Urmas Viilma, EELK peapiiskop

Toompeal Pika Hermanni jalamil, 4. juunil 2021

Homme, 5. juunil möödub 100 aastat Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku esimese kirikupea, Jakob Kuke piiskopiks pühitsemisest Tallinna Kaarli kirikus. Vaba rahvakiriku esimese piiskopi jaoks valmistati hõbedast ehispeaga karjasesau, mis on tänaseni säilinud. Eripärase kaunistusena piiskopisaual on kasutatud rahvuslikku ristiornamentikat ja sauapea mõlemal küljel on sinimustvalge lipu kujutised. Rahvusvärvide ja lipusümboolika kasutamine piiskopi saual on väga erakordne. See näitab, et sajandi eest oli noore Eesti vaba rahvakiriku esimese piiskopi ametisse seadmine sümboolse tähendusega kogu maale ja rahvale. Lipuvärvid piiskopisaual olid sõnumiks, et Eestimaal on Eesti rahval oma Eesti kirik.

Eesti riik ja kirik on veresugulased. Eesti iseseisva rahvusriigi ja Eesti vaba rahvakiriku ühine ajalugu algas 1917. aastal Peterburis, kui 40 000 eestlast marssis rahvuslippude all rahumeelsel meeleavaldusel Peterburi Jaani kiriku eest Tauria paleesse, et nõuda Venemaa Ajutiselt Valitsuselt Eestile autonoomiat. Eesti iseseisvus saavutati lõpuks Vabadussõjas võideldes sellesama sinimustavalge lipu all valatud vere hinnaga.

Vabadussõja päevil loodi ka ülemjuhataja Johan Laidoneri käskkirjaga Eesti kaitseväe vaimulik teenistus. Eesti luteri kiriku esimeseks piiskopiks valitud Jakob Kukk teenis oma piiskopiks valimise ajal Vabadussõjas I diviisi sõjaväeõpetajana. Tänases tähenduses kaplanina. Noor riik ja noor kirik võitlesid ühiselt külg-külje kõrval füüsilise ja vaimuliku sõjavarustusega Eesti rahva kestmise ja meie riigi iseseisvuse eest. Enam kui saja aasta kestel ei ole kirik ka kõige keerulisematel aegadel, ka nälja ja puuduse päevil, loobunud vaimulikult teenimast Eesti rahvast ega lakanud palvetamast rahva ja tema juhtide eest. Ka rahuajal.

Pean tunnistama, et tänasel lipupäeval on omajagu kurb alatoon. Kirikupeana ei ole ma kindel, kas Eesti riik, mille kaitsevägi andis Vabadussõja päevil Eesti kirikule tema esimese piiskopi, täna tegevkaplaneid ja orkestrit koondades enam kiriku eestpalveid hinnata oskab. Milliseks kujuneb eestpalvetest tahtlikult loobunud riigi kaitsevõime ja rahva kaitsetahe? Siiralt loodan, et vaenlasega kohtudes ei tõsteta mitte valge, vaid ikka sinimustvalge!

Kirik jätkab palvetamist! Palvetame jätkuvalt oma maa, rahva ja rahvajuhtide pärast. Jumala õnnistuse jätkumist palun ka täna: Õnnistagu seda lippu, meie vaba riiki, tema juhte ja rahvast, kõigeväeline Jumal – Isa, Poeg ja Püha Vaim. Aamen.