Koorijuht Peeter Perens: „Kirikus lauldes tekib rahu ja rõõm, elukindlus“

Pealinnas on juba kolm aastat tegutsenud ainulaadne meeskoor, mis käib koos Tallinna Jaani kirikus ja laulab peamiselt jumalateenistustel, aga teeb ka ilmalikku muusikat väljaspool kirikut.

Nii, nagu igal aastal, kuulutab koor välja, et võtab vastu uusi lauljaid. Ettelaulmine on pühapäeval, 15. septembril kell 18 Tallinna Jaani kirikus. Oma tulekust palutakse eelnevalt teada anda e-posti teel aadressil tallinna.jaani@eelk.ee.

Kandideerima oodatakse mehi, kellel on eelnev laulukogemus ja kes on klassikalise koorilaulu huvilised. Proovid toimuvad kolmapäeva- ja neljapäevaõhtuti Tallinna Jaani koguduse maja saalis aadressil Lastekodu 6a.

Jaani kiriku meeskooris laulmine on igale osalejale ka nagu teraapia eest. Miks see nii on, selgitab dirigent Peeter Perens. Teda usutles Margit Arndt-Kalju.

Kes laulavad Tallinna Jaani kiriku meeskooris?

Meie hulgas on väga erinevaid inimesi erinevatest kogudustest. On ka lauljaid, kes ei kuulu ühtegi kogudusse, aga on tõsised muusikahuvilised. Koos käivate inimeste karakteristik on küllaltki erinev.

Miks võiks tulla laulma Tallinna Jaani kiriku meeskoori?

Meie koori muusikategemise viis on segu soovist muusikat jagada ja teha muusikat iseendale. Me oleme üsna süvenenud, suudame proovides minna sügavale muusika sisse ja harjutada kaua aega ühte ja sedasama takti, suudame omavahel filosofeerida selle muusika sisust. Miks helilooja on just nii kirjutanud? Mida teksti autor on mõelnud? Mida mõtles Ernst Enno, kui ta selle luuletuse kirjutas? Või Lydia Koidula?

Iga proov ja iga esinemine või teenistusel esinemine on leid nagunii. Iga laul on kui omaette maiuspala. Iga muusika on kogu aeg uus.

Kooriproovis vahetub mingi energia. Proovid on meil hästi pikad ja toredad, need on ühise häälestuse, kooskõla otsimised. Sageli on niimoodi, et kui lähed proovi, siis sa oled üks inimene, aga kui ära tuled, siis oled nagu teine inimene. Usun, et kui päevatöölt tulnud mees jõuab koori laulma, siis pärast kooriproovi koju minnes on päevaprobleemid jäänud ehk kaugemale maha ja tekib rahulikum ja ülevaatlikum pilk elule. Vähemalt mina omast käest oskan öelda, et see on mind ennast aidanud elada.

Kolm aastat tagasi selle kooriga alustades ütlesite te, et inimene, kes hakkab nüüd koori moodustama, peab olema natuke hull. Kas see hullushoog on ennast õigustanud?

Tollal oli koroonaaeg, kus koorimuusikaga oli üsna keeruline tegeleda. Eks ma sellepärast arvasin, et peab olema vähekene hull. Teine asi ka – üldiselt meeslauljate arv Eesti Vabariigi koorides pigem väheneb. Kuidas peaks siis lootma, et üks uus meeskoor tuleb kokku? Aga tundub, et see hullus on ennast ära tasunud. Sest ega ma osanud oodata, mitu inimest tuleb ja kui hästi nad oskavad laulda. Aga täna, kolm aastat hiljem, kui me oleme alustamas oma neljandat hooaega, võin ma öelda, et see on koor, kus on pühendunud lauljad. Ja endale tundub küll, et meil tuleb täitsa hästi välja.

Kuidas teie meeskoor kõlab?

Siin on kaks vastust. Üks on see, et alati võib paremini kõlada. Aga koor kõlab kindlasti paremini, kui ma oleksin julgenud loota, kui me kokku tulime. Mulle meeldib lauljate võime pühenduda sellele kõla otsimisele. See tundub meie kõikide jaoks oluline, see ei ole asi, mis kuidagi iseenesest tuleb või millest saaks kuidagi üle libiseda.

Mis on teile ja koori meestele saanud selle ajaga selgeks?

Muusika on üks tervik. Kui mitu inimest korraga teevad muusikat ja püüavad nii, et see üksteist täiendaks ja kokku sobiks ning koorilaulul oleks ka ühine harmoonia ja see häälestuks, siis on kooriosadus päris õige sõna siin, me igaüks oleme väike osa sellest muusikast.

