Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Jõgeva koguduse lugu.

Laiuse kihelkonna Jõgeva mõisat on esimest korda mainitud 1599. aastal. See rajati Poola ajal Jõgeva küla maadele. Häärber asub Pedja jõe saarel. 

1701. aasta talvel peatus Rootsi kuningas Karl XII  Laiuse lossis. Märtsis korraldas ta Jõgeva mõisas õppuse, mis seisnes lumelinnuse vallutamises. Kaitsjaid oli 400 meest, piirajaid juhtis väeülem Stenbock isiklikult. Kuulideks ei olnud lumepallid, vaid pappkuulid püssirohuga. Kindlus oli sunnitud kapituleeruma ning alistumistingimsutes kõneldakse koguni surnute matmisest, haavatute ravimisest ja äraviimisest. Kas esimesi oli, on kahtlane; teisi leidus kindlasti. 

Aasta hiljem ehk suvel 1702 ei olnud enam tegu sõjamänguga, vaid venelased põletasid Jõgeva ümbruse armetult tuhaks. Paljudel tuli seejärel elada lageda taeva all. 1710. aastal laastas piirkonda katk. Jõgeval suri 73% elanikest. 

Jõgevalt läheb mööda Piibe maantee, mis hargneb siit Põltsamaa ja Viljandi poole. Kui 1876. aastal avati Tapa-Tartu raudtee, sai Jõgeva mõisast paari kilomeetri kaugusel asuv jaam mõisa järgi nimeks Jõgeva. Seal jaama ümber hakkas mõis 1903. aastal ehituskrunte müüma. 1919. a. nimetati asula alevikuks ja 1938. a. linnaks. 

Juba 1931. aastal tegi Jõgeva Majaomanike Selts ettevalmistusi kiriku ehitamiseks Jõgevale. Kuigi kavatsus oli veel päris uus, kogunes juba rahalisi annetusi ning lubadusi liiva, kivide ja muu materjali tarbeks. 

Laiuse koguduse juhatus moodustas Jõgeva kiriku ehitamise komitee ning esimesel koosolekul teatas Andrese talu peremees Arnold Leihberg, et tema on nõus kirikule platsi kinkima. Samas jätkusid arutelud selle üle, kas ehitada uus hoone või laiendada näiteks rahvamaja, lisaks ei soosinud üldine majandussurutis kulukat ettevõtmist. 

1936. aastal ostis Andrese talu Johan Riives, kes kinnitas üle eelmise peremehe lubaduse kinkida talu maadest ehituskrunt kirikule. Johan Riives oli professor Peeter Põllu õemees ja poliitik Jüri Ottase vanatädi pojapoeg. 

Jõgeva kiriku ehitust ei jõutud enne sõda alustada. Nõukogude võim tõmbas plaanidele kriipsu peale ja kiriku jaoks mõeldud platsile kerkis hoopis veetorn. Tuntuks sa ütlus Eesti linnast, kus on kaks Lenini kuju, aga ei ühtegi kirikut. 

Jõgeva kultuurimaja juhataja Airi Rütteri eestvõttel peeti kultuurimajas suuremate kirikupühade ajal jumalateenistusi või vaimulikke õhtuid 1988. aasta hingedepäevast alates. Kolm aastat hiljem, 10. detsembril 1991 valisid 22 inimest koguduse loomiseks organiseerimiskomitee. Selle esimeheks sai Jõgeva linnapea Otto Anslan.  

Veidi vähem kui aasta pärast, 15. septembril 1992 tuli kogudus kokku, et moodustada nõukogu. Kümneliikmeline nõukogu valis juhatuse ja esimeheks Ain Rändoja. Jõgeva koguduse asutamise kinnitas Konsistoorium 6. oktoobril ja Kirikukogu 1. detsembril 1992. Esimese jumalateenistuse pidas kogudus 18. detsembril kultuurimaja saalis. Vaimulikest oli kohal peapiiskop Kuno Pajula, Viljandi praost Joel Luhamets, praost Herbert Kuurme, Mustvee õpetaja Eenok Haamer, Tarvastu õpetaja Naatan Haamer ja 25-aastane diakon Markus Haamer, kes vastloodud kogudust teenima asus. 

Algusest peale unistati oma kirikust. Koostati eskiisprojekt kiriku ehitamiseks Piiri parki. Oli kogutud ka raha välismaa sõprade abiga. Jõgeva linn ei olnud valitud asukohaga nõus. Pakuti küll tühjalt seisvaid maju, aga need ei sobinud kogudusele. Kuna Johan Riivese kingitud maatüki kohta puudusid vajalikud dokumendid, ei saanud kogudus ka sellele loota. Osa liikmeid kahtles, kas üldse on mõtet kirikut ehitada, sest jumalateenistusi võib pidada ka kultuurimajas. Laiusel küsiti, kas ainult 11 km kaugusel kihelkonna keskusest on ikka mõtet uut kirikut ehitada. 

