuse korra kavandi, mis lisatakse uude lauluraamatusse. Aluseks otsustati võtta Kirikukäsiraamatu kord, viies sellesse sisse Agenda kasutajatega arvestavad muudatused. 

25. jaanuaril 2023 andis vaimulike konverents oma toetuse piiskopliku nõukogu 15. juuni 2021 otsusele koostada EELK peajumalateenistuse ühtne kord, mis lisatakse uude lauluraamatusse. Samuti toetas vaimulike konverents piiskopliku nõukogu otsust võtta EELK peajumalateenistuse ühtse korra koostamisel aluseks Kirikukäsiraamatu missa ja sõnajumalateenistuse kord, viies selles sisse piiskopliku nõukogu poolt heaks kiidetud muudatused selleks, et selles sisalduvad liturgilised korrad oleksid kohandatavad Agendat kasutatavatele kogudustele. 

14. veebruaril 2023 otsustas konsistoorium anda peajumalateenistuse ühtse korra eelnõu väljatöötamise ülesanne EELK jumalateenistuselu ja kirikumuusika komisjonile.

24. jaanuaril 2024 kiitis vaimulike konverents heaks peajumalateenistuse ühtse korra sõnalise osa. Tegemist ei olnud hääletamisega uue liturgia käsiraamatu üle kirikuseadustiku § 154 lõige 1 alusel, sest uut käsiraamatut ei ole koostama asutud. Seetõttu ei olnud vaja üle poole EELK teenistuses olevate kõrgema teoloogiaharidusega vaimulike osalemist hääletamisel nagu sellisel puhul kirikuseadustik ette näeb. Selle tingimuse täitmise vajadusest ja saavutamise püüdest ei olnud juttu ei eelnõu esitamise ajal ega ka eelnõu hääletamise eel toimunud läbirääkimistel. Tegemist oli meelsushääletusega. 

Vaimulike konverentsi protokolli kantud meelsushääletuse tulemused (poolt – 58, vastu – 3, erapooletu – 2), mis on üle kantud häältelugemiskomisjoni protokollist, on piisavaks aluseks vaimulike konverentsi seisukoha tuvastamiseks. Paraku said hääletustulemused tehniliselt vormistatud eraldi otsusena, milles on eksitav alusviide kirikuseadustiku § 154 lõikele 1. See eksitav alusviide on põhjuseks hilisemale segadusele ja küsimusele, kas vaimulike konverentsi otsus oli kehtiv või mitte. Vormistatud otsuses kirikuseadustikule ebatäpne viitamine ei tühista vaimulike konverentsi liikmetelt meelsushääletusel saadud toetust peajumalateenistuse ühtlustatud korra sõnalisele osale. Segaduse lõpetamiseks tuleks vaimulike konverentsi juhatusel eksitava alusviitega otsus korrigeerida.

17. veebruaril 2025 kehtestas piiskoplik nõukogu Agenda ja Kirikukäsiraamatu korraliste jumalateenistuste (missa ja sõnajumalateenistuste) ühtlustatud korra alates 30. novembrist 2025 EELK-s peajumalateenistuse ühtse korrana. Kuni jumalateenistuste käsiraamatu koostamise ja kirikukogu poolt heakskiitmiseni võib nende kordadega koos kasutada Agenda ja Kirikukäsiraamatu proopriumi ning armulauapalveid. Ka kõigi teiste jumalateenistuste kordade osas jäid kehtima Agenda ja Kirikukäsiraamatu liturgilised korrad. 

30. novembril 2025 ehk 1. advendil toimus EELK-s Agenda ja Kirikukäsiraamatu kui kehtivate liturgiliste kordade kasutamise jätkamiseks üleminek nende samade liturgiliste kordade peajumalateenistuse ühtlustatud korrale. Vastavalt koguduste vaimulike esitatud 2025. aasta aruannetele toimus üleminek valdavas osas EELK kogudustest.

16. juunil 2026 otsustas piiskoplik nõukogu, et konsistoorium võib kogudusele, kus ei ole kehtivat ühtlustatud peajumalateenistuse korda kasutusele võetud, anda põhjendatud taotluse alusel üleminekuaja selle korra kasutusele võtmiseks. Üleminekuaja lõpptähtaega piiskoplik nõukogu ei määranud. Ühtlasi volitas piiskoplik nõukogu konsistooriumi määrama kindlaks üleminekuaja taotlemise täpsema korra ja tingimused.

