Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Laiuse koguduse lugu.

Vaiga muinasmaakonna keskosa Torma ja Palamuse vahel moodustas Võhmala ehk hilisema nimega Laiuse kihelkonna. Kihelkond koosneb kolmest-neljast suuremast ja mitmest väiksemast kõrgemast kohast ehk võhmast, mis asuvad justkui saartena soode ja niitude vahel. Igal „saarel“ oli oma maalinn: Ripuka, Reastvere, Siimusti ja Vilina. Ripuka asus teel, mis ühendas Virumaad Ugandiga. Aastal 1220 ristiti siin umbes 500 inimest. 

Sadakond aastat hiljem ehitati Laiuse ordulinnus. Laiuse kogudust on kirjalikult mainitud 1319. aastal. Püha Jüri kivikirik ehitati Laiusele 14. sajandi esimesel poolel oletatavasti juba varem pühaks peetud paika. Lisaks ehitati katoliku ajal mitmeid külakabeleid. Näiteks Kärde külas asus püha Johannese kabel, aga tõenäoliselt olid kabelid ka Sadalas, Tähkveres, Raval, Kurista linnamäel ja mujal, ning Laiuse ordulinnuse juures oli Maarjale pühendatud puukirik. 

Liivi sõda algas jaanuaris 1558 moskoviitide rüüsteretkega Tartu piiskopkonda. Järgnes kuum suvi. Päike oli taevas nagu verine ketas, metsad hakkasid põlema ja palju põlluvilja hukkus. Augustis langes Laiuse loss. Ordu vägedel ei õnnestunud seda tagasi võtta. Laiuse lossi kõrval oli nüüd õigeusu kirik. Kui 1582 algas Poola aeg, sai sellest katoliku kirik ja linnusest Laiuse staarostkonna keskus. 

Laiuse püha Jüri kivikirik asus lossist poole penikoorma kaugusel ning oli Poola ajal ilma katuseta. Altariruumi võlv oli pooleldi sisse langenud ja kivist tornis polnud kella. Kahe kihelkonna, Laiuse ja Torma peale oli ametis üks vaimulik: Laiuse plebaan Marcin Mierzejowski. 

1600 vallutasid Laiuse rootslased, aga kahe aasta pärast said poolakad selle tagasi. 1622 tulid rootslased uuesti ja lõid poolakad minema. Laiuse kiriku kõrvale püstitati 1637. aasta paiku ajutine puukirik, mida kasutati kivikiriku taastamiseni enne 1680. aastat. 

Ka Rootsi ajal ei andnud taplused rahvale rahu. Sõjaõnn kaldus siia ja sinna. Viimaks väsisid vaenupooled ja asusid läbi rääkima. Rahulepingu Rootsi kuninga ja Moskva tsaari vahel kirjutasid saadikud alla 1661. aastal Laiuse kihelkonna Kärde mõisas. Lepingu sõlmimist meenutab tänase päevani Kärde rahumajake. 

1666. a. tuli Laiuse koguduse õpetajaks Reiner Brockmann, kes osales 1687 piiblitõlke konverentsil Pilistveres ning oli lauluraamatu komisjoni liige. Ta oli sündinud Kadrinas samanimelise kirikuõpetaja pojana. Bengt Gottfried Forselius oli tema abikaasa vend. 1677 on mainitud kooli, mille Brockmann Laiusel asutas. 

Aastal 1700 algas Põhjasõda. Pärast Narva lahingut tuli Rootsi kuningas Karl XII terveks talveks Laiuse linnusesse. Rootsi väed jõudsid Laiusele 18. detsembril 1700. Ajaviiteks käis kuningas Laiuse pastoraadis õpetaja Brockmanniga juttu puhumas ning oli teinekord talulastele vaderiks. Karl XII käis ka talurahva pulmades, millest üks peeti koguni linnuses. Jaanuaris 1701 tähistas Karl oma nimepäeva. Talle esinesid kümmekond eesti neidu, kaks torupillimängijat ja kubjas, kes laulis eesti keeles. Märtsis korraldas Karl oma sõduritele õppuse – lumelinnuse ründamise ja kaitsmise. 1701. aasta mais lahkus kuningas Laiuselt. Enne teeleminekut istutas ta kiriku aeda kolm pärna, millest üks kasvab tänaseni ning on ainus puu Eestis, mille istutamist Rootsi kuninga poolt enne 20. sajandit kinnitavad ka ajalooallikad. 

29. juulil 1702 saabusid Laiusele Vene väed. Linnus purustati ja kirik pandi põlema. Maha põletati ka ümberkaudsed külad. Venelased korjasid kirikutelt ära kelli, kuid Laiuse omad olid peidetud Mõra jõkke. 

Praost Brockmann ehitas endale väikese majakese, kus ta kaks aastat hiljem suri. Tema tööd jätkas poeg Reiner Brockmann noorem, kes paari aasta pärast siiski põgenes ja Rootsis ametit jätkas. Uue hingekarjase sai kogudus 1710. aastal. Vahepeal teenis kogudust Kodavere õpetaja Jakob Güntherhack, kes sõja ajal rändas mööda metsi ja jutlustas okstest ehitatud hüttides. 

1725. a. pandi Laiuse kirikule küll uus katus, kuid vihm sadas ikka läbi. Altarit polnud ja pinke jätkus vaid sakstele. Kirik sai korda paarkümmend aastat hiljem. 1770. a. sai kirik uue katuse ja tornikiivri kukega tipus. 

40 aastat teenis Laiuse kogudust praost Eberhard Reimers, kes jutlustas ka Palamuse kirikus. Tal oli neli tütart, kes kõik abiellusid kirikuõpetajatega. 