Selge on see, et me oleme kogu aeg kusagile teel, me otsime harmooniat. Püüame kavasse võtta meie jaoks uut muusikat, et oleks avastamisrõõmu, samal ajal võtame ka meie enda ja teiste poolt palju lauldud laule üha uuesti ja uuesti – just nimelt selleks, et neid häälestada, üksteist kuulata, et arusaamine muusika osadusest oleks suurem. Mida paremini igaüks meist oskab selles oma kohta leida, seda suurem rõõm on meil endal ja loodetavasti ka kuulajatel.

Uus ja vana. Kõik kordub kirikus, sealhulgas kirikukalendris, jälle tulevad needsamad teemad ja sündmused. Milline tähtsus on teie jaoks nendel kordustel?

Kristlus ja kirikus käimine ei ole minu elu esimesest poolest väga suurt osa moodustanud. Ma olen küll väga palju kirikus laulnud ja üsna palju kirikumuusikat on ka saanud elus teha, aga hetkel ongi just korduvus see, mida ma otsin siit.

Sageli on varem olnud selliseid olukordi, et „Teeme kirikus kontserdi!“. „Teeme.“ Mis laulud meil on? Aa, sellised. Siis lähed kirikuõpetajaga kokku rääkima, ta küsib: „Mida te laulate?“ „Meil on selline ja selline repertuaar.“ Kirikuõpetaja ütleb: „Mhmh, nojah. Noh, see on tore repertuaar teil, aga see on kirikuaastas tegelikult mingi hoopis teine koht. Aga olgu peale, laulge ikka.“ No ja siis sa laulad.

Jaani kiriku meeskooris me püüame leida muusikat, mis on kirjutatud just nimelt selleks kirikuaasta ajaks. Eriti uhke oleks, kui saaks laulda selleks pühapäevaks kasutatud tekste. Alati see ei olegi nii lihtne, sest see, mis muusikalises mõttes on hea ja mida tahaks teha, ei pruugi sobida sellesse aega, need ei ole alati nii hästi kooskõlas. Kuid kes otsib, see leiab. Lõppude lõpuks on koorijuhid läbi ajaloo kohandanud eri tüüpi muusikat. Siis peabki kohandamise nippi kasutama.

Kas kirikumuusikas on tähtsam sõna või viis, meloodia?

Nojah … Kas ema või isa? Ühel on ühed, teisel teised ülesanded ja vajadusel nad võivad neid ülesandeid ka vahetada omavahel. Hea oleks, kui sõna ja muusika toetaksid teineteist. Vahel on nii, et kui tekstikirjutajal on olnud paremad päevad kui heliloojal, siis toob tekst selle muusika ja kastanid tulest välja. Vahel on vastupidi, võib-olla tekst ei ole nii tugev, aga muusika on see-eest väga hästi kirjutatud. Siis muutub jällegi see olulisemaks. Aga tähtsad on mõlemad pooled.

Meeskoori mehed tõusevad kirikus püsti ja laulavad kaasa ka siis, kui kogudus ühiselt laulab jumalateenistusel koraale. Need saavad siis hoopis teise jõu, hingamise ja kõla külge …

Jaa, loomulikult me laulame kaasa kogu teenistuse, nii nagu iga teinegi koguduseliige. Ma ei näe, et see saaks kuidagi teisiti olla. Sest lõppude lõpuks – miks see koor seal siis on? Koor ei tule teenistusele laulma ju ühte-kahte oma laulu, vaid moodustab osa kogudusest ja kõikide nende koraalide kaasalaulmine ongi osa sellest korduvuse nautimisest, mis annab elule selgroo ja kindluse.

Mis seisus on Eesti vaimulik meestelaul?

Võib-olla ma ei oskagi sellele hästi vastata. Ma olen otsinud kirikumeeskoore nii Eestist kui ka mujalt maailmast ja ausalt öeldes ma neid peaaegu ei olegi leidnud. Ma tean, et Eestis tegutseb Nõo meesansambel, kelle juhendaja on meie laulja Margus Liiv. Tallinnas tegutseb ka Harku palvemaja meesansambel, kellega me oleme saanud koos musitseerida. Meie nimetame ennast Jaani kiriku meeskooriks, kuigi me oluliselt palju suuremad ansamblist ei olegi. Aga eks meie eesmärk on see, et lauljaid oleks rohkem – seetõttu me ennast kooriks nimetamegi.

Puhas meestelaul tänapäeva protestantlikus kirikus tundub olevat pigem haruldane. Seda enam on põnev selles valdkonnas nikerdada, seda teed iseenda jaoks rajada, seda muusikat otsida.

