Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Leesi koguduse lugu.

Esimene kabel Juminda poolsaarele ehitati selle läänepoolses tipus Säärel tõenäoliselt katoliku ajal. Pärimuse järgi läinud laevad harva sealt mööda ilma, et laevamehed oleks mäele tulnud, kabelis Jumalat tänanud ning oma ande laekasse pannud. 1678. aastal oli kabel niipalju vana, et tarvis oli ehitada uus. 

Uus kabel ehitati teise kohta Juminda külasse ja pühitseti 1678. aasta jaanipäeval Jumala kojaks. Kuusalu kirikuõpetaja Johann Wolfgang Böckler kirjutas pühitsemise kuupäeva punase pliiatsiga kabeli seinale. Kulud kandis Kolga mõisa uus omanik, Rootsi admiral ja riigimees Gustaf Otto Stenbock. Mõlemad kabelid, nii vana kui uus on 1690. aastatel maakaardile kantud. 

Rahvajutu järgi oli Juminda poolsaarel veel üks katolikuaegne rannakabel, nn Kolju kabel. See oli Virve küla Koljunukil. Kui inimesed hakkasid seal õnne palumiseks ohverdamas käima, otsustas Kuusalu pastor ebausku mitte lubada ning laskis Kolju kabeli lammutada. 

Aastal 1865 oli Juminda kabel nii vana, et seinad ja torn olid ammugi vinklist väljas ja tormise ilmaga ei juletud sinna sissegi minna. Kogudus pidi mõtlema uue kabeli ehitamisele. Esialgu ei jõutud nõupidamistel kokkuleppele uue kabeli asukoha osas. Poolsaare idapoolsed külad seisid Juminda poolt, läänepoolsed olid Leesi poolt. Viimaks kaldus enamus ikka Leesi küla poole ja nõnda pandi 15. mail 1865. a. praegusele kabelile nurgakivi eelmisest kabelist nelja kilomeetri kaugusele. Ehitus kestis üle kahe aasta. 17. septembril 1867 oli viimane lauapüha vanas Juminda kabelis ning 1. oktoobril õnnistas Ida-Harju praost Johann Georg Berg mitme teise kirikuõpetaja juuresolekul uue Leesi kabeli. Paekivist pühakojale anti Katariina nimi. 

Eeskuju võeti Loksa kabelist, mis valmis 14 aastat varem. Leesi kabel ehitati Loksa plaani järgi, kuid väiksemates mõõtmetes. Seetõttu kordus erandlik olukord, et kabelil puudub käärkamber. Kabel on rõhtsa puitlaega, aknad suhteliselt avarad, ülalt kerge kaarega. Suurem osa ehituskuludest koguti vabatahtlike annetustena, kolmandiku andis luterlike koguduste abikassa. Krahv Stenbock andis materjali, ostis pruugitud oreli ja maksis esimesel ehituseaastal ühe müürsepa palga. Natuke tehti ka võlga, mis jäi edaspidi koguduse kanda. 

Aastal 1860 oli Harju-Jaani kogudus ehitanud endale uue kiriku koos uue sisustusega. Vana kiriku värviküllane kantsel jäi esialgu ootama oma aega, kuid kingiti siis naaberkoguduse heatahtliku annetusena vastvalminud Leesi kabelisse. Arvatavasti on kantsli valmistanud 1646. aastal Tallinna meister Tobias Heintze. Kantsli külgedel on Jeesuse ja kolme evangelisti kujud. Miks kolme? Sest neljas evangelistikuju – Matteuse oma – on tänaseni Harju-Jaani kirikus. Kaduma on läinud kantsli kõlaräästas ning kunstipäraselt viimistletud jalam, kuid muutumatuna on püsinud Jumala Sõna, mida sellest kantslist jätkuvalt kuulutatakse. 

Esimene altarimaal toodi Leesi kabelisse vanast Juminda kabelist. Õlimaal Kristusest ristil on laudtahvlile maalitud 17. sajandi lõpul või 18. sajandi alguses. Samuti on Juminda kabelist kaasa toodud lõuendile maalitud “Kristus ristil”. Lõuendil on autori signatuur: Tõno Mick. Need kaks vana maali on ligikaudu ühevanused ning asuvad praegu kiriku seinal teine teiselpool altarit. 

Keskel on altar, mis valmistati 1884. aastal. Pseudogootilikul altariseinal on lõuend kaheosalise maaliga „Päästa mind, Issand!“. Selle maalis Tallinna kunstnik ja joonistusõpetaja Theodor Albert Sprengel. Maali alumises osas on kujutatud Jeesust, kes hoiab kinni laintesse vajuva Peetruse käest. Sama lõuendi ülemises osas on väiksemalt näha Kristus ristil ning risti all Jeesuse ema Maarja, jünger Johannes ja Maarja-Magdaleena. 

Peale selle on Juminda kabelist Leesile toodud laevamastist valmistatud ja ülesepistatud rahapakk annetuste kogumiseks, samuti imeline kogu väga vanu laualühtreid, mitu tinakarikat ja -leivikut. Eriti väärtuslik on kolmeharuline küünlajalg, mis on nii hinnaline, et seda ei juleta praegusel ajal kirikuski hoida. 

