novembril tähistame kõikide pühakute päeva ehk pühakutepäeva (ld k festum omnimum sanctorum). Sõna „püha“ ei viita ainult surnutele, vaid igaüks, kes on Kristuse oma, on püha ja väärib eeskujuks võtmist ning mäletamist (Hb 13:7). Kõigi pühakute suurpühal mälestab kirik kõiki pühakuid. Sel päeval ja palutakse nende erilist eestkostet.
Pühakute austamine on väga vana kristlik komme, nii sama vana kui pühakute auks korraldatavad pidustused 31. oktoobri õhtupoolikul. Seda õhtut kutsutakse halloween’iks. Selle sõna esimene pool – hallow – tähendab ‘pühad, õnnistatud’ – ja pühakud ongi pühad ja õnnistatud. Sõna teine pool – een – tähendab õhtut. Seega tähendab sõna „halloween“ õhtut, mis eelneb kõigi pühakute päevale.
Pühakutepäevale järgneb 2. novembril sellega sisuliselt seotud kõikide usus lahkunute (surnute) mälestuspäev ehk hingedepäev (ld k commemoratio omnium fidelium defunctorum). Sel päeval mälestatakse ja meenutatakse kõiki, kes Kristuses on surnud. Liturgiline värv on pühakutepäeval punane või valge ning hingedepäeval valge või must.
Pühakutepäeva peeti idakirikus juba neljandal sajandil ning algselt tehti seda märtrite mälestamiseks. 7. sajandil kinnitas paavst Bonifacius IV ametlikult pühakutepäeva, et austada korraga kõiki pühakuid. 8. sajandil levis pühakutepäeva pidamise tava Iirimaa ja Inglismaa kaudu mandri-Euroopasse ning hakkas kiiresti levima. Pühakutepäeva pühitseti algselt 13. mail, kuid 8. sajandil nihutas paavst Gregorius III selle 1. novembrile.
Allikas: õpetaja Eve Kruus Päeva palvesõna 2018, Jaani kiriku ja koguduse Facebooki leht
1
