Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Pärnu Eliisabeti koguduse lugu.

13. sajandil sündinud Pärnu linnast polnud pärast Liivi sõda palju alles ja kirikutest võis arvestada vaid Nikolai kirikuga. Juba 16. sajandi keskel olid seal ametis pastorid eraldi saksa- ja eestikeelse koguduse jaoks. 

Kui poolakad Nikolai koguduse tagasi katoliiklikuks muutsid, lahkus sealt saksakeelne osa, mis jäi truuks luterlusele. Sakslased alustasid Hommiku ja Põhja tänava nurgal Pärnu Jaani kiriku ehitust, kuid 1617. aastal tagastasid rootslased Nikolai kiriku saksa luterlastele ning Jaani kirikusse kolis hoopis eestikeelne kogudus. 

Aastal 1634 eraldati suurest Pärnu kihelkonnast Tori, 1636 Audru ja varsti selle järel ka Vändra kihelkond. 1670. aastal eraldus Audrust omakorda Tõstamaa kihelkond. 

Septembris 1666 asutas Pärnu Jaani koguduse õpetaja Johann Vestring eesti talurahvakooli. Ta seadis ametisse 25 vöörmündrit, rõhutas pühapäeva pühitsemise tähtsust ning võitles ebausu kommetega. Aastal 1672 ehitati Pärnu Jaani kirikule torn, rõdud ja puitlagi. Pärnu kogudust teenis ka Vestringi poeg Salomo Heinrich Vestring, pietistlike vaadetega vaimulik, kes läks samuti ajalukku koolihariduse edendajana. Isa ja poja vahelpealsel ajal teenis kogudust Bernhard Freier, kes osales eestikeelse Piibli tõlketöös. Freier pidas kirjavahetust Bengt Gottfried Forseliusega ning võttis kasutusele tema uue meetodi, millega Pärnu kihelkonna poisid lugemise hoopis kiiremini selgeks said. 

Selleks ajaks, kui Vene väed Põhjasõjas Pärnu alla jõudsid, oli katk teinud oma töö ja linn vastupanu ei osutanud. Aastal 1714 võeti Jaani kirik eesti koguduselt ära, pühitseti õigeusu kirikuks ja anti vene garnisonile. Pärnu eesti kogudus leidis peavarju Nikolai kirikus saksa koguduse kõrval. 

Järgnes 29 aastat vaidlusi Jaani kiriku omandiõiguse pärast. Raehärrad kaitsesid linna õigusi, kuigi neid ähvardati isegi vangla ja vara konfiskeerimisega. Juhtus, et komandandist polkovnikule anti isegi 40 tukatit altkäemaksu. 1731. a. saavutati kiriku tagastamine linnale, kuid eesti kogudus seda kasutusele ei võtnud. Pärnu raehärrad olid keisrinna Jelizaveta niivõrd ära tüüdanud, et nendest pääsemiseks annetas ta 1741. aastal Pärnut külastades 6000 rubla uue kiriku ehitamiseks. Hiljem lisas ta veel 2000 rubla. Selle raha eest ehitati Pärnu Eliisabeti kirik. 

Kiriku nurgakivi pandi 25. juunil 1744. Ehitust juhtis Stralsundi päritoluga Riia müürimeister Joachim Hinrick Güterbock. Tornikiivri ehitas Johann Heinrich Wülbern, kes oli kuulsust kogunud Riia Peetri kiriku torniga. Aastaarv 1747 kiriku portaalil osutab vahegaleriiga tornikiivri valmimisele. Kukk torni tipus on just sellest aastast. Aga kirik ei olnud veel valmis. Ehitus kestis veel kolm aastat. Õpetaja Vestring ei jõudnuki uue kiriku valmimist ära oodata. Ta suri 86-aastasena vähem kui aasta enne kirikuehituse lõppu. Pärnu Eliisabeti kiriku pühitses 29. märtsil 1750. a. Pärnu Nikolai koguduse õpetaja Georg Matthäus Schnetter. Esimene õpetaja, kes uues kirikus teenis, Wilhelm Gabriel Wagner suri 31-aastaselt ning maeti altari alla. Tema hauda katnud kivi on praegu tõstetud kiriku seinale. 

Jaani kiriku seis oli selline, et ka õigeusklikele tuli uus kirik ehitada. Seejärel Jaani kirik lammutati. Õigeusklike Katariina kirik valmis 1767. aastal ning oli hiljem eeskujuks nii Tartu Uspenski kui Kuressaare Nikolai kirikule. Kunagise Jaani kiriku asukoha tähistas Pärnu linn 1861. aastal mälestusmärgiga. 

19. sajandi esimeses pooles teenis Pärnu Eliisabeti kogudust Johann Heinrich Rosenplänter, kes asutas Pärnus 1814. a. koolmeistrite kooli. See oli esimene pedagoogikaõppeasutus, kus õpetati eesti keeles. Rosenplänter korraldas eestikeelsete näidendite lavastamist, andis välja kooliraamatuid, aabitsa ja esimese eestikeelse kirjatehnika käsiraamatu. Ta uuris eesti keelt ja kirjandust, andis oma kulul välja vastavat ajakirja ja kutsus üles koguma rahvapärimust. Tänu temale on säilinud Gustav Adolph Oldekopi ja Kristjan Jaak Petersoni luuletused ning Otto Wilhelm Masingu kirjad. Tornikell, mis 1824. aastal Peterburis valati, on ka tänaseni alles, samuti 1861. a. Pärnus valatud kell. 

