Vendluse kuulutaja, itaalia müstik ja pühak Assisi Franciscus on üks olulisemaid isiksusi kiriku ajaloos. Teda on peetud üheks suurimaks keskaegsetest meestest, kes pani aluse itaalia müstika ajaloole ning rajas kerjusmunkluse. Rändjutlustajana hakkas ta kuulutama patukahetsust, vaesust, alandlikkust ja ligimesearmastust. Oma poolehoidjad koondas ta frantsisklaste ehk vähemate vendade orduks, mis tegutseb tänapäevani.

Franciscus sündis 1182. aastal Assisis rikka kangakaupmehe peres. Franciscuse pärisnimi oli Pietro di Bernardone. Francescoks ehk prantslaseks hüüti teda ema Prantsusmaa ehk täpsemalt Provence´i päritolu tõttu. 

24-aastaselt haigestununa hakkas Franciscus tõsiselt suhtuma ellu ja usku. San Damianos sai ta krutsifiksi ees seistes sõnumi: „Mine ja taasta mu kirik.“ Sellest peale kerjas Franciscus raha varemetesse jäänud kirikute taastamiseks ning kuuldes 1209. aastal evangeeliumi sõnu jüngrite läkitamisest, sai aru, et tema ülesandeks on kuulutada evangeeliumi lihtsuses ja täielikus vaesuses. Sama ootas reegli täitmist ta ka oma vendadelt, kes tema ümber koondusid.

1209. aastal ordineeriti Franciscus diakoniks ning ta läks Rooma, kus Innocentius III kinnitas ordu reegli. Koos oma vendadega rändas Franciscus läbi Umbria ja Toskaana, jutlustades suure eduga. Kaks aastat hiljem rajas ta koos Claraga naiste jaoks teise ordu. 1219. aastal oli Franciscuse ordus juba nii palju vendi, et tuli luua kindel organisatsioon. Samal aastal rändas Franciscus Pühale Maale, palus sultanil end vastu võtta ning avaldas nii tugevat muljet, et tema vendadele anti igavene õigus pühade paikade eest hoolt kanda. 1221. aasta üldkoosolekul rajas Franciscus kolmanda ordu nende jaoks, keda sidusid maailmaga oma ülesanded ja seetõttu ei saanud liituda kloostriga. Rietis kirjutas ta lõpliku reegli, mille kinnitas Honorius III.

Püha Franciscusele said osaks mitmed imeteod, teatavasti mõistis ta lindude ja loomade keelt ning pidas neile jutlusi. Talviti ta sulges end mägedesse, et seal päevi paastuda ja palvetada. Pikkade palveperioodide ning paastumise ajal nägi Franciscus aastal 1224 La Verna mäel ilmutuses Ristilöödut, kes läbistas tema ihu viie haavaga. Stigmad ehk Kristuse haavad olid tal kuni surmani, 3. oktoobrini 1226, kui ta lahkus oma Taevase Isa koju.

Püha Franciscuse järgi võttis oma pontifikaadi nime ka paavst Franciscus.