Suitsidoloog ja repressiooniohvrite eestkõneleja Heino Noor oleks täna saanud 100-aastaseks

Suitsidoloog ja repressiooniohvrite eestkõneleja Heino Noor oleks täna saanud 100-aastaseks

Doktor Heino Noor 1990. aasta taasilmunud kirikulehe avanumbri fotol (Foto: ajaleht Eesti Kirik)

Kui noore poisina koos emaga Siberi sunnitöölaagrisse meelt parandama saadetud Heino Noor 1952. aastal vangilaagrist vabanes, oli tal sealt kaasa võtta praktilisi arstitöö kogemusi. „Kui mu vabanemistähtaeg ükskord kätte jõudis, olin laagris juba igati hinnatud arst. Seega alustasin oma arstikarjääri sootuks vastupidisel viisil: kõigepealt sain karmi praktika ja alles hiljem jõudsin n-ö teoreetilise osani,“ on elupõline arst ja inimeste päästja enda saatust meenutanud.

Elu lõpuna tegusa mehe meenutusi tema 2018. ilmunud elulooraamatust „Elamise pikad varjud“ ja omaenda mälestusi tõi Eesti Kiriku lugejateni lehe endine peatoimetaja Sirje Semm.

Artiklis tõdeb ta, et emata elatud elu traagika oli kaheksa aastat Siberi sunnitöölaagri õudused üle elanud pojale Heinole saatjaks kogu elu. Ema Salme Noor, halastusõde ja kodukaitsja, vangistati 14. juunil 1941 ja hukati 24. aprillil 1942. aastal 47 aasta vanusena Sevurallagis Sverdlovski oblastis Sosva asulas. „Ka sünnikuupäev 24. aprill on minu jaoks tänini erilise tähendusega ja traagilise varjundiga. Alates sellest päevast, mil sain teada, et mu ema hukkus tšekistide timuka surmakuuli läbi just oma ainsa poja 20. sünnipäeval,“ on Heino Noor ise öelnud ja seetõttu jäid tema sünnipäevad enamasti tähistamata või muutusid ema mälestuspäevaks.

1989. aastal sai Heino Noor ema surma kohta vastuse ENSV prokuratuurilt ja kaks aastat hiljem teate ema rehabiliteerimise kohta. Lisaks oli teates märgitud, et seeläbi tekitatud kahju kuulub hüvitamisele, hüvitise suuruseks oli märgitud 1100 rubla. „Ema mõrvateade muutis mu elu täielikult. See vigastas mu hingeelu nii raskelt, et olin mitu päeva sügavas emotsionaalses šokis,“ on Heino Noor öelnud. „Andsin endale täiesti aru, et kui tahan edasi elada, siis pean kuidagi sellest enesehävituslikust seisundist ja meelesegadusest välja tulema.“ 

1992. aastal paigutati koos koguduse õpetaja Tiit Salumäega Haapsalu toomkiriku ristimiskabelisse Emaaltar, millele president Lennart Meri 2001. aasta juunis asetas kõiki Siberi jäljetutesse haudadesse jäänuid meenutades rukkilillemärgi. 2000. aastal asutas Heino Noor Wiedemanni gümnaasiumi juures fondi, et toetada oma kodukoolis religiooni ja sellega seonduva õpetamist. Vabariigi aastapäeval premeeritakse fondist kõnevõistluse võitjaid ja emadepäeval päevakohaste kirjatööde võistluse võitjaid.

1961. aastal 39aastasena Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna toksikoloogina ja cum laude diplomiga lõpetanud Heino Noor elutööks Tartu Maarjamõisa haigla reanimatsiooniosakonnas oli inimeste elule tagasitoomine. Ta kirjutab: „Arstiks oleku jooksul olen koos kolleegidega osalenud ligi nelja tuhande rohkem või vähem eluohtliku mürgistusega patsiendi ravimisel, neist 90% õnnestus päästa. Minu kitsamaks erialaks kujuneski suitsidoloogia. Enesetapu kohta on avaldatud mitmeid minu teadustöid nii Eestis kui välismaal. Kui keegi on sooritanud enesetapu või seda üritanud, on lähikondlased enamasti hämmingus: nii kena inimene ja äkki selline hirmus juhtum! Arstina olen tegelnud ligi kolme tuhande enesetapujuhtumiga. Seetõttu väidan kindlalt, et enesetapp ei ole välk selgest taevast. Suurel määral on see ette aimatav, vahel isegi prognoositav. Sellele eelneb hulk kindlaid tunnuseid ja kui neid märgatakse, saab ka vajalikud abinõud inimese aitamiseks tarvitusele võtta. Seega – see jube tegu on välditav.“

Heino Noore uurimus repressiooniohvrite tervisekahjustustest on osa Nõukogude repressioone käsitlevast „Valgest raamatust“. Sofi Oksaneni ja Imbi Paju koostatud artiklite kogumikus „Kõige taga oli hirm“ (2010) on Heino Noor kirjutanud: „Samuti väidavad uurijad, et sellise repressioonitrauma jääknähud võivad kesta 50 aastat. Niisiis võivad Eestit tabanud ulatusliku ning raske sovetliku repressioonitrauma otsesed või kaudsed mõjud ulatuda 2030.–2040. aastatesse ja kaugemalegi. Siin toimunut ongi nimetatud Eesti oma holokaustiks.“

Oma elulooraamatus tõdes Heino Noor, et on kogu teadliku elu sattunud olukordadesse, kus peab toime tulema näiliselt või tõeliselt võimatuga ja ta sõdes oma elule tagasi vaadates: „Minutaolised tunnevad ennast praegugi sageli don Quijote’ina, kes tuuleveskitega sõdib ka siis, kui piik on juba murdunud…“

Reedel, 22. aprillil toimus Haapsalus Läänemaa Ühisgümnaasiumis Heino Noore 100. sünniaastapäevale pühendatud mälestuskonverents.

Loe lähemalt:

Heino Noor – armastatud arst ja aktiivne kodanik, läbi elu kristlane, Eesti Kirik 20.04.2022

Lisa kommentaar