Esimese, 11 registriga oreli ehitas Pärnu Eliisabeti kirikusse 1845. aastal Paide meister Carl Georg Thal. 1850. a. võeti kirikus ette põhjalik remont. Seni asus kantsel altari kohal.  Praeguse altari ning kantsli kinkis Uulu ja Surju mõisahärra, nn raudparun Reinhold Staël von Holstein. Altaripildi maalis 1854. a. Rotterdami kunstnik van der Kaat. Maalil on kujutatud Kristuse ülestõusmist, mille tunnistajateks on ingel ja kohkunud sõdurid. 

1880. aastal lasi seesama Reinhold Staël von Holstein ehitada maakividest kiriku Uulu mõisa surnuaiale oma abikaasa mälestuseks. Altarimaalil oli Kristus lapsukesega. Kui Eesti Vabariik mõisad nende omanikelt ära võttis, andis Staël von Holstein Uulu kiriku Pärnu Eliisabeti kogudusele abikirikuks. Uulu kirik kannatas enamlaste rüüstamise all, kuid veel enam nõukogude ajal, mil siin hoiti vilja ja peeti pidusid. 1950. aastate lõpul lammutati torn ning pühakoda muudeti Uulu kooli võimlaks. 1996. aasta suvel peeti Uulu kirikus üle-eestilised kiriku noortepäevad, aastal 2007 hakkas Pärnu Eliisabeti kogudus siin taas jumalateenistusi pidama, kuid sagedase vandaalitsemise tõttu tuli hoone 2021. aastal maha müüa. 

1850 kolis Pärnusse Johann Voldemar Jannsen. Ta pidas Nikolai koguduses pühapäevakooli, oli vallakooli juhataja, osales Eliisabeti koguduse jumalateenistustel, laulis kooriga mõlemas kirikus ja tegutses vennastekoguduse Annemõisa palvemajas. 1857. a. hakkas ta välja andma esimest eestikeelset nädalalehte Perno Postimees ning kolis 1863. a. Tartusse. 

Aastal 1893 teostus kaua kavandatud ja aastakümneid oodatud ettevõtmine – Pärnu Eliisabeti kiriku lõunaküljele ehitati põiklööv. Piiskop Hollmann pühitses juurdeehituse 19. oktoobril. Suurele kogudusele jäi sellestki väheks. 14. novembril 1899 pühitseti Ülejõe palvemaja. Linnamisjonär Matthias Meresmaa pidas seal kaua aega piiblitunde ja tegi hoolekandetööd. Hoone võõrandati nõukogude ajal ning lammutati 1970. aastatel. 

1905. aasta revolutsioonisündmused jõudsid ka Pärnu Eliisabeti kirikusse. 8. novembri õhtuse jumalateenistuse ajal sisenes kirikusse 50 lärmavat töölist, kes peletasid paljud rahumeelsed kuulajad kirikust. Teenistust pidas parasjagu Tallinna Oleviste koguduse pastor Hahn, kes katkestas jumalateenistuse, kui lärmajad üritasid talle pudeliga vastu pead visata. 

Eesti Vabariigi päevil elavnes Eliisabeti koguduse töö. Alates 1925. aastast peeti igal pühapäeval laste jumalateenistust. Pühapäevakooli peeti viies kohas. Kiriku juurde asutati noorte koondis. Juhtmõtte järgi „Kristus on Kuningas!“ peeti siin 1937. aastal üle-eestilised kiriku noortepäevad. Regulaarselt peeti leeritunde ja piiblitunde, koos käisid laulukoorid, olid käsitööõhtud ja kõneõhtud, hoolitseti vaeste eest ning misjonitööd tehti haiglas, vanglas ja vanadekodus. 1924. aastal jagati suur kogudus kaheks pihtkonnaks, kummalegi oma õpetaja.  1928. a. vahetati vana Thali orel uue vastu. Praeguse oreli ehitas Riia meister Herbert Kolbe. 

Kui 1939. aastal Pärnu Nikolai koguduse liikmed valdavas enamuses Saksamaale siirdusid, otsustas Eliisabeti koguduse II pihtkond eesotsas õpetaja August Arumäega vana kirik uuesti kasutusele võtta. Selleks moodustati Pärnu Niguliste kogudus. Paraku arreteeriti õpetaja Arumäe juba 1941. aastal. Kolm aastat hiljem Nikolai kirik põles ning nõukogude ajal lõhuti vana ja väärikas pühakoda maani maha. 

Kahest kogudusest sai jälle üks. Sellegi poolest oli ka nõukogude ajal Pärnu Eliisabetis korraga ametis kaks kirikuõpetajat. Tõsi, teine oli abiõpetaja. Tuntuim neist oli professor Evald Saag, kes oli üks EELK Usuteaduse Instituudi asutajaid. 

Nõukogude aja piirangutele vaatamata korraldas kogudus oma elu. 1953. aastal ehitati kiriku põiklöövi rõdu alla ametitalituste ruum ning kogudusele osteti maja Aia 23a. Kirikusse muretseti mikrofonid ja kõlarid ning 1971. a. seati sisse gaasiküte. 

Eesti taasiseseisvumise aegu sai kirik pilgeni rahvast täis. 1990. aastal asus kogudust teenima õpetaja Andres Põder, kellest sai Pärnu praost ja hiljem EELK peapiiskop. 

16. juunil 1995 pühitses piiskop Einar Soone koguduse uued tööruumid, mis ehitati kiriku külge täiendava juurdeehitusena. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

3