19. septembril, 1944. aasta suurpõgenemise mälestuspäeval, meenutati taas eesti rahvast raudse eesriide taha eraldanud minevikusündmusi. “Midagi pole uut – ikka on inimesed need, keda paisatakse siia ja sinna,” ütles Harjumäel sündmust meenutades piiskop Tiit Salumäe, mõeldes ka tänastele põgenikele. 

Mälestuspäev algas Riigikogu konverentsisaalis rahvusvahelise konverentsiga “Suurpõgenemine 1944 ja meie“, mida sai jälgida ka otseülekandes. Esmakordselt jagasid konverentsil oma rahvaste sarnaseid kogemusi ka Läti ja Leedu ajaloolased. Järgnes teabetahvli avamine Harjumäel suurpõgenemise aastapäeva mälestuskivi juures. Päeva lõpetas Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus Loone Otsa näidendi dramatiseeritud esitus Elin Toona raamatu “Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust” ainetel. 

1944. aasta põgenemist meenutava mälestuskivi kõrvaI on nüüdsest infotahvel, millel on põhjalikum ülevaade selle sündmusega seonduvast. Teabetahvli juures tervitas koosviibijaid ÜEKN aseesimees ja suurpõgenemise toimkonna esimees Iivi Zajedova, kes peakorraldajana organiseerib teabeseminaride sarja “Minna ei taha, kuid jääda ei saa” juba viiendat aastat. Tänavu toimusidki sarja raames nii mälestuspäeva konverents, teabetahvli avamine Harju tänava mäel, kui ka näidendi dramatiseeritud esitus.

Kõne pidas Harjumäe mälestuskivi ja -tahvli juures Ülemaailmse Eestlaste Kesknõukogu (ÜEKN) esimees, kunagine rahvastikuministri nõunik Avo Rebas. Ta meenutas, et võõrsil elavaid rahvuskaaslasi ühendav organisatsioon hõlmab kümneid tuhandeid eestlasi 12 riigis. Enamik on nende järeltulijaid, kes kodu-Eestist 1944. aastal pidid lahkuma. Rebas täpsustas, et kõik eestlased siiski ei põgenenud – neid läks ka rindele – küll soomepoistena, aga ka nõukogude ja saksa sõjaväkke mobiliseerituna. Nii mõnigi kord sõdis üks vend ühe ja teine teise poole peal, nii nagu ka praegu Ukrainas.

Võõrsil on palju neidki, kes on Eestist lahkunud peale riigi taasiseseisvumist. Rebase sõnul aitavad paljud oma kultuurikildu hoida väliseesti organisatsioonides. Avo Rebas leidis, et nii, nagu on oluline, et väliseestlased oleksid kursis kodu-Eestis toimuvaga, võiks eriti Eestis olla praegusest palju paremad teadmised pagulaste ja pagulasorganisatsioonide ning väliseestlaste kohta. „Võõrsil elab 20% kõigist eestlastest“, märkis Rebas. „Me oleme kõik üks suur eestlaskond.“

Piiskop Tiit Salumäe alustas oma sõnavõttu kirjakohaga Matteuse evangeeliumist, kus teise peatüki 13. salmis käskis Issanda ingel Joosepil koos Maarja ja lapsega surmaohu eest põgeneda. „1944. aastal põgeneti kodudest, et päästa oma pere,“ tõdes ta. 1944. aasta sündmused on osaks palude eestlaste, nii
tõi ka piiskop Salumäe näiteid enda pereringist. „Põgenemise meenutamine on vajalik uuele põlvkonnale, neile, kes mõtlevad, et kõik on uus,“ ütles Salumäe, lisades: „Ukraina oludes me näeme, et midagi pole uut – ikkagi on inimesed need, keda paisatakse siia või sinna, inimesed, kes peavad mõtlema, mis on minule kõige olulisem ja kuidas ma võin päästa ennast ja oma väärtuseid.“ Salumäe lõpetas tõdemusega, mida tema sõnul korratakse mälestuspäeval erinevates Eesti paikades:  „Inimese ja rahva vabadus,
tõde ja ausus, austus esivanemate maa ja kultuuri vastu on see, mida me peame
kõigest jõust hoidma.“

Rootsi-Mihkli Olavisaalis etendunud Loone Otsa näidend „Pagulusse“ on tõsielulugu, mille aluseks on kunagise paadipõgeniku Elin Toona raamat „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust“. Tallinna 32. Keskkooli noorte esituses sai elavaks lugu karmist teekonnast väikese lapsena kodust lahkuma sunnitud naise pilgu läbi. Suurte rahvaste seas oli väikerahva esindaja „neetud võõramaalane“, kelle riiki ja rahvustki peeti tühjaks väljamõeldiseks.

Oma loo kirja pannud Elin Toona kinnitas, et laval taaselustatud mälupildid olid väga ehedad. Autor, kellele kooliealise tüdrukuna tekstiilitehase lärmis töötamist meenutab kuulmiskahjustus, lisas etenduse järel veel meenutuse haritud eesti meestest, kelle esinduslikud mantlid määrdusid tehases musta tööd tehes õliplekiliseks. Olgu vanurina haiglas pesu lappides, endise tuntud näitlejannana teenijapõlve alandusi kogedes või tehases ebainimlikult rasket tööd tehes – nii tuli võõrsil alustada endale ja perele uut elu, kuid oma väikesele rahvale ei tehtud häbi ja saadi hakkama. Sarnast saatust jagasid meie pagulastega sõja järel ka teiste Ida-Euroopa rahvuste esindajad.

Suurpõgenemine 1944 meenutusõhtu ja teabetahvli avamine sai teoks tänu järgmistele abilistele: Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu, Tallinna Rootsi-Mihkli kogudus, Eestirootslaste Kultuuriomavalitsus, Tammepuu Eesti Klubi.

Vaata lisa:

Facebooki leht 1944. aasta suurpõgenemine / Mass Flight of 1944

Konverents “Suurpõgenemine 1944 ja meie“, Postimees 19.09.2022

ELIN TOONA ⟩ Paadipõgenike järglased on osa Eesti tulevikust, Postimees 20.09.2022