Armastuskäsk ei ole meeldiv lisand usu juurde, vaid Kristuse tee ja südame õige hoiak. Jumala armastus vabastab meid valivast heldusest ning kasvatab meid nägema ligimeses Jumala loodud ning armastatud olendit: inimest, keda Issand on nimepidi kutsunud nagu meidki.

Juba varasel keskajal on apostlite Peetruse ja Pauluse päeva pühitsetud nende märtrisurma mälestuseks (peeterpaulipäev, 29. juuni). Nad hukati pärimuse kohaselt Roomas keiser Nero korraldatud vaenamiste ajal, 60. aastail.

Tänane pühapäev meenutab meile, et ühegi inimese asi ei ole oma ligimest hukka mõista, sest üksnes Jumalal on õigus kohut mõista. Meid kutsutakse üksteisele andestama ning edendama õiglust ja headust. Me kuulume patuste inimeste kirikusse, kes elab Jumala andeksandmisest.

Tänased piiblitekstid räägivad Jumalast, kes tõstab üles alandlikud, kutsub inimesi pöörduma tagasi enda juurde ning otsib üles ka need, keda teised peavad eksinuteks. Nii nagu Jeesus peatus Sakkeuse juures, soovib Ta tulla ka meie ellu, et kinkida andestust, uut algust ja hingamist väsinud hingele.

Seal, kus maailm külvab segadust, üksindust ja vastandumist, loob Püha Vaim osadust. Ta ühendab eri rahvad, keeled ja inimesed üheks Kristuse Ihuks. Nelipüha on Jumala vastus Paabeli torni hajutatusele: mitte segadus, vaid osadus; mitte uhkus, vaid arm; mitte killustumine, vaid ühtsus Kristuses.

Enne taevaminemist lubas Kristus oma jüngritele Püha Vaimu ja julgustas neid ootama selle tõotuse täitumist. Kristuse tõotatud Püha Vaim loob kontakti taevasse läinud Issanda ja jüngrite (koguduse) vahele ning peletab hirmu.