Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Käsmu koguduse lugu.

Hiljemalt 1711. aastal elas Haljala kihelkonna Käsmu külas köster Christian. Õieti oli Käsmu sel ajal hoopis Kadrina kogudus õpetaja teenida. Haljalaga sidus Käsmu poolsaart kuulumine Aaspere mõisale. 1720. aastatel lasi Aaspere omanik Wilhelm Heinrich von Hastfer Käsmule uue kabeli ehitada. Kirikuõpetaja käis siin viis-kuus korda aastas, ülejäänud pühapäevadel pidas jumalateenistust kohalik köster ehk laulumees. 

Praegune puust kabel on püstitatud peamiselt Käsmu meeste endi kuluga. Valmis sai see 1863. a. Kunstnik Rosenwaldi maalitud altaripilt kujutab Kristust ristil ning Johannest ja Maarjat risti all. Kabelile kinkis selle maali Käsmu elanik Priidik Lepni 1893. aastal. 

Kabeli ainukese kroonlühtri kinkija oli Kaskni Jaska ehk Käsmu küla Tõnikse talu peremees Jakob Kaskni. Teada on, et Kaskni ehitas kaks suurt purjelaeva, aga lühtri meister on jäänud saladuseks. Tegu on ainulaadse valgustiga, kuna see on valmistatud mitte pronksist ega messingist, vaid kriidist ning kaetud lehtkullaga. Täpsemalt on traadi ümber keritud papikiht, mida omakorda katab kriidi ja liimi segu. Samuti on kriidist kogu lühtri ornamentika. 

Tornis on kaks väikest kella, kumbki umbes 15 kg. Üks neist pärineb tõenäoliselt kabeli ehitamise ajast, teise kinkis Joosep Alterbrunn. 

Oreli müüs 1895. aastal Käsmu kabelile Kadrina kogudus. Kadrina ostis endale uue oreli Peterburist ning Käsmule müüs vana oreli, mis tänaseks on Mandri-Eesti vanim, ehitatud aastal 1813. Tegelikult on Käsmu oreli lugu veelgi pikem, sest selle ehitamisel on kasutatud Tallinna Niguliste kiriku väikese oreli osi, need aga valmistas 1613. aastal orelimeister Johannes Paul. Lisaks on Käsmu oreli juures tihendusmaterjalina kasutatud pärgamendilehti vaimulikust kirjandusest, vanimad neist on pärit 13. sajandist. 

57 aastat oli Käsmu köstriks Toomas Eintrei. Ta sündis Kuusalu kihelkonna Kõnnu vallas, lõpetas Märjamaa lähedal Kuuda õpetajate seminari ning töötas mõned aastad köster Jakob Janteri juhendamisel Loksa külakoolis. 1873 tuli ta Käsmu köstriks ja koolmeistriks. 1884. a. oli ta üks Käsmu merekooli asutajaid. Lisaks oli ta 1889. a. ehitatud Käsmu tuletorni „majakapõletaja“ nagu Käsmus majakavahti tol ajal kutsuti. Ausa töö eest tunnustati teda seitsme medaliga. Köstri ametit pidas ta 1930. aastani, suri kõrges vanuses 1948. aastal. 

1934. a. astus Käsmu köstri ametisse Ferdinand Alterbrun. 1938. aastal liitis konsistoorium õpetaja Valter Viksi palvel Käsmu kabeli Ilumäe kogudusega. Välja tuli sellest imelik olukord, kus kabel ja selle valitsemine kuulus Ilumäele, koguduse liikmeskond aga Haljalasse. 

Kui algas nõukogude aeg, siis 1945. aastal olid kõik kogudused ja abikogudused kohustatud end vastavalt uutele seadustele registreerima. 7. oktoobril 1945 allkirjastasid köster Altenbruni kodus, Põldmäe talu elumajas 21 inimest koguduse registreerimisavalduse. Jutlustaja Altenbrun oli lõpetanud Käsmu merekooli kaugsõidu tüürimehena, teised allakirjutajad olid algharidusega. Haljala koguduse õpetaja Johannes Selliov püüdis hiljem, nii palju kui võimalik, parandada avalduse õigekirja. Näiteks „revisjonikomisjon“ oli avalduse koostajale nii võõras sõna, et seda kirjutati kahel erineval moel, mis mõlemad vajasid kirikuõpetaja poolt parandamist. Selliov pidas Käsmut endiselt Haljala abikoguduseks, kuigi 1956. aastani olid siin hooldajaõpetajaks Kadrina ja Ilumäe vaimulikud. Riigivõimu silmis oli küllalt, kui kogudust teenis jutlustaja, mistõttu oli võimalik registreerida iseseisev usuühing ja Käsmust sai ametlikult iseseisev kogudus. 

Abikogudused, kes 1945. aasta lõpuks avaldust ei esitanud, loeti ametlikult suletuks. Nõnda läks Esku ja Vainupea kabelitega. Koguduse elu mõjutas ka sundkollektiviseerimine. Näiteks 1949. aastast alates jäid pühapäevaste kolhoositööde tõttu mitmel aastal ära neli kuni viis jumalateenistust aastas. 