30. juunil 2026 kehtestas konsistoorium ühtlustatud peajumalateenistuse korra kasutusele võtmiseks üleminekuaja taotlemise ja andmise korra. Selle korra kohaselt peab iga üleminekuaega taotleva koguduse õpetaja esitama praosti kaudu konsistooriumile vastava põhjendatud taotluse hiljemalt 1. septembriks 2026. Praost lisab taotlusele oma kirjaliku seisukoha ja konsistoorium määrab konkreetsele kogudusele ühtlustatud korrale üleminekuks tähtaja, mida saab vajadusel pikendada. 

Koguduste puhul, kes taotlust 1. septembriks 2026 ei esita, ja kes ei ole seni ühtlustatud peajumala teenistuse korrale üle läinud, eeldab konsistoorium, et ühtlustatud peajumalateenistuse kord võetakse kasutusele hiljemalt 1. septembriks 2026. Sellisel juhul ei ole taotlust vaja esitada. Oluline on siiski taotlus esitada, sest ainult nendele kogudustele, kust laekuvad üleminekuaja pikendamise taotlused, saab anda lisaaega ja teha ka erandeid. Erandi tegemise aluseks on taotlus.

Kuidas edasi?

Alates ajast, mil piiskoplik nõukogu on ühtlustatud korra üle aru pidanud ja sellega seotud otsuseid teinud, on küsitud, mida tehakse nende kogudustega, kes ei lähe ühtlustatud korrale üle. See küsimus on etteruttavalt andnud mõista, et osade vaimulike poolt võib tekkida soov kiriku otsustuskogude otsuseid mitte täita. 

Loomulikult on võimalus mitte midagi teha. Rakendada „mittemidagitegemist“ peajumalateenistuse ühtlustatud korrale üleminekule keeldujate puhul, tundub neile, kellele kiriku ühine jumalateenistuse kord ei meeldi või pole oluline, hea lahendus. Kahtlen, kas see on õiglane kõigi nende suhtes, kes on otsustanud ühtse kirikuna toimida ja kirikukogu, vaimulike konverentsi, piiskopliku nõukogu ja konsistooriumi vastavatest otsustest juhinduda, ning on oma koguduses ühtlustatud korrale üle läinud.

Kui kirikuvalitsuselt eeldatakse mittemidagitegemist ühel juhul, siis võib juhtuda, et samasugust mittemidagitegemist oodatakse ka mõne järgmise või juba olemasoleva otsuse puhul. Me sisuliselt arvestame ette sellega, et ka mõned teised vaimulike konverentsi, piiskopliku nõukogu või konsistooriumi otsused muutuvad mõne vaimuliku või koguduse jaoks valikulisteks. See tähendab, et peame olema valmis näiteks selleks, et kirikuvalitsuselt oodatakse mõne moraalieetilise või muu valdkonna küsimuse lahendamisel mittemidagitegemist. Tegelikult ei tohiks meie suhtumist otsuste kehtivusse mõjutada ei täitja ega otsustaja isiklik arvamus või meelsus. Kirikus kehtib kord kõigi jaoks ühtviisi ja võrdselt. Ka erandid tuleb seada kehtestatud korras.

Kirikukari

Küsimusi on tekitanud viitamine kirikukari rakendamisele. Kirikuseadustiku kohaselt seisneb mitte ainult piiskopi, vaid ka preestri amet õpetamises, kuulutamises, sakramentide talitamises ja kirikukari rakendamises. Iga koguduse õpetaja, kes võtab vastu pihti, viib läbi hingehoidlikke vestlusi ja juhatab oma koguduse liikmeid meeleparandusele ja patutunnistusele, et saaks mõista neid nende pattudest lahti ja kuulutada Jumala armu, tegeleb kirikukari rakendamisega. Ma ei ole kuulnud, et koguduse liikmed seda ametist tulenevat vaimuliku kohustuse täitmist ja rakendamise õigust ähvardamiseks nimetavad. 

Meie kirikuseadustiku kohaselt on kirikukari eesmärk iga eksija juhtimine meeleparandusele, selleks, et taastuks vahekord Jumala ja kaaskristlastega. Kirikuseadustikus on kirikukari peatükk üks väheseid, kus loetletakse üles rida Pühakirja kohti ja viidatakse meie kiriku õpetuse alustele (Mt 18:15-20; 1Kr 6:1-6; Gl 6:1-4; 2Tm 2:22-26; 2Tm 3:16-17; Jk 5:19-20; Mt 16:19; Jh 20:23; 1Tm 4:7; 2Tm 4:2; Tt 1:9-11; Augsburgi usutunnistus, art. XXVIII; Apoloogia, art. XXVIII; Schmalkaldeni artiklid, “Kirikuosadusest väljaheitmisest”; Traktaat paavsti võimust ja primaadist, “Piiskoppide võimust ja õigusemõistmisest”). Iga vaimulik saab seda lugedes aru, et kirikukari ei ole eelisjärjekorras administratiivne ja distsiplineeriv, vaid vaimulik ja pastoraalne meede.

