Ülestõusmisaja teise pühapäeva piiblilugemised räägivad sellest, et ülestõusnud Jeesus ilmus kahtlevatele jüngritele ja veenis neid oma ülestõusmises. Jüngreid täitis rõõm, kui nad kohtasid Jeesust elavana.

Ülestõusmispüha rõõm võrsub sellest, millest kirjutab apostel Paulus: kui Kristus ei oleks üles tõusnud, oleks tühised nii meie usk kui ka lootus (1Kr 15:12–22). Ent Kristus on üles tõusnud surnuist, surm ei valitse enam viimse sõnana ning Jumal on avanud meilegi tee elule ja lootusele.

Täna on palmipuudepüha. Algab püha nädal, mille jooksul pöördub Aukuninga tee alanduse- ja ristiteeks. See on kirikuaasta tõsiseim nädal, mil me süveneme vaikselt Jeesuse tegevusele ja kuulutusele tema viimastel päevadel Jeruusalemmas.

Paastuaeg, milles viibime, on aeg vaimseks ja vaimulikuks tervenemiseks. Jeesus võitles pimedusejõudude vastu nii haigeid parandades kui ka patte andeks andes. Tema abi vastuvõtmiseks on olulised palve ja usk.

Kristus ei ole meist kauge! Tänase pühapäeva nimi Invocavit – “Ta hüüab mind” – meenutab meile, et me ei pea vastu pidama üksi. Kui maailm meid vihkab, kui kahtlus surub peale, siis kuulame Päästja häält: “Olge julged, Mina olen maailma ära võitnud”. Meie abi on Temas, kes on lõpmata tugevam kui meie nõrkus.

Kui tunned janu – olgu see janu rahu järele, andeksandmise järele, uue alguse järele, puhtuse järele, rõõmu järele, mõtte järele – siis astu samm Kristuse poole ja ütle kasvõi sama lihtsasti nagu Samaaria naine Jaakobi allikal: “Isand, anna mulle seda vett.”