Ilumäe koguduse sõnalises aruandes (1945) tunnustati Käsmu rahvast nõnda: „Kõlbeliselt paistab kõrgemal asuvat Käsmu ümbruse rahvas. [—]. Käsmu ümbruses ei teata vargusi üldse olevat olnud, ka petmisi ja kavalaid sahkerdamisi teiste kulul pole kuulda olnud“. 

Kadrina õpetaja käis Käsmus kuus korda aastas nn „õpetajapühadel“, ülejäänud kordadel pidas teenistuse jutlustaja. Kui Ferdinand Alterbrun 1954. aastal suri ja uut jutlustajat ei leitud, jäid järele üksnes „õpetajapühad“ ning jumalateenistuste arv langes kuue korra peale aastas. Majanduslikult oli see väga vaene aeg. 

1963. aastal viidi läbi koguduste hoonete ümberhindamine, mille põhjal tõusid kohustuslikud kindlustusmaksed 400 kuni 1000%. Vaimulike tulumaks oli 33% tavakodaniku 11% asemel. Elektri eest pidid kogudused maksma tavatarbijast üle kuue korra kõrgemat hinda. Samal ajal andsid meediaväljaanded rahva pihta ateistlikku turmtuld. 

Alates 1956. aastast hooldasid Käsmu kogudust Haljala kirikuõpetajad. 1959. aasta sügisel õnnestus kirikusse paigaldada elektrivalgustus. 1966 – 1967 aastani oli jutlustajaks Edgar Serm. Kuigi ta jõudis ainult kaks iseseisvat jumalateenistust pidada, korraldas ta oma kulul Käsmu kiriku kroonlühtri üleviimise elektrivalgusele ning koguduse kulul asendas ta orelile tuuletallamise elektrimootoriga. Kogudusele see ei meeldinud, sest kiriku õhukese lae peale asetatud mootor tegi müra. Kui kirikuõpetaja asus jutlustajat kaitsma, pöördus kogudus ka tema vastu. 

Uue hooldajaõpetaja sai Käsmu kogudus nelja aasta pärast. 1971. aastal kinnitati Haljala ja Käsmu koguduse õpetajaks Rinaldo Nurm. Esimesele teenistusele ta Uut Testamenti kaasa ei võtnud, vaid palus seda teha juhatuse esimehel. Esimees kohmetus: suvel olevat olnud neil üürilised ja kus on Piibel, olevat raske ütelda. Piibel siiski hiljem kuskilt toodi. Paraku ei leidnud õpetaja Nurm Haljalas elamispinda ja pidi seetõttu elama oma abikaasa vanemate juures Kadrinas. Ilma õige palgata sai ta kogudust teenida üksnes ilmaliku töö kõrvalt. Autot ega mootorratast tal polnud ja ühistranspordiga liikumine oli keeruline. Juba aasta pärast kirjutas õpetaja Nurm lahkumisavalduse. 

1966. aasta suvel filmiti Käsmus mängufilm „Ühe suve akvarellid“. 51 minuti pikkuse filmi keskel on umbes viis minutit filmitud Käsmu surnuaial ja pool minutit ka kirikus sees.

Sinodi jumalateenistusel 11. juunil 1970. a. jutlustas Käsmu kirikus peapiiskop Alfred Tooming. See oli esimene kord, kui Käsmu kogudus nägi ametlikult kirikupead. Samal jumalateenistusel andis peapiiskop üle kuldristi Kuusalu õpetaja Eduard Salumäele. Kolm aastat hiljem pidas peapiiskop Alfred Tooming Käsmus jumalateenistuse seoses oma suvepuhkusega, mille ta veetis Käsmus. 

32 aastat teenis Käsmu kogudust õpetaja Esko Süvari. Koos Eesti iseseisvumisega algas elavnemine ka koguduse elus. Alates 1994. aastast olid jumalateenistused juba kaks korda kuus. Lisaks on peetud lastelaagreid ja piiblitunde. Õpetaja Süvari vabastati koguduse teenimisest 1. juunil 2005, aasta hiljem, 9. juulil 2006 jutlustas Esko Süvari külalisena Soomes Vaasa linnas ning lõpetanud jutluse, tuli ta kantslist alla ning suri sealsamas jumalateenistuse ajal. 

Alates 2010. aastast teenib Käsmu kogudust Urmas Karileet. 2011 remonditi orel ning 2012 viis kogudus läbi kiriku kapitaalse siseremondi. Vihula vald tunnustas koguduse tööd valla “2012. aasta tegija“ tunnustusega kultuuri valdkonnas. 

Jumalateenistused on nüüd Käsmu kirikus igal pühapäeval kell 15. Alates 2010 oli see nõnda vaid suviti, alates 2015 aga aastaringselt. Aastal 2016 lisandusid ka igahommikused armulauaga palvused ning iganädalased piiblitunnid. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.