Lisaks rõhutab kirikuseadustik, et iga karjaseametisse kutsutu on kohustatud talle antud õiguste kohaselt rakendama kirikukari ausalt, erapooletult ja vastutustundlikult, pidades silmas kiriku hüvangut ja eksija juhtimist meeleparandusele. Kirikuseadustiku kohaselt on kirikukari rakendamine lisaks juhtide õigusele ka juhtide kohustus. See puudutab kirikukari rakendajatena nii koguduse õpetajaid, praoste kui piiskoppe. Kui näiteks peapiiskop, piiskop, praost või preester oma kohustused unarusse jätavad (sealhulgas kirikukari rakendamata jättes), tuleb ka nende endi suhtes rakendada kirikukari. See ei ole ähvardus, vaid tuleneb kirikuseadustikust – kiriku kord kehtib ühtviisi kõigile. Kõik vaimulikud vastutavad oma ametikohustuste ausa ja erapooletu täitmise eest.

Seega, kirikukari ei ole karistuse sünonüüm ega seisne esmajoones karistamises, vaid on hingehoidlik ja pastoraalne toimimine, mille keskmes on lepitus, kiriku osaduse hoidmine ja selle kaitsmine. Kirikuseadustiku mõttes algab kirikukari rakendamine siiski pastoraalsetest suhtlemisest, omavahelistest aruteludest ja meeleparandusele kutsumisest. Karistuslikud meetmed saavad tulla kõne alla alles siis, kui pastoraalsed abinõud ei ole oma eesmärki saavutanud. Isegi erandite tegemine hingehoidlikel ja pastoraalsetel põhjustel, näiteks ühtlustatud jumalateenistuse korrale üleminekuga seoses, on omal moel kirikukari rakendamine.

Usaldusest

Viimase aja aruteludes on kõlanud läbi küsimus usaldusest. Eriti, kui räägitakse peapiiskopist, piiskoppidest ja kirikuvalitsusest ehk üldistavalt kiriku juhtkonnast. Kui vaadata, kes on peajumalateenistuse ühtlustatud korra osas teinud otsuseid kiriku juhtkonnana, leiame sealt kirikukogu, vaimulike konverentsi, piiskopliku nõukogu ja konsistooriumi. Need on kõik kollektiivsed otsustuskogud – kiriku juhtkond – mille liikmete koondarv, kui arvata maha ametikohajärgsed kattuvused, ulatub sajakonna inimeseni. Neisse otsustuskogudesse kuuluvad vaimulikud ja ilmikjuhid on eri etappides osalenud ühtlustatud korra kujundamises, arutamises, heakskiitmises ja kehtestamises. Küsimus on, kas usaldame lõpuks kirikuna iseennast…

Räägitakse ka aja maha võtmisest. Mitte peapiiskop ega piiskoppide kogu, ka mitte konsistoorium, ei saa võtta aega maha. Kiriku juhtimisorganite otsuseid saab muuta või uuesti läbi vaadata ainult põhikirjas ja kirikuseadustikus sätestatud korras. Reeglina saab enda otsuseid korrigeerida või muuta otsuse teinud juhtimisorgan ise. See tähendab, et avalikud üleskutsed või eriarvamused ei saa peatada iseenesest ühegi kehtiva otsuse täitmist. Samal ajal on kiriku juhtidel loomulikult kohustus kuulata kriitikat, selgitada tehtud otsuseid ning otsida võimalusi, et ühtlustatud korrale üleminek toimuks ka kogudusi ja vaimulikke toetades.

Et hetkel kehtivat olukorda muuta, saab seda teha ainult piiskoplik nõukogu. Kõik praostid, kirikuvalitsus, kaplanaatide ja vaimulike konverentsi esindajad ja emeriitpiiskopid ühiselt saavad printsiibina anda juurde lisaaega, pöörata senist teekonda ümber või muuta seniseid otsuseid. Et need 25 inimest korrakohaselt kokku kutsuda, tuleb arvestada, et tegemist on kiriku juhtidega, kes resideeruvad üle Eestimaa ning neil ei ole võimalik koguneda kokku piiskopliku nõukoguna iga üleskutse peale, mille keegi teeb ühismeedias või isegi konverentsi listis. 

