Mõnikord väsime ja teistest inimestest saab nii villand, et isegi pandeemia oma pealesurutud isolatsiooninõuetega tundub teretulnud – ega me ju tohigi koos asju teha: kes hoolib, hoiab omaette!  Aga ma arvan, et eraldiolemine ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik mitte ühelegi inimesele individuaalselt ega kogukonnale tervikuna. Üksi olemine liiga pikalt ei ole meile loomuomane. Meieni kostavad Ernest Hemingway sõnad raamatust “Kellele lüüakse hingekella?”:

“Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast; kui Meri Mullakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta Maanina upitab, samuti ka siis, kui ta sinu sõprade või sinu enda Lossi purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun Inimkonda; ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.”

Me oleme koos tugevamad kui üksi, sest paljudest kiududest kokkupunutud köit niisama lihtsalt katki ei rebi, kuid iga kiudu ükshaaval saab vähese vaevaga pooleks tõmmata. Sellepärast on iga inimese surm meile meeldetuletus meie endi ajaliku elu haprusest. MIKS me siis rohkem koos ei ole, siis kui me elus oleme?

Me saame koos elu elada isegi pandeemia ajal ja eriti nüüd on see meie kestmajäämiseks vajalik. Jah, me peame olema leidlikud, meil on vaja endas arendada head tahet erinevate kooseluvormide nuputamiseks ja nendes kujunemiseks :-). Elu ja olud me ümber muutuvad tohutu kiirusega ja selle asemel, et avarusse õhata masendav ohe: “Peatage maailm, ma tahan maha!”, tähistagem ometi seda ilusat elu, mis meile on antud, tähistagem üksteist, otsigem võimalusi KOOS asju teha, selleks et meie elamise ja töö kaudu võiks meie endi ja teistegi elu parem olla.

Iga inimene on kallis, iga elu armas ja hinnaline, mitte keegi ei ole ülearu. Aga sellel loetelul on ka teine pool – kalli inimese kadumine jätab augu, armsa inimese lahkumine haava, hinnalise kaotamine teeb vaeseks; neid, keda ei ole, need on puudu. Me igatseme neid ja liiga pikk igatsus teeb hinge haigeks.

Iga inimese olemise ime saab alguse sündimisega. Iga inimene sünnib aega, aga nii nagu ajal on algus, nii on sellel ka ots. Seda aja otsa tähistab iga inimese jaoks surm – lakkamine, kadumine, polemine, puudumine ja üksindus. Jumala olemus aga on kuulumine ja osadus. See, et teoloogid on andnud Tema olemisele nime KOLMAINSUS, on väga märgiline Tema kaasava loomuse kirjeldamisel. Jumala kolm loomust ei ole ühe isiku kolm erinevat tahku, vaid kolme isiku absoluutne harmoonia, poeesia ja sümfoonia. Hingematvalt ilusad sõnad (parafraas) Piiblis on selle päris alguses: Alguses lõi Jumal taeva ja maa… ja Jumala Vaim hõljus vete kohal… ja Jumal ütles… ja see, mis sündis oli väga hea. Jumal  (Isa) on mõte ja autor, Jumal (Püha Vaim) on elu vägi ja jõud, Jumal (Poeg) on Sõna ja Tema teo kuju. Jumala loomisekstaas on õrn, võimas, meeletu armastustegu ja selle teo kõrghetke tähistab Ta inimese loomisega – kõige üle ja Tema enda sarnaseks ja Tema enda hingega – võimas ja võimeline inimene, kellele ometi ei ole hea olla üksi. (1 Ms 1-3)

Iga inimene saab sündida Jeesuse kaudu uuesti –  igavesse ellu ja osadusse Jumalaga – aga ka taastatud osadusse üksteisega. Jumala armastuse kaudu on inimestel päriselt võimalik üksteist armastada, nii oma ligimesi, neid kõige lähedasemaid, kui ka neid, kes meile ei meeldi, kes on meie meelest valed. See ligimesearmastus peab ennast Kristuse nimega nimetavatest inimestest välja paistma tegude kaudu. Pole vaja lasta ennast tõmmata libedale jääle – head teod ja kogu maailma tõe teoreetiline teadmine ei tee meist kristlasi rohkem kui garaažis töötamine mehaanikust autot, aga olles kord juba kristlane, lähtuvad sellest olemusest ka head teod.

Kuna Jumala olemus on armastus, osadus ja kaasamine, siis kristluse olemus on armastus, osadus ja kaasamine – nii lihtne see ongi. Ja nii raske. Sest kui see oleks lihtne, siis me kõik muudkui armastaksime üksteist ja keegi ei oleks üksi, tõrjutud, kiusatud, kodutu, näljas ega vangis. Aga vaatame natuke ringi: sõjad, nälg, ahnus, kannatus, üksildus… ja seda on palju! Nii palju, et lihtne on süüdistada Jumalat  – kui Jumal on hea ja kõikvõimas, siis miks!? Aga Jumal andis oma suures tarkuses kogudusele ülesande ja ka võimu/väe/meelevalla armastada, et selle kaudu võiks maailm ära tunda Jumala armastuse.

Koguduse mõte on olla nähtav ja kogetav Kristus meie ajas ja ruumis. Kirikusse tulles, koguduse keskel peab olema tajutav uus loodu, jumalariik, taevariik. Häda on selles, et mitte ükski meist ei suuda olla kogu aeg hea ja teisi endast rohkem armastada, aga me saame püüda olla paremad.  Jumala ise veenab igatüht, kes on kuulnud Tema Sõna, meie asi on püüda olla üksmeeles ja üksteist armastada.

Sellepärast on võimalikult paljude inimeste kaasamine ja nendega koos uute kooseluvormide otsimine iga koguduse jaoks eluküsimus ja olemise mõte.

Artikli autor Annely Neame on EELK konsistooriumi projektijuht ja EELK Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja