Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Prangli koguduse lugu.

Prangli saar, üks penikoorm pikk ja pool penikoormat lai, asub Eesti põhjarannikul, Viimsi poolsaarest ligi 9 km kirdes, Jõelähtme kihelkonnas.

Kord läinud kaks soomlast jää peale hülgepüügile. Siis tõusis torm, mis jää purustas. Suures hädas andsid mehed Jumalale tõotusi, mida nad pärast hädast pääsemist ka täitma asusid. Nõnda olevat Prangli saarele ehitatud esimene kabel. Mõni aasta pärast 1657. aasta katku see kabel hävis ja mattus seejärel tuiskliiva alla.

Pärast kabeli hävimist ostis saare rahvas 27 rubla eest Kolgast palke ja ehitas uue kabeli mitte enam saare kirdepoolsesse külge, vaid Lääneotsale. Siiski juba järgmisel aastal võeti kabel uuesti palkideks lahti ja viidi vana kabeli lähedale randa, et ka möödasõitjad võiksid oma palveid pidada. See uus kabel oli lihtne puumaja ilma laeta ja kolme aknaga. Üks aken põhja, teine ida, ja kolmas lõuna poole. Kabeli lääneküljes oli uks.

Jõelähtme kirikuõpetaja käis siin ametitalitusi pidamas harilikult kolm korda aastas: talvel, jüripäeval ja heinamaarjapäeval.

Põhjasõja ajal 1710. a. põgenes Prangli saarelt suur osa elanikke, kes kartsid Vene sõjaväge. Kuus aastat hiljem tulid inimesed oma kogududesse tagasi.

5ndal märtsil 1717. a. oli Jõelähtme kirikuõpetaja Heinrich Christoph Wrede esimest korda saarel ja võttis 23 hinge armulauale. Tolleaegse hõbekarika ja leivataldriku oli Prangli kabelile kinkinud kunagine maanõunik von Stackelberg. Kabeli väike kell pärines ühelt Rootsi laevalt, mis ranna ligiduses hukka oli saanud.

Õpetaja Wrede käis saarel vaid kaks korda aastas: talvel ja suvel, ja sellestki vähesest kippus talvine käimine ilmastiku tõttu ära jääma. Ristimisele toodi Prangli lapsed Jõelähtmele või toimetati hädaristimine kodus. Surnuid matsid saare elanikud ise ja kirikuõpetaja pidas palve siis, kui ta ükskord saarele jõudis. Pühapäeval juhatas laulu ja pidas palvet kohalik talumees Vabat-Tooma Madis.

Taevaminemispühal, 6. mail 1725 ehmatas Prangli saart suur tulekahju. Maha põlesid üheksa majapidamist ja kabel, kokku 65 hoonet. Kummalisel kombel jäi igaühele alles üks hoone – ühele ait, teisele laut, kolmandale saun, jne. Tuli tõusis Keisari Mihkli majast, kus leiba tehti ja tuul puhus leegi nii kiiresti laiali, et päästa ei jõudnud vaesed inimesed peaaegu midagi. Kui kirikuõpetaja järgmise aasta juulikuus saarel käis, oli kõik juba uuesti üles ehitatud. Haljava mõisa pärishärra, parun Georg Johann Stackelberg lasi hõbekarika ja leivataldriku korda teha ja üle kullata, 6. juulil 1731 andis ta need tagasi Prangli kabelile.

1748ndal a. lasi seesama parun Stackelberg taas uue kabeli ehitada Prangli saarele, aga nüüd saare läänepoolsesse külge. Tornikellale oli valatud aastaarv 1748. See kabel seisis kaua aega vigase laudkatuse all, mistõttu seinad nurkadest mädanema hakkasid ja hoone ähvardas kokku langeda. Georg Johanni poeg Wolter von Stackelberg lasi kabeli 1825. a. küll lammutada, kuid uue ehitamiseni ei jõudnud. Vana kabeli palgid vedelesid kaua aega mööda surnuaeda laiali ja sinna need ära mädasesid. Jumalateenistusi peeti Keisari talu kitsas ja madalas ruumis. Isegi pool kogudust ei mahtunud sinna sisse. Ehkki talvel uks ja suvel ka kõik aknad lahti hoiti, tuli umbses ruumis sageli ette minestamisi. Veel rohkem tegi kogudusele kahju kõrts, mis asus sama katuse all kõrvalkambris.

