Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Ruhnu koguduse lugu.

Ruhnu nimi tuleb tõenäoliselt läti keelest ja tähendab hülgesaart. Kuni Teise maailmasõjani oli hülgepüük siin ainus asi, mis raha sisse tõi. Liivased põllumaad ei andnud niisugust saaki, millest oleks midagi müügi jaoks üle jäänud. Esimesed elanikud saabusid Ruhnu saarele tõenäoliselt Saaremaalt. Viikingiajal oli püsiasustusega küla saare põhjaosas Linbacka künkal. Legend räägib, et rootslased tulid Ahvenamaalt. Kuramaa piiskop andis neile 28. juunil 1341 loa elada vabade talupoegadena Rootsi õiguse järgi. Tänaseni on säilinud neli väikest puuskulptuuri, mis valmistati Ruhnu kabeli jaoks 13. sajandi lõpus ja 14. sajandi alguses. Ruhnu kiriku ristimiskivi pärineb 14. sajandist ja vana tornikell 15. sajandist. Esimene kabel ehk Utkirke asus koos surnuaiaga saare läänerannikul Pärsi lautri juures. Seal oli Gamla byn ehk vana küla. Teine kabel ehk Ristikirik (Kärskyrcka, Kuårsskirke) püstitati saare kaguservale Limo ranna ja Ringsu neeme vahel. Kui seegi kabel lagunes, koondati laialipillutatud kaluritared saare idakaldale paika, kuhu püstitati kolmas kabel ehk Överkirke. 

1561. a. loodi Kuramaa Hertsogiriik, mille hulka arvati ka Ruhnu saar. Liivi ordu viimasest maameistrist Gotthard Kettlerist sai Poola vasallina Kuramaa hertsog. Gotthardi pojad jagasid riigi kaheks: Friedrichile jäi Semgallia ja Wilhelm sai Kuramaa. 1616. a. kukutasid vasallid Wilhelmi ja kogu hertsogiriik jäi Friedrichile. Wilhelm sunniti maalt lahkuma. Ta läks Pommerisse, kuid pärimuse järgi olevat elanud Ruhnu saarel. Vana kiriku seinal on Wilhelmi paraadportree, alates 1895. aastast selle koopia. Originaal asub Rundale lossis. Lisaks on Ruhnu kirikus hertsog Wilhelmi ja hertsoginna Sophie vapimaalid. Ruhnu kogudust teenis sel ajal Hans Homoldt, kelle nimi on aknaklaasil koos surma-aastaga 1621. Samal aastal liideti Ruhnu saar Rootsi riigiga. Kui saarel vaimulikku polnud, käis siin paar korda aastas Arlava pastor Kura poolsaarelt. Praegune puukirik ehitati saare keskele. Siia kolis Ruhnu rahvas oma küla. Kirik pühitseti 22. aprillil 1644. a. ja nimetati Maarja-Magdaleena järgi. Magdalena nime sai ka siin pühakojas esimesena ristitud laps. 

1697. a. pandi ametisse köster Evert Peterson Hohlinger, kelle ülesanne oli vajadusel kirikuõpetajat asendada. Põhjasõja ajal valati verd ka Ruhnu saarel. 1708. a. purjetasid siia venelased, kes tapsid neli sõjaväelast. Septembris 1710 puhkes Ruhnu saarel katkulaine, mis tappis kolme kuuga 213 inimest. Ellu jäi 80 inimest, sh koguduse õpetaja Jonas Drothenius, kes oli vaga mees ja korralik pisemateski asjades. 1713. a. arvati Ruhnu kihelkond Liivimaa kubermangu Kuressaare kreisi. Pärast Drotheniuse surma teenis Ruhnu kogudust Alexander Holmquist. Kui 1728. a. asutati Ruhnu saarel kihelkonnakohus, määrati Holmquist selle eesistujaks. Näiteks peeti kohut talumehe üle, kes purjus peaga jumalateenistust segas. 

1729. a. tulid hundid Kuramaalt üle jää ja tegid Ruhnu saarel palju kahju. Õpetaja Holmquist kutsuti teenima Anseküla kogudust. Tema asemele tuli Andreas Anton Kroll, kellel oli palju tüli kohalikega. Näiteks 1734. a. tungis kiriku vöörmünder talle noaga kallale, pärast kahetses tegu ja süüasi lõpetati. Kroonikasse tähendas Kroll: „Issand halastagu siinsele jutlustajatele, kes seesuguse põrguliku loomakarjaga hakkama peab saama!“ Kurva lõpu leidis õpetaja Kroll Ruhnu saarel 1. märtsil 1738, kui tema väimees Gottfried von Gilsen ta maha laskis. Pärnu kohus mõistis süüdlase poomissurma. 

Järgmine kirikuõpetaja Johann Reuter mattis oma eelkäija ja teised vahepeal surnud, pidas proovijutluse, kinnitas hädaristimised ja saabus järgmisel aastal saarele koos perega. Ta jäi Ruhnule 1756. aastani, mil ta Kuressaare koguduse õpetajaks valiti. Esimesel korral, kui teda Kuressaarde kutsuti, vastas ta eitavalt, teisel korral võttis kutse vastu. Ruhnu kogudust teenis edasi tema poeg Immanuel Reuter. 1749. a. otsustati kirikule ehitada väike haritorn. 1754. a. leiti, et Ruhnu kirik on vana ja liiga väike ning tarvis oleks ehitada uus. Kokkuhoiu mõttes parandati siiski vana. 

