Jaan Tammsalu: kõverpeegli kuri ja ahne kirik

*Õpetaja Jaan Tammsalu (Foto: Robin Roots)*

Tallinna praost, Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu kirjutab:

“Vaatan peeglisse. Sellest vaatab mulle vastu kummaline nägu. Ka keha on laialivalguv ja kohutav. Midagi on tuttavat, aga mina see küll ei ole. Kuidas see on võimalik? See olen ju mina, kes peegli ees seisab. Lõpuks taipan – vaatan kõverpeeglisse.

Aeg-ajalt võib ka ajakirjandus olla kõverpeegel. Piisab vildakast pealkirjast või pildiallkirjast, mingi osa rõhutamisest ja teise mahavaikimisest.

„Arvasin, et sa pidid olema purjus, kui sa andsid intervjuu Pariisi Jumalaema kiriku põlemisest.“ Nii ütles mulle kord sõber Agu Uudelepp. Ma ei olnud purjus. Pole enam kui 30 aastat olnud. Andsin telefoni teel intervjuu ajakirjanikule, kes väitis, et on Maalehest. See tekitas usaldust. Mõni tund hiljem ilmus mingi osa sellest intervjuust Delfis. Laused, mida sealt lugesin, kuulusid mulle, kuid viis, kuidas need olid kokku pandud, ja loo pealkiri olid kõike muud kui see, mida olin püüdnud rääkida. Sellest kõverpeeglist võis lihtsalt välja lugeda, et mul on päris hea meel, et muidu väga pimedas, hämaras pühakojas oli nüüd tänu tulekahjule palju valgust.

Neljapäeval ilmus Delfis lugu, mille pealkiri ja rõhuasetused näitasid Eestimaa kirikuid kõverpeeglis. Kirikutes nagu ei muretsetagi selle pärast, et me ei tohi enam koguneda, et teha ühispalveid, kuulutada rõõmusõnumit, jagada armu. Kirikul on vaid kaks muret. Esiteks rahamure. Raha ei tule sisse, kui uksed on kinni – ja riik andku nüüd meile raha. Teine mure on see, et riik ei võta kirikut kui partnerit, ei suhtle, jagab vaid kirikutele käske ja keelde.

Uskuge, kogudused ei ole oma kirikute uksi lahti hoidnud, paljudes kirikutes jumalateenistusi, palvusi pidanud, inimesi ristimises Jumala kätesse andnud, leeritanud, laulatanud, armulauda jaganud, matnud, inimesi lohutanud, rõõmustanud, hingerahu andnud, lasknud kirikutesse palju kauneid kontserte mitte selleks, et sel moel raha kokku kühveldada. Küllap on inimesi ja firmasid, kelle põhieesmärgiks on rahateenimine. Kirikul on muud eesmärgid, kuid ka nende täitmiseks on vaja vahendeid.

Kirikuid tuleb remontida. Paljusid kirikuid ka kütta. On muudki, mis vajab vahendeid. Kes meist tahab, et näiteks kaks pealinna väga vana ja ilusat kirikut, kuhu tavalistel aegadel on jõudnud kümneid või isegi sadu tuhandeid turiste ja ka kohalikke, läheksid selle aasta lõpuks kinni mitte valitsuse käsul, vaid seetõttu, et koguduste tulud, mille abil sai kirikuid kütta, töötegijatele pisikest palka maksta jm olulist ja hädavajalikku teha, on suures osas lõppenud.

Arvan, et kirikud võiksid jääda pühakodadeks. Usun, et palved, mida nendes kirikutes on ajast aega palutud, on hoidnud meie väikest rahvast ja riiki Jumala peopesa kumeruses. Me oleme olnud hoitud. Meid on eriliselt õnnistatud.

4. märtsil Delfis ilmunud lugu vallandas sealsamas kurjade kommentaaride laine. Paljudel inimestel on viimastel keerulistel piirangute, harjumuspärase segipaiskumiste aegadel muutunud „süütenöör“ väga lühikeseks. Mõni vastutustundetu ajakirjanik ei taipa, et ta oma artikliga võib vallandada paljude vaenu, kasvatada kurjust, anda põhjuse midagi kurja korda saata. Mõeldes selliste lugude kirjutajatele, kiriku kõverpeeglisse panijatele nii, nagu Jeesus ristil talle kannatusi põhjustajatele: „Isa, anna neile andeks, sest nemad ei tea, mida nad teevad!“ Ma tõesti loodan, et nad ei tea, sest kui nad teavad ja teevad, on asi üpris halb.

Soovitan soojalt lugeda Postimehe hiljutisest artiklist „Lihtsamast lihtsamad asjad“ Viivi Luige mõtteid. Tema teab, mida teeb, mida kirjutab, mida paljudele südamele paneb. Tema silmad on südame kõrgusel.

Neljandal sajandil elas munk, kes nägi ette tulevikku. Kord oli ta öelnud, et tuleb aeg, mil inimesed selles maailmas lähevad hulluks ja kui need hullud leiavad enda keskelt kedagi, kes pole hulluks läinud, näitavad nad tema peale ja teatavad: „See on täitsa hull!“ Maailm on vist teel sinnapoole, kuid ajakirjandus peab olema oma kõverpeeglitega üsna ettevaatlik.

Vaatan tulevikku. Vanad väsisid ja läksid, nooremad tõmbusid eemale, nähes kõverpeeglites kujutatud pilti kirikust. Näen paljude kirikute suletud uksi ja paljusid inimesi, kes asjatult nendele ustele koputavad, sest kogudustel lõppes võimalus oma pühakodade uksi lahti hoida. Kes tahab kuuluda ahnesse ja kurja kirikusse? Kohalikud omavalitsused ja riik püüavad leida lahendust. Nad ei tea, mida nende kirikutega teha. Kord olid need kohad, kust paljud leidsid hingerahu ja jõudu, kus palvetati üheskoos ka siis, kui meie riigil ja väikesel rahval olid väga rasked ajad. Sadu aastaid anti seal meie eelkäijad Jumala kätesse, laulatati seal nende abielud, saadeti sealt neid viimsele teele. Aga nüüd? Kui kaua me nii kestame?

Üks meie luuletajatest on öelnud: „Ma mõtlen üha ja üha, et miski peaks olema püha.“ Mis on veel püha? Kõverpeeglist ei näe ma ka kiriku pühadust, aga näen, kuidas neid peegleid pannakse kõikjale, mis kord oli paljudele püha. Kas me sellist Eestist tahtsime, sellisest vabadusest unistasime?

Ja lõpuks. Ma ei väida, et kord pühakspeetutel poleks täna ühtegi viga. Kindlasti on ja ka kunagi oli, aga liiga palju kõverpeegleid selles plahvatusohtlikus maailmas ei muuda maailma paremaks ega inimesi õnnelikumaks. Piisab, kui kirikud mõne riikliku otsuse põhjal paigutatakse meelelahutusasutuste lahtrisse. Hea ajakirjandus ei peaks selliseks muutuma. Mulle tundub, et hea kirik ja hea ajakirjandus võiksid aidata juba liigagi lahustatud meeli tervendada, ühiskonda kokku liita, mitte tülli ajada.”