Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Pärnu Nikolai koguduse lugu.

Muinasajal oli Pärnu jõe alamjooks Sakala ja Läänemaa piiriks. Kuna jõe suudmeala muutus iga suurema kevadise jäämineku järel ning tormid sulgesid selle mõnikord hoopis, ei olnud siia võimalik sadamat ehitada. 

Alles pärast 1240. aastat tekkis Sauga jõe suudmesse linnaline asula, nn Vana-Pärnu, mida on esmakordselt mainitud 1251. a. Siia ehitati toomkirik ja Pärnust pidi saama Saare-Lääne piiskopkonna keskus. Tosinaks aastaks saigi, kuid 2. veebruaril 1263 põletasid leedukad selle maha ja piiskop kolis Haapsallu. 

Järgmisena proovis kätt Liivimaa ordu ja ehitas teisele poole Pärnu jõge linnuse, mille kõrvale kerkis Uus-Pärnu, iseseisvate privileegidega linn alates 5. aprillist 1265. Jõgi lahutas piiskopi ja ordu valduseid. Kuna Saksa ordu, mille Liivimaa haru siin tegutses, oli üks Hansa Liidu asutajatest, ei jäänud ka Pärnu kujunevast Hansa Liidust kõrvale. Kaupmeestele oli see tähtis. Pärast linna asutamist moodustas ordu Pärnu komtuurkonna, mis ulatus piki rannikut ja jõge Häädemeestest Tori ja Vändrani. 

Piiskopile kuulunud Vana-Pärnu ehitati 14. sajandil uuesti üles ja toomkiriku varemeist sai Tooma kirik. 16. sajandil püüdis Saaremaa piiskop Johannes IV luua Vana-Pärnusse midagi ülikooli sarnast, kuid reformatsiooni päevil jäid lennukad kavatsused katki. 

Kaks Pärnut teine teiselpool jõge olid sajandeid vaenujalal. Vana-Pärnu põletati mitu korda maha kuni Poola kuningas Zygmunt III keelas 1611. aastal selle taastamise. Vana-Pärnu maad liideti Uus-Pärnuga. 

Uus-Pärnu peakirik oli linna keskel asunud Nikolai kirik. See ehitai 13.–14. sajandil kaupmeeste kirikuks. Ülejäänud linnarahvale oli mõeldud Püha Vaimu kirik. Ranna värava kõrval asus Gertrudi kabel, mis oli eelkõige palverändurite pühakoda. Ordulinnuse konvendihoones asus Püha Jüri kabel. Linnamüürist väljapoole jäid Anna kabel ja Maarja-Magdaleena kabel. Need olid talupoegade ja teenijate jaoks. Ühtegi kloostrit Pärnus ei olnud. 

Nikolai kiriku põhjaküljel asus kabel, kus hoiti reliikviana Musta risti. Arvatakse, et see oli Vana-Pärnu toomkiriku altaririst, mis 1263. aasta põlengus imekombel terveks jäi. 

Ööl vastu 8. maid 1513 möllas Pärnus tulekahju. Koos linnaga hävisid nii Püha Vaimu kirik kui Gertrudi kabel. Neid kumbagi ilmselt ei taastatud. Põles ka Nikolai kiriku torn. Uus torn valmis 1519. a. Teist korda tabas kahjutuli Nikolai kirikut 1524. a. Hävisid tornikiiver ja katus. Kesklöövi võlvidki langesid sisse, aga külglöövide omad jäid terveks. Linn kasutas segast olukorda ära ning viis 1525. a. märtsis kodanikkonna toel läbi reformatsiooni. Sellega läksid kiriku varad raele, kes võttis kirikute ja preestrite ülalpidamise enda kanda. Katoliiklik jumalateenistus kestis aga edasi. Aasta hiljem seadsid kodanikud ametisse evangeelse jutlustaja ning gildivendade õhutusel korraldati Nikolai kirikus pildirüüste. Võimalik, et juba siis läks kaotsi kuulus Must rist, kuid Pärnu linna vapil on see tänaseni alles. 

1528. a. usaldas Pärnu raad Nikolai kiriku torni taastamise Karksist pärit eesti soost meistri Janose hoolde. Aasta pärast võidi juba kellad paika seada. Võlvid taastati ning 1546. a. muretseti uus orel. 

Talvel 1557 saabus Pärnusse üks kummaline mees Jorgen, kes oli pärit Meissenist, Saksamaalt, käis ringi paljajalu ning keeldust söögist ja joogist kui ta polnud seda tööga ära teeninud. Juba Riias manitses ta rahvast patukahetsusele ja hüüdis: „Oh häda, oh häda Liivimaale, parandage meelt, parandage meelt!“ Sedasama tegi ta Pärnus ning jätkas siis oma teed läbi Tallinna Narva poole. Kui ta Vene piirile jõudis, siis Alutaguse talupojad lõid ta maha. 

Häda tuli. Venelased rüüstasid ja põletasid Pärnu linna nii 1560. kui 1575. aastal. Alates 1562 kuulus linn rootslastele, alates 1575 venelastele ja alates 1582. a. valitsesid Pärnut poolakad, kes tõid siia tagasi katoliiklikluse. Talurahvale võis see ju sobida, aga sakslastest linnakodanikud jäid ustavaks luterlikule usule. Nad pidasid luterlikke jumalateenistusi ühes väikeses ja lagunenud kirikus, mida viimati olid kasutanud venelased. Viimaks õnnestus saada luba oma kiriku ehitamiseks Giese Kettleri maja varemetele. Pärnu Jaani kiriku nurgakivi pandi 12. augustil 1590. Kirik kerkis hollandlasest ehitusmeistri Bollardi juhtimisel ning võeti juba 1593. a. kasutusele. 

