Urmas Viilma: Jumal mäletab, kes on maetud iga nimeta risti alla …

Urmas Viilma: Jumal mäletab, kes on maetud iga nimeta risti alla …

Doris Kareva küsib:

Mis on inimene?
Kas ingli vari?
Või igatsushüüd hingeühtsuse poole?

Igaüks meist on pill,
läbi mille võrratuid viise
vilistab Jumala tuul:

hoia,
küll siis hoitakse sind

Iga aasta 14. juunil mälestavad oma küüditamisohvreid – varjudeks saanuid – Eesti, Läti, Leedu, Moldova, Ukraina ja Valgevene. Kokku küüditati Stalini käsul 13 rahvuse esindajaid.

Küüditamine on olnud läbi ajaloo üks viis etnilise puhastuse läbiviimiseks ja ebamugava või üleliigse rahvagrupi likvideerimiseks. Kõige jubedam selle juures on näha küüditamiste jätkumist Putini käsul just praegu Venemaa poolt vallutatud Ukrainale kuuluvatelt aladelt.

1940. aasta juunis okupeeritud Eestist käis kümne aasta jooksul üle viis küüditamislainet. Nende käigus viidi Nõukogude Liidu kaugetesse ja vähearenenud piirkondadesse kokku umbes kolmkümmend viis tuhat inimest. Küüditamised paistsid silma selle poolest, et inimesi, valdavalt naisi, lapsi ja vanureid, nuheldi mitte selle eest, mida nad olid teinud, vaid selle eest, kes nad olid.

– 1941. aasta 14. juunil küüditati meie vaimne eliit. Kokku ligikaudu kümme tuhat inimest: iseseisva Eesti riigi loojad, poliitikud, haritlased, riigiametnikud – keskklass, kõik koos perekondadega. Küüditati ka juute ja Eestis elavaid venelasi, kellel kahtlustati valgekaartlikke juuri. Küüditatute seas oli alla 17-aastaseid üle 3500, alla aastaseid lapsi üle 100. Enam kui pooled deporteeritutest olid naised. Küüdirongile tõsteti ka voodihaigeid vanainimesi. Juuniküüditamise tagajärjel hukkus umbes 6000 inimest.

– 1945. aastal küüditati kõik Eestisse jäänud saksa soost inimesed.

– 1949. aasta 25. märtsil küüditati üle kahekümne tuhande inimese, peamiselt varem arreteeritud meeste perekondi ja talurahvast, et kaotada metsavendade toetamise tagamaad ja murda vastupanu kolhooside loomisele.

– 1950. aastal toimus veel järelküüditamine.

– 1951. aastal küüditati Jehoova tunnistajad.

Need kõik on numbrid ja statistika. Meie ülesanne on näha numbrite taga mitte ainult nimetuid varje, vaid inimesi. Ja mitte ainult küüditatute puhul, vaid ka siis, kui räägime tänapäeval terrori- ja sõjaohvritest, tule- ja liiklusõnnetuste ohvritest, surnult sündinutest või sündimata jäänutest, endalt elu võtjatest, üledooside ohvritest, aidsi-, infarkti- ja vähiohvritest, näljasurmadest, jne …

Kodumaale tagasi jõudsid küüditatutest hiljem vaid osa. Ülejäänutest paljud maeti unustatud ja nimetute ristidega haudadesse. Isegi kui arvame, et moodustame inimestena vaid varje inglitele, keda keegi ühel päeval enam ei mäleta, oleme Jumala jaoks palju rohkem. Me oleme Issandale kallihinnalised – oleme kõik suure armastusega loodud ja kõrge hinnaga lunastatud. Meie Issand näeb, tunneb ja mäletab igaühte meist. Nimepidi. Nii ajas kui igavikus…

Issand ütleb: “Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind. Sest mina olen Issand, su Jumal” (Ps 139:13,15-16; Js 43:1-3)

Meeldib 1