Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Petseri Peetri ja Laura Nikolai koguduste lugu.

1960. aastatel küsis Kuressaare koguduse õpetaja Kalle Mesila leerilapselt: „Millises linnas sündis Jeesus?“ Tütarlaps ei teadnud. Siis ütles õpetaja ette esimese tähe „P“, aga vastaja ei teadnud ikka. Kui õpetaja ka teise tähe ette ütles, lõid tüdrukul silmad särama: „Petseris!“ 

Vanavene sõna печера tähendab koobast. Liivakivipaljandi looduslikes koobastes elasid erakmungad juba 14. sajandil. Petseri kloostri asutamise ajaks peetakse 1473. aastat, mil pühitseti Jumalaema Uinumise peakirik, kusjuures koobaskirik. 

Vähemalt tuhat aastat on Setomaa kuulunud Vene riigi koosseisu või Vene riikluse mõjusfääri. Petseri klooster asutati Liivimaa piiri vahetusse lähedusse väga hõredalt asustatud alale. Liivi sõja ajal ehitati kloostrile tugevad müürid. Hiljem tekkis kloostri juurde alev, millest kasvas välja Petseri linn. Viimase 300 aasta jooksul on Petseri olnud Setomaa pealinnaks, usu- ja majanduselu keskuseks. 

Saarlase jaoks võib Setomaa paista tõesti üks kauge ja püha maa ümber kloostrilinna Petseri, kuid lähemad naabrid on pahatihti vastupidist arvamust jaganud. 

Võromaa ja Setomaa vahel on alati olnud väga selge piir. Isegi siis, kui mõlemad kuulusid Vene riigi koosseisu, jäi setode ja eestlaste vahel alles kubermangupiir, mis lahutas inimesi nii majanduslikult kui kultuuriliselt. On isegi väidetud, et keskaeg lõppes Setomaal Eesti Vabadussõjaga. Sinnamaani haris küla põldu üheskoos, kooliharidus oli imeasi ja perekonnanimesid ei tuntud üldse. Vaesus ronis sisse uksest ja aknast. See-eest tegid avatud suhtlemisstiil ning ettevaatlikkus ja kavalus setodest osavad kauplejad. Naljahambad küsivad: millal oli see päev, kui kõik juudid korraga nutsid? Eks ikka siis, kui Jumal setod lõi. 

Nimetus „seto“ ei ole väga vana. 19. sajandi lõpupoole tähendas see ilma koolihariduseta ja mõnevõrra kummalist inimest. Oli rohkem nagu sõimusõna, nagu „setukas“ viletsa hobuse kohta. Samas ei saa öelda, et setode arvamus tsuhknadest ehk võrokestest parem oleks olnud. 

Setode impulsiivne temperament on eestlastele ikka silma jäänud. Kupleemeister Kopvillem armastas vängema sõnavara kohta öelda: „huulil Petseri laada žargoon“. Ja ega ta väga ei eksinud… Öeldakse, et „hakkame juba peoga pihta, muidu jääse kakelus pümme pääle…“ Piiriäärsel alal tuli ikka valmis olla ja väitse kaasas kanda. Seto talus on hoonedki üksteise külge kinni ehitatud nagu väikene kindlus ümber siseõue. 

Professor Voldemar Ilja kasvas üles Võrumaal Tsiistres. Ta meenutas särasilmil vennastekoguduse ärkamist setode seas ja muutusi, mida see nende ellu kaasa tõi. Näiteks nad ei pussitanud enam! Seda imet poleks setode naabrid küll oodata osanud. Aga Jumal teebki imet ja seda kõigi rahvaste seas. 

Traditsiooniliselt on setod vene õigeusku. Kogu maa on kaetud koguduste ja kirikutega. Lisaks võib tee ääres sageli kohata külakabeleid ehk tsässonaid. Isegi nõukogude ajal ristiti siin lapsi usinamalt kui mujal Eestis. 

Juba 19. sajandil asus siia vähehaaval elama luterlasi Eestist ja Lätis, oli ka sakslasi. Lasareva mõisnik Nikolai von Stackelberg oli koguni endine Viljandi Jaani koguduse abiõpetaja. Tema kinkis Laura alevist 4 km kaugusel Litšnikova külas maa, kuhu ehitati palve- ja koolimaja. 14. augustil 1867 pühitsesid selle Aluliina koguduse õpetaja Kupffer ja Vastseliina koguduse õpetaja Masing. Ei tea, kas on juhus, et hiljem ka Laura kirik just Nikolai nime sai? 

Laura kogudus, õieti Pihkva Jakobi koguduse Laura abikogudus asutati 1865. aastal. Esialgu koosnes see peamiselt Aluliina (Alūksne) ja Miltina (Smiltene) päritolu läti asunikest. Oma õpetajat Laura kogudusel polnud, vaid seda teenisid Pihkva vaimulikud. 

1897. aastal hakkas Lasareva kooliõpetaja Karl Pütsep palvetunde pidama ka Petseri linnas. Juba pikemat aega elas sealkandis palju eestlasi, kelle lähemaks koguduseks oli Vastseliina. 1904. aastal pühitses Vastseliina õpetaja Hornberg Petseris eesti koolimaja ja hakkas seal edaspidi ka jumalateenistusi pidama. 

