Jõuluõhtu ehk jõululaupäev. Tänase päeva teema on: Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu! Palvesõna ütleb Torma koguduse õpetaja Mehis Pupart.

Lk. 2, 1 – 20

Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kog riigi rahvas. See esmakordne üleskirjutus toimus ajal, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja. Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna. Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt, et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel. Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta. Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja. Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga. Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.“ Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!“ Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: „Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!“ Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes. Aga nähes teda teatasid nad sõnumist, mis neile oli räägitud selle lapse kohta. Kõik, kes kuulsid, panid seda imeks, mida karjased olid neile kõnelnud. Ent Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames. Aamen.

Kui vägev paganausuline  Rooma keiser Augustus andis umbes kaks tuhat aastat tagasi rahva üleslugemise käsu ja kõik perekonnad pidid selleks minema oma suguvõsa linnadesse, siis ei olnud ta muud kui ainult tööriist Jumala käes. Prohvet Miika ettekuulutus pidi täide minema, et maailma Lunastaja sünnib Petlemma linnas (Mi 5,1). Vaatamata sellele, et Maarja ja Joosep elasid hoopis Naatsaretis, mis asub ligi 130 km. põhja pool, tolle aja mõistes mitme päevateekonna kaugusel. See oli reis madalamalt maalt mägedesse.

Petlemmas olid kõik majad rahvaloenduse tõttu inimesi täis ning Joosep ja Maarja ei saanud seal omale öömaja. Nii sündis Jumala ainusündinud Poeg maailma loomalaudas kaamelite, eeslite, muulade ja sõnniku keskel. Ta pandi magama loomasõime heinte peale. Vaesuses tuli maailma see, kelle päralt on kõik rikkus taevas ja maa peal.

Meil on põhjust imestamiseks. Miks ei sündinud kõigeväelise Jumala Poeg kuningakojas, rikkas lossis, miks ei maganud ta kuldses sängis? Kuid Jeesus sündis sellepärast madaluses: 1) et meie tema vaesuse läbi võiksime rikkaks saada; 2) et meil patustel oleks julgust tema ette tulla; 3) näitamaks, et kuninglik koda ja uhke säng ei ole Jumala ees sugugi paremad kui vaene laut ja sõim; 4) et õpiksime Jumala Poja käest tähtsamat vara taga nõudma kui maailma rikkust ja au.

Ei Iisraeli kuningas Heroodes ega tema selts, ei preestrid, ei käsu- ega kirjatundjad, vaid lihtsad karjased said kõige enne kuulda rõõmsat sõnumit Õnnistegija sünnist, sest nemad ootasid Iisraeli äralunastamist, pattude andeksandmist ja maa vaimulikku uuestisündi. Karjased olid tol ajal väga vaesed inimesed. Käsuustavad juudid põlgasid neid ja vaatasid neile ülevalt alla, kuna taolise töö tegijad ei saanud detailselt järgida kogu Seadust ehk kõiki ettekirjutusi, mis puudutasid näiteks käte pesemist ning teisi puhtuse- ja pühitsuse reegleid. Nende töötingimused lihtsalt ei võimaldanud seda.

Antud loo karjased võisid olla ka erilised karjased. Jeruusalemma templis toodi igal hommikul ja õhtul Jumalale ohvriks aastane tall. Selleks, et kindlustada templit ohvritoomiseks kõlbulike uttedega, pidas templirahvas suuri lambakarju ja on teada, et need karjad asusid Petlemma lähedal. Nii võisid nemad esimesena näha Jumala talle, Jeesust Kristust, kes pidi end ohvriks tooma kogu maailma patu pärast. „Karjased olid seal paigas õitsil ja valvasid öösel oma karja. Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga. Aga ingel ütles neile: ”Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.” (Lk 2,8-11) Kõik kolm tiitlit – „Päästja”, „Issand” ja „Kristus“ – viitavad vastsündinule kui Lunastajale. Ingel jätkab: ”Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.” (Lk 2,12) Seejärel on taevas näha inglite väehulk, kes on täis rõõmu ja laulavad esimese imeilusa jõululaulu: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!”

Ei enne ega pärast seda ole enam inglite laulmist maa peal nii avalikult kuulda olnud. On teada, kui juudi perekonda sündis poeg, siis kohalikud muusikud kogunesid lapse vanemate maja juurde, et tervitada lihtsa musitseerimisega uue pereliikme sündi. Kristus sündis loomalaudas veoloomade kõrval ja seepärast ei saanud taoline tseremoonia seal aset leida. Aga vaimustav on see, et maise muusika asemel kostus taevane muusika ja inglid laulsid Jeesuslapse jaoks laule, mida ei oleks suutnud esitada parimadki maised lauljad.

Siiski, Kristus ei ilmunud siia maailma mitte ainult pühadele ja inglitele, vaid patustele Õnnistegijaks. Päästja ütleb ise: „Vaestele kuulutatakse rõõmusõnumit!” (Mt 11,5). Kunagi tegi üks Euroopa monarh oma õukondlasi sageli rahutuks sellega, et armastas salaja lahkuda paleest ning tundmatuna rahva hulgas ringi liikuda. Kui teda paluti seda mitte teha, viidates tema isiklikule julgeolekule, vastas ta: ”Ma ei saa inimesi valitseda, teadmata, kuidas nad elavad.” Ka kristlus rõhutab, et Jumal tunneb meie elu, sest Ta ise elas seda, keeldudes erilistest eelistest surelike inimeste pärast. Juba prohvet Jesaja kuulutas, et Lunastaja nimeks saab „Immaanuel” (Js 7,14), mis tähendab heebrea keeles „Jumal on meiega”. Jumal sai lihaks ja kasvas nagu inimene, kes vajas vanemate armastust, ta õppis ja töötas, tundis rõõmu ja valu, kannatust ja kiusatust nagu inimene ja nüüd on tal kaastundmust meie nõtrustega. Samas, kuna ta oli ka Jumal, oli ta ainus ilma patuta inimene.

Kui jõululaps Jeesus sai suureks, siis parimas meheeas ta kannatas ja suri ristipuul kui õige patuste eest. Kuid taevane Isa ei jätnud Jeesust hauda, vaid äratas ta kolmandal päeval üles ja nüüd on ta taevas. Kuid ka praegu soovib ta meie elust osa saada. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” (Jh 3,6).

Rahulikke ja rõõmsaid jõulupühi! Aamen.

Palve: Taevane Isa, Sulle olgu kiitus ja au igavesti, sest nõnda oled Sina maailma armastanud, et Sa oma ainusündinud Poja oled andnud ja lasknud teda inimeseks sündida ning meie vennaks saada! Sa saatsid igavese elu meie keskele, et meie elaksime. Sa läkitasid oma valguse alla meie pimedusse, et meie saaksime valgustatud. Sa lasksid oma Poja saada vaeseks inimeselapseks, et meie Sinu lasteks saaksime. Minu Issand ja Jumal, kui imeline oli Sinu tarkus ja arm, et meid ära päästa! Ma palvetan alandlikult Sinu poole Sinu Poja sõime juures. Ära põlga minu nõtra tänu ja kiitust Jeesuse Kristuse pärast! Aamen. (Thomas Kempisest)