Juminda kabel lammutati 1870. aastal ning palgid müüdi maha Leesi kabeli heaks. Juminda surnuaeda aga kasutati edasi ja 1925. a. ehitati selle ümber kiviaed. Teise maailmasõja ajal maeti sinna kümme merest leitud surnukeha. Rohkem ei ole seal matuseid peetud. Aastal 2000. tähistati kunagise kabeli asukoht kellatorniga. 

1905. aastal ehitas Tallinna orelimeister Gustav Terkmann Leesi kirikule praeguse oreli. See on üks väheseid vana Terkmanni oreleid, mis on muutmata kujul alles. Kaheksa registriga pillil on üks manuaal ja pedaal, mehhaaniline tooni ja registritraktuur. Orel ei asu läänerõdul, vaid on küljetsi meestepoole pingistiku ees. 16 aastat varem oli Gutsav Terkmann ehitanud oreli ka Loksa kabelile. 

1920. aastatel valmistas kohalik talumees Mart Paadimeister kolmemastilise purjelaeva mudeli, mis ripub kiriku tornieeskojas. See on Eesti kirikutes üks väheseid säilinud votiivlaevu, mis isegi mitmete kirikuvarguste kiuste on oma kohal tänaseni. 

Nii Loksa kui Leesi kirikut nimetatakse senimaani kabeliteks, kuna need kuulusid mereäärsete abikirikutena Kuusalu koguduse hulka. Iseseisvad kirikud said neist Eesti Vabariigi päevil: Loksa esimesena ja seejärel Leesi, nimelt 31. märtsil 1940. Erinevalt Loksast ei jõutud Leesi koguduses siiski eraldi kirikuõpetajat ametisse seada – sõda tuli peale ja uus riigikord takistas koguduse tööd. Nii on Leesi kogudus jätkuvalt olnud peamiselt Kuusalu kirikuõpetaja teenida. 

Leesi kirikut ümbritseb surnuaed. Teiste seas on siia maetud omaaegsed kuulsad piiritusevedajad. Leesi rahvas on alati olnud merega lähedalt seotud. Sügava jälje jättis inimeste mällu Juminda miinilahing 1941. aasta augustis. See oli 20. sajandi ohvriterohkeim merelahing. 66 laeva läks põhja kuni paarikümne tuhande inimesega, sest koos sõjalaevadega sattusid lahingu piirkonda ka evakuatsioonilaevad. Ühel laeval oli laulja Georg Ots, kes hea ujujana suutis end 8 tundi vee peal hoida ja nõnda uppumisest pääses.

Pikki aastaid oli Leesi kiriku organistiks Liisa Paadimeister, kelle abikaasa oli üks meremiini ohvritest. Tema kalapaat lendas merel õhku, kui meremiin kalavõrku takerdus. 

Kui kirikusse elektrivalgustus paigaldati, viidi vanad lühtrid pööningule. Sealt need 1970ndate keskel ära varastati. Alles jäi vaid üks kipskaunistustega lühter, mis rippus kiriku rõdu kohal, kuhu varaste käsi ei ulatunud. 

1971. aastal varastati Leesi kirikust altaripiibel. Selgus, et süüdlane oli rahandusministri poeg, kes varastatud raamatut ka lugema hakkas ja usklikuks sai. Andrus Norak oli hiljem metodisti pastor ja Teoloogilise Seminari rektor. 

Kord kuus pidas Leesi kirikus jumalateenistuse Kuusalu koguduse õpetaja, ülejäänud pühapäevadel jutlustaja. 1950. aastatel oli selleks Jaan Kruusmann, kes elas Kolga-Aabla külas ning jalgrattaga 8 km iga ilmaga kirikusse kohale väntas. Kruusmanni tööd jätkas senine Kuusalu koguduse juhatuse esimees Johannes Tammets, kes oli õppinud Helsingi misjonikoolis ning selle alusel aseõpetajaks ordineeriti. Talupidamine oli tal Kolga kandis. Suvel ja ilusa ilmaga kasutas ta Leesile sõitmiseks punnvõrri, muul ajal katsus bussi peale jõuda. 1978. aasta Suurel Neljapäeval oli ta juba pensionipõlve pidava mehena teel kirikusse jumalateenistusele. Üks naine võttis ta ree peale. Seal suri ta vaikselt ja märkamatult sõidu ajal. 

Kuna Kuusalu õpetajal oli kolm kogudust teenida, kasutas ta abilistena usuteaduse üliõpilasi. Näiteks piiskop Joel Luhamets on just Leesi kirikus oma elu esimese iseseisva jumalateenistuse pidanud. Tema abikaasale oli see ühtlasi esimene kord organisti ülesandeid täita. 

Aastatel 2018 – 2022 valmistas kunstnik Andrei Lobanov Leesi kirikule kaheksa vitraažakent. Esimesed kaks vitraaži tellisid koguduse juhatuse esimehe Karli Lamboti lapsed Karli juunior ja Kadi Lambot 2018. aastal. Ülejäänud kuus vitraaži annetas Karli Lambot seenior. Vitraažid pühitses peapiiskop Urmas Viilma teisel nelipühal, 6. juunil 2022. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

1