Kalmistupühal meenutatakse igavikuteele lahkunuid

Kalmistupühade ainulaadne traditsioon võiks kuuluda UNESCO maailmapärandi nimekirja, on leidnud peapiiskop Urmas Viilma.

Teoloogiaprofessor Toomas Pauli hinnangul on surnuaiapüha traditsioon saanud alguse 19. sajandil Liivimaalt ja muutunud kiiresti rahva hulgas väga populaarseks. Näiteks Kambjas on peetud surnuaiapüha juba 1830. aastal. Traditsioon on omane just luteri kogudustele, kuid selle on üle võtnud ka teised konfessioonid.

Kalmistupühade tava on midagi väga eestlaslikku. Kuigi teistelgi soomeugrirahvastel on kombeks käia esivanemate matmispaikades paar korda aastas omakseid rituaalse mälestussööminguga austamas, ei praktiseeri nad seda osa esivanemate kultusest, mis on seotud haudade regulaarse korrastamise ja küünaldega katmisega. 

Eestlased on oma eripärase tava endaga kaasa võtnud ka Austraaliasse, Kanadasse, USAsse, Siberisse, Abhaasiasse, Rootsi ja kõikjale mujale üle maailma, kus rahvuskaaslased kogukondi moodustavad.

Traditsioon on eriti elujõuline vanadel kihelkonnakalmistutel, üha vähem peetakse sellest kinni linnades, kus traditsioone on muutnud surnute tuhastamise kiire levimine ja sageli ka tuha matmata jätmine. Siiski on suvel enne jaanipäeva nii maa- kui linnakalmistud Eestimaal alati küünlasäras.

Ülevaate eelolevatest kalmistupühadest leiate EELK kodulehelt.

Uudisele “Kalmistupühal meenutatakse igavikuteele lahkunuid” on 1 meie veebivärava-väline viide:

Aituma meie veebivärava uudiste jagamise eest!