Keel suhtlusvahendina, sh usukeel religioosses kommunikatsioonis, ei saa olla piiramatult individuaalne ega ka hooli­matult dominantne, kirjutas EELK Usuteaduse Instituudi oikumeenika õppejõud Ingmar Kurg ajalehes Sirp ilmunud artiklis „Ususõnad eesti usukeeles“.

2018. aastal Eesti Keele Instituudi juures tööle asunud ususõnastiku töörühm asus Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) tellimisel täiendama sõnaraamatute nimistut seletava sõnaraamatuga, kuhu koondatakse teoloogilised oskussõnad, samuti religiooniga seonduvad üldkeele sõnad. Põhjuseks oli avalik huvi ühtlustada sõnavara, et sõnu kasutataks vastavalt nende kokkuleppelisele tähendusele ja arusaadavalt niihästi kiriklikus ja religioosses elus kui ka õigusloomes, riigihalduses, õpi- ja kultuurikeskkonnas. Töörühm teeb koostööd Eesti teoloogide ja teoloogia õppeasutustega, Eesti Piibliseltsiga ning Eesti Kirikute Nõukogu teoloogiakomisjoniga. Suur töö keele korrastamisel on tänaseks juba ära tehtud ja ususõnastiku märksõnad on nüüdseks jõudnud ka Sõnaveebi: https://sonaveeb.ee.

Jeesuse kõnedes pole ühtegi sõna, mille tähendust oleks tulnud kuulajatele eraldi seletada. Kuigi Jeesus rääkis Jumalast ja taevariigist mõistu, pöörates lugude moraali pea peale, nii et isegi tema jüngrid jäid nõutuks, on ilmne, et religiooniga seostuvad mõttekäigud kuulusid tolle aja inimese maailmapilti. Jeesus tegi küll etteheiteid variserlikule tähenärimisele, millele vastandas meieisapalve – lihtsa inimese kõnelemise taevase Isaga, tõi Kurg võrdluse tänapäevakeelega.

Kristiina Rossi 2017. aasta uurimusest selgub, et üldkeel ja usukeel asetusid avalikult vastaspoolele uusajast peale ja võitleval viisil valgustusajal. Lahknemist tõukas tagant ridamisi ühiskondlikke ja maailmavaatelisi muutusi, kuni jõuti olukorrani: mõistus contra usk, maailm contra kirik, filosoofia contra teoloogia, humanism contra kristlus.

„Kas ususõnade sihipärane ilmalikustamine võib õnnestuda? Kahtlemata, kui katkestada pikaks ajaks religioosne ja kultuuriline järjepidevus,“ tõdes Ingmar Kurg. Ta tõi näiteks, et nõukogude ajal tuli avalikus keeleruumis kirjutada mis tahes kontekstis „jumal“ väikese algustähega; ei puutunud üldkeelde, kuidas sõna on kirjutatud eestikeelses piiblitõlkes või kirikus. Väikese esitähega „jumal“ märgistas näiteks ENEs religiooni fantaasiakujundit. 2018. aasta õigekeelsussõnaraamatus küll nenditakse, et „ristiusu jumala nimi on suure algustähega“, ent sellega tõendatud vaid oma mõistmatust, leidis Kurg. Ta selgitas, et Jumal kristluses ei esinda religioosset kujundit, ei ülimat olendit ega jõudu, vaid on tutvustanud ennast isikuna, kellel on tahe ja silmanähtavad teotsemisviisid. Kristluse, juutluse või ka islami „Jumal“ on palju piiritletumal viisil defineeritud, kui seda on sama­kõlaline üldmõiste „jumal“. Riigi­kantselei on seadustanud hümni tekstis „Su üle Jumal valvaku…“.

„XXI sajandil on religioon globaalselt tagasi ning annab endast märku igapäevaelus ja -keeles,“ nentis artikli autor. Ta tunnustas sõnavara korrastamisega tegelevate keeleteadlaste suhtumist: „Väärib austust, et Eesti Keele Instituudi sõna­raamatutes püütakse vähendada usukeele riivet üldkeeles, lastes lahti nõukogude ajal neile sõnadele antud usupilkavast tähendusest.“