Vähem kui kaks kuud tagasi, 16. juunil, kutsusin piiskopliku nõukogu kokku, et arutada peajumalateenistuse ühtlustatud korrale ülemineku küsimust. Arutasime seda küsimust kaks tundi ja piiskoplik nõukogu tegi ülekaalukalt üksmeelse otsuse anda ühtlustatud peajumalateenistuse kasutusele võtmiseks kogudustele lisaaega. Piiskoplik nõukogu volitas kirikuvalitsust töötama ka välja täpsema üleminekuaja rakendamise korra ja konsistoorium 30. juunil kehtestas selle. See kord ei käi kellelegi, kes hindab kiriku ühtsust ja koostööd, üle jõu. Kõige esmane ülesanne on esitada praosti kaudu hiljemalt 1. septembriks taotlus. Taotluse esitamine on eelduseks senise korra kasutamisega jätkamiseks, ka erandi saamiseks oma kogudusele Agenda senise peajumalateenistuse korraga teenimise jätkamiseks. 

Soovitus koguduste vaimulikele ja ilmikjuhtidele on küsimuste või ettepanekute tekkides rääkida oma praosti või piiskopiga, kes kõik üldkiriku tasandi otsustajatena kuuluvad piiskoplikusse nõukogusse. Olen ka valmis ise kõigile omalt poolt asju selgitama. Usun, et me kõik ühiselt tahame oma kirikus panustada ühtsuse hoidmisse ja ka kiriku heast korrast kinni pidamisse. Selleks peame ka kõik koos pingutama. 

Valga praostkonna sinodil otsustatust

Meedias ja ka listisuhtluses on viidatud Valga praostkonna otsusele jätkata Agenda kasutamist. See otsus iseenesest kinnitab kehtivat praktikat EELK-s, sest Agenda koos Kirikukäsiraamatuga on piiskopliku nõukogu poolt 2008. aastal kehtestatud EELK-s kehtivate liturgiliste kordadena. Selles mõttes ei olnud Valga sinodi otsus sisulises vastuolus kehtiva praktikaga – Agenda kehtib. Küll tekkis sisuline vastuolu selles, et Agenda kehtivust kinnitades peeti sinodi liikmete poolt silmas ühtlustamata korraga Agendat. Piiskoplik nõukogu on aga Agenda peajumalateenistuse korda muutnud.

Konsistoorium leidis, et Valga praostkonna sinodi otsus ei saanud tekitada sinodi soovitud õiguslikku tagajärge, sest praostkonna sinodil puudub pädevus kehtestada või muuta kogu EELK-s kehtivat liturgilist korda. Valga praostkonnas ei saa kehtida muu liturgiline kord, kui on piiskopliku nõukogu poolt kehtestatud kogu EELK jaoks. Sinod võib avaldada oma seisukohta ja teha pädevatele organitele ettepanekuid, kuid ta ei saa oma otsusega kõrvale jätta piiskopliku nõukogu kehtestatud üldkiriklikku korda. Sel põhjusel ei saanud konsistoorium selle otsuse täitmist ka peatada või ka sinodile uuesti läbivaatamiseks esitada, sest sinodi otsustused olid õigustühised iseenesest. Konsistoorium lihtsalt konstateeris seda fakti oma istungi protokollis ning teavitas sellest praosti, paludes praosti teavitada praostkonna vaimulikke ja kogudusi.

Kokkuvõtteks

Oleme jumalateenistuse korra ühtlustamise põhieesmärgis kirikuna valdavalt üksmeelel. Et see üksmeel võiks kasvada, vajame aega, kannatlikku kuulamist ja vastastikust usaldust. Meil tuleb üheskoos austada kiriku legitiimsete otsustuskogude otsuseid, samuti jätkata ausat arutelu nendega, kellel on küsimusi või kõhklusi. Ühtsus ei tähenda eriarvamuste puudumist, vaid valmisolekut minna edasi ja elada ühe kirikuna.

Tänan Jumalat, et meie kiriku elu ja käekäik, olevik ja tulevik läheb kõigile meile korda. Kandkem kirikut ning üksteist oma eestpalvetes ja südames. Hoidkem ja taotlegem rahu!

+Urmas Viilma