Ruhnu rahva kõlbeline elu jättis soovida. Põhjused peitusid sageli viinapudelis. Karistuse ähvarudusel keelati ära püssist laskmine enne jumalateenistust ja jumalateenistuse ajal. Keelati tubaka suitsetamine, ehalkäimine, pulmas tantsimine, ilma pastori loata puude langetamine jne. Ühiselt otsustati nõidusega enam mitte ähvardada. Aga viina toodi Kuramaalt ikka ja mitmesuguste sigadustega tekitasid ruhnlased suurt majanduslikku kahju nii kirikuõpetajale kui ilmselt ka endale. Sagenesid kaklused ja õnnetused nii merel kui maal. Hooletuse tagajärjel puhkes 1761. aastal päevasel ajal tulekahju tuletornis. 

Kõige kauem, 28 aastat teenis Ruhnu kogudust Peter Johann Lindemann. Ta saabus siia juba aastates mehena ja suri 80-aastaselt Ruhnu saarel. 1774. a. eemaldati tema korraldusel altarilt katolikuaegsed puukujud, mis asendati krutsifiksiga. Järjepidevalt kuulutatud Jumala Sõna leidis tasapisi tee Ruhnu elanike südameisse. Tänutundega meenutati õpetaja Lindemanni ja hea läbisaamine kujunes ka järgmiste hingekarjastega. 8. juunil 1803 sai valmis Ruhnu kiriku praegune torn. Ukse kohal on kaunistus, mis pärineb saare lähedal hukkunud laevalt. 

Kui Malmgren Vormsile kutsuti, tuli Ruhnu saarele Gustav Magnus Elephant. Kui viimane suri ja Ruhnu kiriku kõvale maeti, abiellus tema lesega järgmine pastor Gustav Forsell. Edaspidi on vaimulikud Ruhnu saarel sageli vahetunud, sest neid kutsuti teenima teisi kogudusi. 19. sajandil läksid Ruhnu pastorid peamiselt Soome, 20. sajandil Rootsi. Leidus erandeid: Bröcker läks Ansekülla, Danielsson Harju-Jaani ja Dreyer teenis Ruhnu kogudust teistest kauem – 20 aastat ehk oma elu lõpuni. 

Ruhnu elukorraldus rajanes võrdsusel. Ülesanded hülgejahil olid erinevad, saak jagati võrdselt. Ühisel karjamaal oli kõigil ühepalju loomi. Põllud olid küll jagatud siiludeks, kuid töid alustatakse üheagselt. Vallavanem kutsus põllupidajad kokku, et otsustada, millist tööd, millisel päeval ja kellaajal alustada. Isegi selleks, kui keegi soovis koorelahutaja osta või oma härga müüa, tuli saada valla täiskogu ehk „Ruhnu parlamendi“ nõusolek. 

Igal pühapäeval käisid Ruhnu elanikud kirikus. Mehed istusid lõuna-, naised põhjapool. Laulda ruhnlased ei osanud, ka köster mitte. Lauldi küll koos ja valjusti, kuid peaaegu ilma meloodiata. Lapsed ristiti hiljemalt mõne päeva vanuselt. 

Juba 1840 oli uue kiriku projekt olemas, kuid ehituseks puudusid vahendid. Arhitekt Otto Hoffmann valmistas uue projekti, mis kinnitati 1908. Uus kirik ehitati vana kõrvale, kuid vana jäeti lammutamata. Uue kiriku nurgakivi pühitseti 1910, rist tõsteti torni 20. septembril 1911. Liivimaa kindralsuperintendent Theophil Gaehtgens pühitses Ruhnu uue kiriku 20. juulil 1912. Kaasa teenisid Saaremaa praost Johannes Walter ja teised kirikuõpetajad. Kutsuva Kristuse maalis Rootsi kunstnik Severin Nilson oma taani kolleegi Carl Blochi eeskujul. 1922. külastas Ruhnu kirikut Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom. 1927. a. said Ruhnu elanikud endale perekonnanimed. 

Teise maailmasõja ajal läksid ruhnurootslased venelaste kartuses üheskoos Rootsi. Viimase jumalateenistuse pidasid nad Ruhnu uues kirikus 4. augustil 1944. Lahkudes pühitsesid nad kiriku välja. Vaid kaks peret jäi saarele. Uued elanikud tulid Pärnumaalt, Saaremaalt ja mujalt. Uuest kirikust pidi tehtama kolhoosi võimla, aga plaan jäi katki, sest 2. novembril 1969 puhus Ruhnu saarel tuul 48 meetrit sekundis. Tormikahjude tõttu lõpetas kolhoos tegevuse. Kaks kirikut jäid alles. 

3. märtsil 1988. a. taaspühitses peapiiskop Kuno Pajula Ruhnu uue kiriku, väljarännanud rootslased kinkisid kirikule armulauariistad ja kolmanda tornikella. 1990. a. ehitas Hardo Kriisa Ruhnu kirikule oreli. Jumalateenistusi pidas esialgu Kuressaare koguduse õpetaja. Iseseisev kogudus taastati Ruhnu saarel 1996. a. kui siia asus elama kirikuõpetaja Harri Rein. 31. detsembril 1999. a. taaspühitses ta Ruhnu vana kiriku. Iga päev pidas ta palvuse ning jutlustas ka tühjas kirikus. Harri Rein on maetud Ruhnu uue kiriku kõrvale. 

Ka praegu on Ruhnu kirikus palvused iga päev neil aegadel, kui kirikuõpetaja on saarel. Muul ajal peavad saare elanikud palvusi aeg-ajalt. Enam ei ole vaja jutlustada tühjale kirikule, sest iga kord, kui tornikell kutsub, tulevad ka palvelised kokku.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Vaata ka:

• Ruhnu Püha Magdaleena koguduse koduleht ruhnu.eelk.ee

1