1908. aastal otsustasid Petseri eestlased asuda kiriku ehitamisele. 1910 pühitses Vastseliina õpetaja Petseri luterliku surnuaia. Kaheksa aastat korjati raha kiriku ehituseks ja Petseri linnavalitsuselt saadi ehitusplats. Kahjuks tõmbas ilusatele plaanidele kriipsu peale Esimene maailmasõja ja korjandustest laekunud summad jäid Venemaale.  

Paremini ei käinud ka Laura abikoguduse käsi. 1916. aastal põles koguduse palve- ja koolimaja maha. Osa armulaua riistu rööviti ja osa kirikuraamatuid jäi Pihkvas kommunistide kätte. Köster Donberg viidi vangi ja ähvardati ka maha lasta, kuid 10 000 rubla eest jäeti ta ellu. Maha lasti aga kirikuõpetaja Ludvig Tšiško, kes 16 aastat oli Laura kogudust teeninud. 

1920. aastal sõlmiti Tartu rahu ning sellega liideti Petseri ja Laura Eesti Vabariigi külge. Kahjuks lõikas lõunapiir pooleks Laura koguduse, millest suur osa jäi Lätimaale. See oli siiski uute lootuste aeg. Pärast palvemaja põlemist peeti jumalateenistusi väikeses õpetaja majas, Lapkova vennaste palvelas, Laura alevikus, vene algkoolis ja suvel surnuaial. 

1920. aastal sai Vastseliina koguduse õpetajaks Nathan Aunverdt, kes õhutas Laura elanikke oma kiriku ehitamisele. Krundi kinkis Laura mõisa omanik Artur Sarri. 1925. aastal pühitses praost Aunverdt kiriku nurgakivi ja 1927. aastal peeti kirikus juba jumalateenistusi – vaheldumisi ühel pühapäeval läti, teisel eesti keeles. Väike Laura kogudus pidi suuri raskusi ületama, et kirik valmis saada. Laura Nikolai kirik pühitseti 1928. aastal. 

Samal ajal ehitati luterlikku kirikut ka Petseri linnas. 9. septembril 1921 eraldas EELK Konsistoorium Vastseliina küljest iseseiseva Petseri koguduse. Kuni oma kiriku pühitsemiseni olid jumalateenistused koolimajas. Nurgakivi pandi kirikule 1923 ja piiskop Jakob Kukk pühitses Petseri Peetri kiriku 19. septembril 1926. See oli suur sündmus noore vabariigi jaoks. Püha talituse juures olid lisaks piiskop Kukele ka professor Rahamägi, praostid Ederberg, Rutopõld ja Aunverdt, õpetajad Aunver, Heinam, Sternfeld ja Viks, haridusminister Lattik, siseminister Laretei ja lugemata hulgal muid asjamehi. Jutlustas Tartu Pauluse koguduse õpetaja Arnold Habicht, keda pärast Pauluse kiriku valmimist suureks ehituse asjatundjaks peeti ja seetõttu pühitsemispäevadele armastati kutsuda. 

Petseri kiriku projekteeris insener Podšekajev. Ehitustöid juhatas ta koos ehitusmeister Subtšenkoga. Kunstilise külje eest hoolitses arhitekt Krümer, kelle abikaasa maalis kirikule altaripildiks koopia ühe vanema Itaalia kunstniku maalist. 

Härra Mägi kinkis kirikule hõbedase altariristi, Vastseliina kogudus iluköites altaripiibli, Rõuge kogudus kaks kolmeharulist altarilühtrit, mõned ettevõtjad aitasid osta pronksist altarilühtrid. Armulaua riistad kinkis härra Varik ja altarilina proua Varik. Kella kinkis uuele kirikule Petseri klooster. 

Mõned kingitused tegi sel tähtsal päeval ka Petseri kogudus ise. Nimelt annetati enne pühitsemistalituse algust õpetaja Aunverdtile hõbedane kaelarist ja piiskop Kukele mitra. 

Kirik ei olnud siiski veel lõpuni valmis ja mõned planeeritud tööd, näiteks kiriku krohvimine ongi tegemata jäänud. Aastal 1928 kinkisid vennad Kriisad Petseri kirikule 5 registriga oreli, mis on nüüd pärast remonti jälle suurepärases korras. 

Jumal hoidis Petseri kirikut. Ei saanud see viga Petseri suures tulekahjus, kui 24. mail 1939 kolmandik linna maha põles, ei tehtud sellele kahju ka Teise maailmasõjas. 

Pärast Teist maailmasõda on Petseri kogudust hooldanud Võru praostkonna vaimulikud, ajuti on kogudusel olnud ka oma õpetaja, viimati 1984. aastal, kui Villu Jürjo Võru koguduse teenimisest lahkuma sunniti. 

Seejärel hooldas kogudust mitukümmend aastat Pindi õpetaja Laine Villenthal. Ta sõitis siia rongiga, hiljem sõidutati teda autoga. 1944. aastal arvati Petseri Pihkva oblasti koosseisu. Seetõttu jäid nii Petseri kui Laura ka pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist teisele poole Vene piiri. Laura kogudus suleti juba nõukogude ajal, nüüd raskendas piiri ületamine ka Petseri koguduse teenimist. Kuna Petseri eestlased on valdavalt Eestisse ümber asunud, on väikese koguduse liikmete arv otsalõppemise äärel. 

Saab näha, millal luud jälle krabisema hakkavad nagu prohvet Hesekieli nägemuse. Aastal 2016 peeti õige pidulikult Petseri kiriku 90. aastapäeva. Ka Laura kiriku juures on tehtud renoveerimistöid. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

1