1740. aastal hakkasid Laiuse talupojad ise palvekoosolekuid pidama, eeskujuks olid Torma kihelkonna Rääbise külas peetud palvetunnid, mis omakorda algatati Kambja ja Urvaste eeskujul. Õpetaja Reimers, kes oli õppinud Halle ülikoolis, andis vendadele oma heakskiidu. 

Õpetaja Reimers maeti 1756. a. Laiuse kiriku altari ette. Järgmine õpetaja, Reimersi tütre väimees Johann Heinrich Maximilian Mylius pühitses 1774. a. uue surnuaia, sest keisrinna oli keelanud kirikutesse matmine. Myliuse kolm väimeest teenisid Torma, Kursi ja Maarja-Magdaleena kogudusi ning õepoeg Pilistvere kogudust. 

Õpetaja Heinrich Johann von Jannau tegi ettepanekuid talupoegade seisundi parandamiseks. Erilist tähelepanu pööras ta rahvakooli arendamisele. 1822 asutati Laiuse kihelkonnakool. Tema poeg Heinrich Georg von Jannau täitis Laiuse kirikuõpetajana ka arsti ülesandeid. Muuhulgas pani ta lastele kaitserõugeid.

1804 algas Laiusel uus ärkamine. Koolimajas peeti palvetunde ja rahvas tulihulganisti kokku. Usutuli levis siit edasi Põltsamaale. 1822 oli Laiuse kihelkonnas kaks palvemaja, mõlemad kiriku lähedal, üks Mõras ja teine Raaduveres. Esimene koliti 1826 Kõola külla ja teine viidi 1847 Sootagale. Kirik ja vennastekogudus käisid Laiusel käsikäes. Õpetaja Jannau kaitses vennastekogudust. 1860. aastatel hakkas ärkamine raugema ja kustus 1880. aasta paiku. Tasahilju oli hakatud patust loobumise asemel seda lihtsalt varjama. Viimased käisid edaspidi Koila palvemajas. 

Esimese oreli ehitas Laiuse kirikule 1829. a. Tartu meister Bielfeld. Köster Nieländer asutas 1835 laulukoori ja käis 1869 laulupeol. 

1841. a. koondati Laiuse mõisa Raaduvere külla kõik Eestimaal rändavad mustlased. Laiuse kihelkonda nad hoidsid, mujal tembutasid edasi. 

Usuvahetusliikumine oli Laiusel tagasihoidlik. 1864 ehitati õigeusu kirik Laiuseväljale. Seal köstri peres sündis riigimees Jaan Poska. 

Seoses 1848. a. remondiga toodi Laiuse kirikusse Riia Jakobi kiriku vana altarimaal. 1876. a. valmis kivikatus, uuendati lage ja põrandat, paigaldati uued aknad, pingid ja uksed, Schwarzi matusekabel muudeti ristimiskabeliks, soetati neli uut lühtrit ja uuendati kahte vana. Kirik pühitseti 31. oktoobril 1876. 

24. augustil 1880 sai kirik uue, 17 registriga oreli, mille ehitas Tartu meister Müllverstedt. 

Ööl vastu 20. novembrit 1887. a. süttis kiriku torn pikselöögist. Põlesid katus ja lagi. Enamik sisustust õnnestus päästa. Alla kukkunud kell jäi terveks. Kiiresti koguti annetusi ja taastatud kirik pühitseti 7./19. augustil 1888. Altarimaal asendati vitraažiga, mis kujutas Kristuse taevasseminemist. Vana maal paigutati ristimiskabelisse. 

Õpetaja Paul Roderich Bidder tõlkis palju kirikulaule. 1899. aastal oli neid kiriku lauluraamatus 28, praegu 10. 

Õpetaja Johan Kõpp oli ühtlasi usuteaduse professor, hiljem ka ülikooli rektor ja piiskop. 1937. aastal avaldas ta mahuka uurimuse Laiuse kihelkonna ajaloost. Kui Kõpp veel Laiusel elas, oli korduvalt tema kostil luuletaja Juhan Liiv, pikemalt 1910. aasta jaanuarist juunini. Laiuse pastoraadis sündisid näiteks luuleread „Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees.“ 

Vabadussõjas jäi kirik puutumata. Kirik põles teises maailmasõjas 1941. aastal. Taas jäi terveks kiriku kell, mille Laiuse pärishärra Erik Fleming kinkis 1643. aastal ning on ümber valatud 1673. a. Pärast põlemist sai Laiuse kirik õigel ajal katuse alla. Õpetaja Jaan Järve põgenes Eestist 1944. a. Paraku hukkus ta paar kuud hiljem pommitamisel. Järgmised õpetajad Elmar Salumaa ja Johannes Kivisalu arreteeriti mõlemad ja viidi vangilaagrisse. 

Lühikest aega teenis kogudust diakon Juhan Kallaste. Viljandi Jaani kirikust tõi ta Laiusele kaks rootsiaegset lühtrit (1697 ja 1671). Kaks ülejäänud lühtrit on valmistatud 1874 Tartus Eduard Drossi ettevõttes. Viljandi Jaani kirikust on pärit ka Laiuse kiriku pingid ja kantsli uks. Praegune orel on pärit Pärnu vennaste palvemjast. Laiusele toodi see Põltsamaalt. 

Õpetaja Harri Rein korraldas kiriku torni taastamise. Piiskop Edgar Hark pühtses selle 1978. a. Õpetaja Peeter Kaldur saadeti siit ajateenistusse. 

1940. aastatel valmistati Anton Starkopfi kavandi järgi puidust kappaltari imitatsioon. Praegu on see tõstetud kõrvale ning alates 2006. aastast kaunistab altaritagust akent Dolores Hoffmanni vitraaž, mis kujutab vee peal kõndivat Kristust. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.