Advendiaja 1. pühapäev. Kirikuaasta algus. Tänase päeva teema on: Sinu Kuningas tuleb alandlikkuses. Palvesõna ütleb Tartu praost, Tartu Peetri koguduse õpetaja Ants Tooming.

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Sk 9:9b

Jumal on pannud kogu inimkonna ooteseisundisse.
Ootamisi on  erinevaid.

Kui jääda võõras linnas viibides bussist maha ja järgmine väljub alles mitmeid tunde hiljem, on ooteaeg pikk ja minutid venivad kui teod. Eriti hull on veel lugu siis, kui ilm on sant ja kui ümbruses pole ühtegi kohvikut ega mõnd sooja paika, kus rahulikult kaasavõetud raamatut lugeda. Tänapäeval muidugi aitab ooteaega lühendada meie taskutelefon, mis mitmel erineval moel võimaldab ooteseisundist väljuda, kuni aku võimekus lubab. Kui telefon teeb viimase piiksatuse, siis saabub taas ebamugav ja tühi ootamine ning aeg hakkab venima ja venima ja venima.

On ka selliseid täiesti ebameeldivaid ootamisi, nagu näiteks mingi tüli või kohtuasja lahendamise aja lähenemine, kui ise enesel süükoorma lasumist tajud. Ka hambaarstile broneeritud aja lähenemine ei ole enamusele inimestest meeltmööda. Konkursi tulemuse teatavaks tegemise ootus on samuti väga pingeline. Pealtvaatajaile närvikõdi tekitav, asjaosalistele endile – närvesööv ootehetk.  

Aga meile kuulutatakse prohvetite ja evangelistide suu läbi kedagi ja midagi, mille ootamise seisund on nauditav. See ootus on ka veniv ja pikk ja tegelikult ju inimtunnetuslikult lõputu, kui meie maist aega arvutada ja vaadata veel tagasi nende 1000 ja rohkema põlvkonna elude ja ootuste peale, kes on kogu oma maise rännaku olnud ootuse seisundis ja selles ootuses ka maise aja lõppedes magama uinunud. See ootus on lapse ootus.

Vaadake väikest last, kui tema ootab. Kui ta teab, et isa jõuab varsti töölt koju ja tõstab ta uksele saabudes õhku, kui ta teab, et ema läks poodi ja tuleb sealt varsti-varsti-kohe ning kotis on tal alati ka midagi üllatuseks-rõõmuks. See on ärev ja positiivne ootus. Jõuluõhtu ootus ja ärevus ei peegeldu vastu üksnes lastelt, vaid suurem osa inimesi, eriti pereinimesi, on seda õhtut ette valmistades ja oodates täieliselt lapsemeelsesse olekusse haaratud.
Selline ootamine paneb näo õhetama, sõnad ja laused takerduvad kurku, juuksed on sassis, sest neist lastakse käed pidevalt läbi ja sasitakse juba seitlisse seatu uuesti turri. Oi kui hea olemine, tahaks, et oodatu jõuaks kätte, aga iseenesest on see seisund midagi erilist iseeneses.

Kuninga – Kristuse ootus ongi pidev seisund. Kui ta siis äkitselt tuleb, muutub kõik. Aeg kaotab tähenduse ja tõotus saab tegelikuks. Tuhat aastat on kui viivuke, sähvatus. Kõik ajastud ja ootused saavad ühekorraga avalikuks. Aeg kaob. Meie praegune ootus on juba kohalolev tegelikkus. Ammu uinunud on juba ärkvel ja ärkvelolijad alles magavad. Ei ole endist, praegust ja tulevast, ei ole tulevast praegust ja endist. Kõik on tõeliseks osutunud neile, kes on Jumala laste sekka arvatud.

Advendiaeg toob igal aastal meid selle tõe tunnetamisele lähemale. Pühade osaduses püsimine ja elamine annab rahu ja õnnistust. Ei ole nii, et nüüd saabuval pühade ajal see Kuninga tulemise ootus kuidagi võimenduks. Lihtsalt pühade ootuse teadvustajate hulk kasvab äkitselt suureks, väga suureks. Tuhandeid kordi suuremaks, kui ristirahva igapäevane ja iganädalane palveosadus. See ootuse suurenemine kinnitab ja kannab maailma tema omapärases aja mõõtmises.

Tore, väga tore on taas seda ootuse tulva tunnetada.

Palugem: Issand, meie Päästja ja Kuningas, me ootame Sinu tulemist ja palume, valgusta ja juhata meid oma Püha Vaimuga ning aita meil ennast ette valmistada Sinu vastuvõtmiseks. Lase selleks oma sõnal juurduda meie südametes ja tee meid oma valguse lasteks. Sinule olgu ülistus ja au nüüd ja igavesti.

Õnnistatud alanud advendiaega kõikidele ja ikka ning eelkõige – Au olgu Jumalale kõrges!

Aamen