Vanglakaplani töö on külvitöö, võrsumine ja kasvamine tuleb anda Jumala hoolde
Viru-Jaakobi koguduse õpetaja Tarmo Linnas ootas ära kolmandagi kutse, enne kui vanglakaplaniks läks – varem oli tal hirm töötada kinnipeetavatega.
Esimesel aastal ütles töövestlusest ära. Teisel aastal sai takistuseks koduste ehitustööde käigus saadud trauma. Kolmas kutse oli tungivam kui varasemad: Tarmo Linnase koguduses oli toimunud vargus. Ära oli viidud korjanduskarp. Hiljem selgus: oma küla poisid, kellest paar olid käinud isegi tema juures pühapäevakoolis. Elasid peaaegu kiriku vastas.
Kust see tuleb, millest see tuleb?, mõtles Tarmo Linnas ja hakkas pärast seda intsidenti nendega tegelema. Seejärel võttiski ta vastu kutse vanglakaplaniks hakata. Täna on ta Viru vangla vanemkaplani ametit pidanud koguduseõpetaja töö kõrvalt juba kümme aastat. Ka niipidi võib Jumal suunata elu, rääkis Linnas eilses Pereraadio saates “Sõdalase tund”. Teda usutles vanglate peakaplan, Sangaste koguduse diakon Tanel Meiel, kes oma vaimulikutöö kõrvalt on võtnud enda juhitavas saatesarja tutvustada Eesti jõustruktuurides teenivaid vaimulikke.
Nii vaimuliku kui ka kaplani ameti juurde juhib soov aidata, leida ja hoida inimese hinge, kes on kõrvale kaldunud. Sellest aga ei piisa, sest vangla ei ole inimese jaoks normaalne koht. See on sattumine piirisituatsiooni, arutlevad kinnipidamiskohtades kaplanitööd tegevad vaimulikud. Kaplanil peab sisemist jõudu ja karismaatilisust jaguma juba selliseks mõjusaks elamuseks, nagu on esimene jutlus vanglas. Sest proovile pannakse uus inimene kindlasti. Tuleb auditoorium pihku saada, kui räägitakse vahele ja kommenteeritakse. Situatsiooni võimendavad veelgi kinnipeetavate värvikas välimus, nende pilgud, koht ise…
Viibides kinnipidamiskohas tekivad inimestel eetilised küsimused, süütunne, seniste seisukohtade ümbervaatamine ja tulevikuplaanid, ütleb Linnas. Vanglas loetakse väga palju, sealhulgas ka piiblit, Uut Testamenti. Huvi usuga seotud küsimuste vastu ja ka teenistuste külastatavus on suurem kui inimestel vabaduses. Usulisse tegevusse on kaasatud kinnipeetavatest koguni 30-40%. Huvi igavikuliste küsimuste vastu on teataval määral sügavam kui tavaelus,
Tarmo Linnas ütleb, et vanglasse sattunud poistest on väga paljud katkistest perekondadest, kus on puudunud isakuju. Mingil määral täidab kaplan ka seda vajadust. Vabaduses, kus kontakt koguduse vaimulikuga on paratamatult nõrgem, võib seetõttu kirik põhjustada pettumist. Sotsioloogiliste uuringute järgi on pühendunute protsent ühiskonnas 10%, ja selline hulk inimesi jääb usu juurde ka endistest kinnipeetavatest.
Vanglakaplani töö on eelkõige külvitöö, arutleb Tarmo Linnas. Tärkamine ja kasvamine tuleb siiski jätta Jumala hoolde. Vangla võib avaldada inimesele kakipidist mõju. Rohkem on neid, kes vanglasse enam kunagi tagasi ei satu. Osa vabanenutest valib siiski teise, kuritegevuse suuna. Sellise inimese jaoks on vangla kuritegevuse kool. Nii on ka vanglakaplani töös nii helgeid hetki kui ka pettumisi. Mõne kinnipeetavaga teib vanglas usalduslik suhe, kuid nad satuvad ikka vanglasse tagasi, aga on ka edulugusid.
Tarmo Linnas jutustab saates loo, mille jätku ta ei tea, kuid mida aeg-ajalt siiski soojalt meenutab. Oli üks noor mees, kellega ta kinnipidamiskohas tegeles ja keda ka ristitas ning leeritas. Kolm nädalat pärast vanglast vabanemist saabus mees mopeediga läbi vihma Viru-Jaakobi kiriku ukse juurde. Ütles, et kell kuus hommikul hakkas sõitma. Linnas meenutab, et teadis küll, et ta elab Pärnu lähedal maakohas, aga kuus tundi sõitu!? Ent lugu saab tuure veelgi juurde: lisaks selgus, et endine hoolealune oli vaid nädal tagasi kaotanud saeveskus kaks sõrme, nii et sõiduriista tuli tal Pärnumaalt Virumaaale ja tagasi juhtida ühe käega. Linnas loodab, et plaanitud töö ja elukoha muutus läks korda ja mees on saanud oma elu järje peale.
Saates “Vanglakaplan olla on ohutum kui sõita Tallinn-Tartu maanteel” (MP3 failina allalaetav Pereraadio kodulehelt) räägib õpetaja Tarmo Linnas lisaks kaplanitööle ka oma kutsumisest usu ja vaimulikutöö juurde. Saade on järelkuulatav Pereraadios esmaspäeva, 25. mai keskööl.
Saatesari “Sõdalase tund” lõpetab Pereraadios peagi kolmandat hooaega.