Kuidas meestelaul sobib luterlikku kirikusse? Katoliku maailmaga on seda esmapilgul hoopis lihtsam seostada …

Muusikainimesena ei tahaks mina kristluse erinevate väljendusvormide vahele küll jämedaid jooni tõmmata. Kristliku muusika alus on gregooriuse koraal. Kui küsida, mille poolest peaks erinema luterlik meestelaul muust kristlikust laulutraditsioonist, siis saab tagasi pöörduda just nimelt Martin Lutheri aega ja leida üles need heliloojad, kes on protestantlikku muusikat kirjutanud. Enamasti on see muusika segakoorimuusika ja seda peab siis võimalusel meeshäältele kohandama. Puhast kirikumuusikat meeskoorile leiab 19. sajandist, aga see nõuab päris suuri koorikoosseise, nagu on 19. sajandi muusika omapära. Mu enda maitse-eelistus kaldub pigem 16. ja 17. sajandisse, aega, kui luterlus sündis.

Kas sakraalmuusikal üldse on kohta tänapäeva maailmas?

See on küll karm küsimus. Kuidas see maailm siis eksisteerida saaks? Ei saa ju eksisteerida teisiti. On tehtud uuringuid, kas kusagil maailmas üldse on rahvaid, kes leiavad, et Jumalat pole olemas. Üldiselt neid väga lihtsalt ei leia. Ja muusikat inimene ikka teeb – laulmine on eriti tore.

Kui me läheme praegusel ajal supermarketisse ja seal lärm ja müra tapab, siis seda enam me tahame kirikusse. Vähemalt minul on see nii.

Mõne meelest on kirikulaulud võib-olla sellised haledad ja arhailised …

Minu elus on tõesti olnud olukordi, kus on küsitud, miks ma tahan laulda neid kurbi ja pikki laule. Sageli need inimesed, kes nii on küsinud, ei saa üleüldse aru, millest see muusika kõneleb. Ja enamasti see ei ole üldse kurb! Ja võib-olla see on väga tore, et see laul on pikk. Isegi tahaks, et oleks veel pikem – sest nii hea on laulda! Aga aega tänapäeval ju ei ole. Laulame ruttu ära!

Kas Jaani kiriku meeskoor on seega melanhoolsete meeste jaoks?

Nii tore oleks vastata, et jah, meil on kurbade ja aeglaste meeste klubi. Aga tasuks ehk küsida, kas see ikka on kurbus. Äkki see on hoopis rahu? Sõna „rahu“ on päris huvitav. See muusika aitab leida rahu.

Koorilaulu omapära on see, et seda tehakse inimhäälega, mille kohta öeldakse, et see on kauneim instrument ja ühtlasi inimesele kõige lähedasem, sellepärast et see on tema enda sees. Koorilaulmise omapära on ka see, et enamasti lauldakse oma emakeeles. Kui selles laulmises omavahel põimuvad muusika ilu ja emakeele tähenduse võlu ja kui see on suunatud sisemise rahu saavutamisele ja kõike seda jagatakse omavahel, siis usun, et sellest sünnibki rahu ja rõõm, elukindlus.

Mis lauludest on kujunenud meeste lemmikud, mida te ikka ja jälle tahate laulda?

Kui aus olla, siis ma ikkagi loodan, et nad tahavad kõike seda laulda, mida me oleme laulnud, vastumeelsust ei ole ma ühegi laulu puhul täheldanud.

Peamiselt on meil siiani kavas olnud kas klassikaline Eesti meeskoorilaul – Aleksander Kunileid, Villem Kapp, Gustav Ernesaks – või varasem kirikumuusika, siin on Lutheri koraalidele loodud kooriseaded, samuti mõne teise omad: Johann Crüger jt. Oleme laulnud Thomas Tallise muusikat. Pärt Uusberg on spetsiaalselt meile kohandanud oma muusikat. Noorte laulupeol oli kavas tema „Valgust!“, mis oli segakoorile. Kuna tundus, et see võiks oma sõnumilt väga hästi sobida ka meeskoorile ja kirikusse laulmiseks, siis ma palusin, et ta kohandaks selle meeskoorile. Nüüd on see tõepoolest olemas ja me oleme seda ka laulnud.

Millist tagasisidet on kuulda olnud?

Kõigile neile, kes proovis käivad, loodetavasti meeldib see – ega nad seda muidu teeks, keegi ei kohusta neid selleks. Mulle tundub, et heakskiitvate pilkude ja tunnustavate õlalepatsutuste hulk, mida me koguduseliikmetelt oleme pärast teenistust saanud, on muljetavaldav. Kirikus on hästi tore laulda, positiivne tagasiside ei lase ennast kaua oodata. Aga eks inimesed on ju ka viisakad ja toetavad, nii et mingis mõttes ei saa seda võtta liiga tõsiselt. Inimesed toetavad ja kiidavad, aga enesekriitika peab jääma.

Iga hea sõna, mis tunnustuseks öeldakse, kulub alati ära, aga tähtis on mitte unustada seda, milleks me seal kirikus oleme: et laulda muusikat ja teenida kogudusega kaasa.

Kaanepilt: Tallinna Jaani koguduse meeskoor (foto autor on Vallo Jõeorg)