Aastal 1600 vallutasid Pärnu rootslased, 1609 uuesti poolakad, alates 1617. a. jäi Pärnu rootslaste kätte. Saksa kogudus kolis tagasi Nikolai kirikusse. Jaani kiriku võttis kasutusele eesti kogudus, st kohalik kihelkond. 

Nikolai kirikule tehti põhjalik remont ning 12. juulil 1649 pühitseti see uuesti. Remondi ajal kasutas saksa kogudus veel Jaani kirikut. Nikolai kirik sai uue kantsli ja seinalühtrid, uue oreli ehitas Christoph Memmken. Rootsi kuninganna Kristiina kinkis omalt poolt kaks tornikella. Uus tornikiiver valmis 1683. Eelmise olid poolakad strateegilistel kaalutlustel maha võtnud. 

1699. a. sai Pärnust ülikoolilinn, kui suure nälja tõttu kolis siia Tartu ülikool. Pärnu vanas komtuurilossis sai ülikool töötada 1710. aastani, mil katk viis suurema osa elanikke hauda ning linn kapituleerus Vene vägedele. 

1714. a. võeti Jaani kirik eesti koguduselt ära ja anti vene garnisonile. Eesti kogudus pidas jumalateenistusi Nikolai kirikus kuni 1750. aastani, mil pühitseti nende uus kirik, nimelt Pärnu Eliisabeti kirik. Koos eestlastega läksid Eliisabeti kirikusse ka Pärnu kihelkonna sakslastest mõisnikud. Nikolai kirik jäi üksnes saksakeelse linnarahva kirikuks. Vana ja kannatada saanud Jaani kirik lammutati. 

Öösel vastu 4. jaanuari 1771 süttis Nikolai kiriku torn. Kirikuteenijad olid juba aastaid tulega hooletult ümber käinud, kuid keegi polnud midagi ette võtnud. Nüüd oli häda käes. Kirik ja orel õnnestus päästa, kuid torni puitosad hävisid koos kelladega. Linnarahva ühisel jõul sai kirik juba samal aastal uue torni. 28. juunil kutsus taas kellahelin Pärnu rahvast jumalateenistusele. 

10. oktoobril 1885 põles Nikolai kiriku torn jälle maha, seekord pikselöögist. Koos torniga hävisid kellad ja orel, ülejäänud kirik suudeti päästa. Tänu kindlustusest saadud rahale võidi kirik paari aasta jooksul ilma suuremate lisakuludeta korda teha. 19. sajandi lõpul peeti Nikolai kirikus ka lätikeelseid jumalateenistusi. 

Kaua aega ei kuulunud Pärnu Nikolai kogudus ühegi praostkonna koosseisu, vaid allus otse Liivimaa konsistooriumile. Alles 1904. a. arvati kogudus Pärnu praostkonda ja sedagi lühikeseks ajaks, sest Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku loomisega moodustati eraldi rahvuslikud praotkonnad ning Pärnu Nikolai kirik arvati saksa praostkonda. 

Aastatel 1920 – 1934 teenis kogudust õpetaja Wilhlem Kentmann. Sajandivahetusel oli ta teeninud Kullamaa kogudust, oli ühtlasi Maa-Lääne praost ja „Ristirahva Pühapäevalehe“ väljaandja ning vastutav toimetaja. Aastal 1902 kutsuti ta Peterburi Peetri koguduse õpetajaks. Lisaks juhatas ta Venemaa koguduste toetuskassa keskkomiteed. Vabadussõja päevil sai temast Eestimaa kindralsuperintendent. Hiilgav karjäär sai tagasilöögi teisel Eesti kirikukongressil, kus EELK piiskopiks valiti 169 häälega Jakob Kukk. Wilhelm Kentmann sai 129 häält. Viimased 14 aastat enne emerituuri siirdumist oli ta Pärnu Nikolai koguduses. 

Viimane Saksa koguduse õpetaja Waldemar Thomson läks 1939. aasta sügisel koos kogudusega Saksamaale. Kirik ei jäänud siiski tühjaks, sest Eliisabeti koguduse teine pihtkond eesotsas õpetaja August Arumäega otsustas 1940. aasta jaanuaris liituda Nikolai kogudusega ehk sisuliselt võtta Nikolai kirik üle. Paraku juba aasta pärast arreteeriti õpetaja Arumäe ning saadeti Siberisse. 

1944. aasta 22. septembril panid taganevad Saksa väed Pärnu vanalinna põlema. Järgnes nõukogude lennuväe võimas õhurünnak. Hävis suurem osa linnasüdamest, sealhulgas orduloss. 23. septembril süttis Punaarmee suurtükitulet Nikolai kirik, kuid võlvid jäid terveks. Tulest jäid kahjustamata kiriku välisseintele kinnitatud hauakivid, mis 1948. aastal tõsteti paremaks säilitamiseks hoone sisse ning kiriku sissekäigud müüriti kinni. 

Paraku takistas nõukogude võim kiriku taastamist. Vastavalt linnavalitsuse soovile ja NSV Liidu TA Presiidiumi juures asunud kultuuriliste mälestusmärkide kaitse teaduslik-metoodilise komisjoni otsusele lasti Pärnu Nikolai kirik 1954. aastal õhku. Asemele ehitati inetud karpmajad. Kiriku asukohal avati 1989. aastal mälestuskivi.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

3