Tallinna Rootsi-Mihkli kogudus on kogu koroona-aja igatsenud pääsemist üle mere väikesaartele. Neil endistel rannarootsi aladel on kogudus taasavanud või avamas väikekirikuid, kus kevadest sügiseni jõudumööda toimetatakse. Naissaarel asuvas rannarootsi kabelis on teenistusi peetud vähemasti korra kuus läbi aasta. Nüüdne pikk sunnitud eemalviibimine lõppes eile, mil väike seltskond sai tormist merd trotsides saarele taevaminemispüha teenistust pidama. Saarerahva ja koguduse jällenägemisrõõm oli mõistagi suur.

Emadepäeval 10. mail, mil koguduserahvas sai jälle kirikusse koguneda, toimus kauaoodatud jumalateenistus Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus. Suur oli siis heameel, kui kirikusaali kandus läbi telefoni tuttav kellahelin tervitusena Naissaarelt Maarja kabelist. Eilsel taevaminemispühal avaneski lõpuks võimalus jumalateenistust juba saarel asuvas armsas kabelis pidada.

Pühadehommikul oli tuul tugev, meri üsna rahutu ja lootus juba kell üheksa saare poole liikuma hakata oli määratud luhtuma. Käputäis lennusadamasse kogunenud inimesi vaatas üha saare suunas ja ootas sealt saabuma pidanud väikelaeva, mida tormi tõttu ei tulnud ega tulnud. Ootusärevus oli seda suurem, et seekord oli koguduserahval kaasas ka kaubikutäis mööblit ning muud sisustuskraami, mida oli kiriku jaoks talve jooksul kogutud. Lõpuks laevuke siiski saabus ning ühes sellega ka rõõmus kohtumine laevakapten Raunoga.

Kõrgeid laineid trotsides jõudis maskides-kinnastes ja desinfitseeritud inimrühm saarele ja kui kabeli juurde jõuti, ilmus päike korraga välja ja taevas muutus kirgassiniseks. Nii saigi kõrgendatud meeleolus saarel esimene teenistus peetud. Seejärel tehti kabelis ka kiire koristusring ja mööbeldati. Kirikukohvi järel kellamees Peedu juures võetigi mööda raudteerööpaid kulgedes taas suund Tallinna poole. Elugi tundus jälle rööbastel, sest liikumisteed hakkavad avanema ja toimetamised väikesaartel saavad jätkuda.