1997. aasta jaanuaris läks Markus Haamer oma venna asemele Tarvastu kogudust teenima ning Jõgevale tuli diakon Rene Alberi. 

3. aprillil 1997 arutas koguduse juhatus taas kiriku ehituse küsimust. Koguduse liige Evald Kool pakkus välja, et võiks linnalt küsida tühjalt seisvat endist lastesõime hoonet. Juba kahe kuu pärast (9. juunil 1997) sõlmiti ostu-müügi leping ja kogudus sai Aia 7 asuva maja omanikuks. Hoone vajas alustuseks põhjalikku ümberehitust ja remonti. Sirje Avingu projekti järgi juhatas ehitust Holger Karemat. Koguduse poolt korraldas töid juhatuse esimees Saima Kalev. Altari valmistas Andreas Sester. Mööbli kinkis Soome organisatsioon „Abistavad käed“.

Esimene jumalateenistus remonditud majas peeti 21. detsembril 1997. Kogudusemaja pühitses peapiiskop Jaan Kiivit, kaasa teenisid diakon Rene Alberi, Tartu praost Joel Luhamets, õpetajad Eenok Haamer ja Toivo Hollo ning diakon Markus Haamer. Kevadel valmisid samas majas ka vaimuliku eluruumid. 

Altari taguseid aknaid kaunistavad Robert Suvi värviküllased vitraažid. Väheldane orel toodi Uppsalast, kus ühe pisikese kiriku sulgemisega pilli peremeheta jäi. Saali külgseinas on Vastseliina kiriku kunagine altarimaal, mis kujutab ülestõusnud Kristust. Selle on valmistanud 19. sajandil Tartu kunstnik Friedrich Ludwig von Maydell. Maali ees on Jõgeva valla kingitus – massiivne sepistatud küünlajalg. 

Kuigi Jõgeva kogudusemajal pole kellatorni, on kell ometi, mida enne teenistust helistatakse. Õpetaja Eenok Haamer tõi selle siia „seniks, kui oma kellad saate“. Tegemist on endise laevakellaga, mis varem on helisenud Peipsi järvel. 

Nii olid kogudusel kõik vajalikud töötingimused olemas. Kuna torn oli ikka puudu, elas edasi unistus päris kirikust. Hoogu sellele andis otsus, millega õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise protsessis tunnistati Jõgeva kogudus õigustatud subjektiks krundile Turu tn 2a. Sellega oli Leihbergi ja Riivese ammune lubadus viimaks ka täidetud. Koos maatükiga sai kogudus nõukogudeaegse veetorni omanikuks. Kuna veetorni lammutamine ja äravedu oleks läinud kalliks, liikusid mõtted olemasoleva torni kasutamise suunas. 

Maatükk ootas siiski oma aega, kuna väikesel Jõgeva kogudusel polnud lootust leida kiriku ehitamiseks vajalikke vahendeid. See-eest oli optimistlikum Jõgevalt Riigikogusse valitud endine maavanem Aivar Kokk. Tema julgustusel valmistas arhitekt Üllar Varik 2016. aastal eskiisprojekti, millel veetorni kujutati juba kirikutornina. 

Esimese suurema rahasumma sai kogudus aastal 2018. Projekteerimiseks mõeldud nii-nimetatud riigieelarve katuseraha – 40 000 eurot andis Aivar Kokk pidulikult üle koos uue kiriku pildiga. Järgmine, 400 000-eurone toetussumma tuli 2019. aasta riigieelarvest ja lubas juba tellingud püsti panna. 2020. aasta sügisel tõstis kraana torni tippu valge risti. 

Vaateplatvormiga torni pühitses koroonakriisi kiuste peapiiskop Urmas Viilma 20. detsembril 2020. Teda assisteerisid piiskop Joel Luhamets, praost Ants Tooming ja õpetaja Georg Glaase. Tervitussõnu ütlesid rahvastikuminister Riina Solman, Riigikogu rahanduskomisjoni esimees ja vallavolikogu esimees Aivar Kokk ning vallavanem Tiit Lääne. Nagu igal aastal, nii kuulutati ka sel korral jõulurahu välja just Jõgeval. 

Suurema tähelepanu alla sattus Jõgeva kiriku ehitus 2020. aasta sügisel, mil Eesti Vabariigi valitsus otsustas kiriku ehituse jaoks eraldada miljon eurot. Kuidas käisid läbirääkimised, mis kiriku ehituseks niisuguse summa tõid, seda koguduse esindajad ei tea. Minister Riina Solmani sõnul oli see valitsuse ühine otsus. Eesti riik on toetanud küll kultuuriväärtuste, sh kirikute remonti, kuid päris uue kiriku jaoks raha andmine on erakordne. 

Aivar Kokk selgitas ajakirjanikele, et kiriku ehitus tähendab ühtlasi kogukonnakeskuse rajamist: „Eakad on küsinud aastaid kooskäimiskohta, noortekeskus on väga viletsates ruumides.“ Kui Jõgeva kirik valmis saab, on selle uksed avatud kõigile linna elanikele. 

2