Kui õpetaja Schüdlöffel 1829. aasta veebruaris Prangli saarele tuli ja seda kurba lugu nägi, võttis ta nõuks kohe uue kabeli jaoks raha koguma hakata. Kergelt see ei läinud. Esimesel aastal ei saanud ta ühtainust rublagi kokku, see-eest kolmandal aastal kogus ta Prangli saarel ühe korjandusega tervelt 10 rubla. Iga kopika, mis mujal kirikuõpetaja kätte usaldati, määras ta Prangli kabeli heaks. Viiendal aastal saatsid kirikuõpetaja sõbrad Lätimaalt 50 rubla, kuuendal aastal saatis Viru-Nigula praost Hasselblatt oma kihelkonnast 7 rubla. Schüdlöffel jätkas visalt kogumist ja 1842. aasta lõpuks oli koos 233 rubla, neli aastat hiljem ligi 300 rubla. Siis jõudis kätte aeg kabeli ehitamise juurde asuda.

Küll soovis kirikuõpetaja ehitada kabel saare keskele, aga ta tuli siiski vastu koguduse tungivale palvele jääda vana asukoha juurde Lääneotsal, sest sinna vana kabeli ümber olid maetud Prangli elanike omaksed.

Suur töö oli ehitusmaterjali kohale toimetamine. Kui see tehtud, sõitis õpetaja Schüdlöffel koos ehitusmeister Jaan Beudersdorfiga 7. juunil 1848 Prangli saarele. Järgmisel päeval peeti senises koguduse ruumis ühine palve, mille järel märgiti maha uue kabeli asukoht eelmisest kabelist seitse sülda ida poole. Kahe päevaga ehitati valmis vundament. Maakivid ja hea savi olid saarel kohapealt võtta. Kui kirikuõpetaja 11. juunil Pranglilt lahkus, oli alumine kord palke juba paigale pandud.

27ndal juunil pidas õpetaja jumalateenistuse veelkord vanas kooskäimise ruumis. Kabeli seinad olid selleks ajaks juba akendeni kerkinud. 13. juulil käis õpetaja jälle ehitust vaatamas ja kui ta 16. juulil ära sõitis, kaeti katus juba papiga.

Lauritsapäeval, 10. augustil 1848. a. pühitses praost Gustav Heinrich Schüdlöffel Prangli Laurentsiuse kabeli. Praostiga olid kaasas Harju-Jaani õpetaja Danielsson, üks soomlane ja Jüri koguduse õpetaja Luther. Tähtpäeva laulud oli Schüdlöffel ise selleks puhuks saksa keelest tõlkinud. Koguduse senises kooskäimiskohas peeti esiteks tänupalve, sealt võeti kaasa Piibel ja armulaua riistad ning pidulikus rongkäigus mindi uude kabelisse. Saare noorem rahvas ootas juba ees.

Jutluse aluseks luges praost Schüdlöffel 1Kn 8,29-30. Praost võrdles Jumala koda laevaga, kus tüürimeheks on Kristus, kaardiks Jumala sõna ja kompassiks Püha Vaim. Jumalateenistus lõppes sellega, et terve koguduse juuresolekul ristiti siin kabelis esimene laps, laulumehe Madikse Jaan Preiholmi poeg Johannes. Lisaks pühitseti surnuaia laiendus.

Nõnda seisis uus kabel 12 aastat. Aastal 1860 kinkis Tallinna kaubandusseltsi esimees ja Prangli saare omanik härra Edmund Girard kabelile oreli, mille õpetaja Kentmann lauritsapäeval pühitses. Võimalik, et sellest ajast pärineb ka altarimaal, mis kujutab Jeesust, kelle käest haarab kõvasti kinni laintesse vajuv Peetrus. Oletatakse, et maali autor võis olla Tallinna kunstnik Carl Sigismund Walther.

Õpetaja Paul Loppenowe, keda võib õigusega nimetada Jõelehtme kihelkonna vallakoolide isaks, asutas 1869. a. kooli ka Prangli saarele. Prangli kabelile muretses ta 24 küünlaga kroonlühtri, altarikannu ja ristimisvaagna.

Õpetaja Oskar Tombergi ajal pandi kabelile uus katus ja valati uus tornikell. 1909. a. muretseti kabelile uus orel. Märkimisväärse osa kuludest kandis härra Girard, kelle vapp kiriku seinal meenutab siiani kunagist heategijat.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.