Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Rakke koguduse lugu.

Aastal 1876 avati Tapa-Tartu raudtee, mis läks muuhulgas läbi Simuna kihelkonna. Osa Koeru kihelkonna Liigvalla mõisa maadest ulatus samuti Simuna kihelkonda. Seal avatigi Rakke raudteejaam, mille juurde tekkis alevik ning mis oma nime sai alevikust idas ja kagus asuvate külade, Suure-Rakke ja Väike-Rakke järgi. 

Karl Kadak oli Simuna kõrtsmik ja kaupmees, hiljem laiahaardeline ettevõtja, Eesti rikaste edetabelis 20. kohal. Ta oli nutikas talupoeg, kes küll lugeda ei osanud, aga peast arvutas hästi. Ärivaist tõi talle tublisti sisse. 1910. a. asutas ta Rakke lubjavabriku, suurima Vene keisririigis. Koos ettevõttega kasvas Rakke alevik. 

1935. aastal leiti, et Rakke rahva jaoks on nii Simuna, Koeru kui Väike-Maarja liiga kaugel – vaja oleks oma kirikut. 29. augustil kõneldi Järva sinodil samasugusest vajadusest ka järgmises raudteepeatuses Vägeval, mis asus Laiuse kihelkonna serval. Koeru koguduse õpetaja August Pähn andis mõttele hoogu ja sinodi üksmeelne otsus oli kiita heaks Rakke-Vägeva koguduse asutamine. Mõlemasse kohta otsustati ehitada kirik ja rajada surnuaed. 

11. septembril 1935 otsustas Konsistoorium asutada Rakke koguduse koos Vägeva abikogudusega. Uus kogudus arvati Järva praostkonda ning seda määrati hooldama Koeru õpetaja August Pähn. 

Pidulik avajumalateenistus peeti Rakke haridusseltsi saalis 8. detsembril 1935. Lisaks õpetaja August Pähnile teenisid jumalateenistusel Järva praost Gerhard Pärli ja Simuna koguduse õpetaja Aleksander Mägis. Jutluse aluseks luges praost Pärli 1Jh 1,5-7. Sõna said ka teised vaimulikud ja ette loeti õnnesoovi-telegrammid. Laulis haridusseltsi segakoor ja mängis tuletõrje orkester. Sündmus tekitas ümbruskonnas elevust ning rahvast oli kohal murruna. Liigutav hetk oli uue koguduse ja nõukogu õnnistamine. Jumalateenistus lõppes võimsa koraaliga „Edasi, edasi! Siion, mine valguses“. 

8. augustil 1937 pühitseti Ao surnuaed. Samal ajal koguti vahendeid Rakke kiriku ehitamiseks. Abipalve esitati kogudustele üle Eesti. Krundi Rakke alevikus eraldas kiriku jaoks Vabariigi Valitsus. Ehitust lubas toetada lubjatehase omanik Karl Kadak. 

Kahjuks hakkasid ilusat ettevõtmist varjutama koguduse sisemised vastuolud. Veebruaris 1938 valiti Riigivolikogu ning ka õpetaja August Pähn oli otsustanud kandideerida. Kogudusele see ei meeldinud. Õieti oli hinnanguid poolt ja vastu, mis tõi lahkhelid koguduse liikmete vahele. Lõhe tekitamist heideti õpetajale ette nii Koeru kui Rakke koguduses. Lisaks nõudis valimispropaganda oma aja ning tõmbas kirikuõpetaja tähelepanu kõrvale põhitöölt. Protestikirjad trükiti ära Järva Teataja esiküljel. Aru pidasid koguduse nõukogu ja juhatus. Enne veel, kui valimispäev kätte jõudis, astus August Pähn Rakke koguduse hooldajaõpetaja kohalt tagasi. Riigivolikokku ta ei pääsenud – 1877 häält oli poole vähem kui vastaskandidaat August Jürima 3741 häält. 

Rakke kogudust asus teenima senine Rakvere koguduse abiõpetaja Maks Saar, esialgu asetäitjana hiljem juba koguduse valitud õpetajana. Kogudus püüdis nüüd rohkem tähelepanu pöörata lastele ja noortele, 1938. aastal loodi Rakke koguduse noortekoondis. 

Sügisel 1938. a. kinkis Karl Kadak Rakke kogudusele oreli. Esialgu seati see üles rahvamaja saalis, lootusega kolida see edaspidi uude kirikusse. Pill osteti Tartust ja lisaks tellis kinkija välismaalt juurde moodsad registrid. Oreli täiendamise ja paigaldamise teostasid vennad Kriisad. Praost Pärli pühitses Rakke oreli 7. mail 1939. Seegi tähtpäev tõi rahvast hulgaliselt kokku, sedapuhku pidulikule kontsertjumalateenistusele. 

Taas oli päevakorras kiriku ehitamine. Kohalik rahvas oli innuga valmis kaasa aitama. Üks talupidaja lubas kinkida ehituseks vajalikud paekivid, teine lubas anda liiva. Kohaliku transpordiäri pidaja lubas poole materjalivedudest tasuta teha. Samuti lubati ehituspalke, tööpäevi ja muud. Kohalikud puu- ja rauatööstuse pidajad lubasid teha altari, kantsli ja rauatööd tasuta. Oreli pühitsemise päeval vaadati üle kiriku eelkavandid ning otsustati ehitusega veel samal aastal algust teha. 

1939. aasta sügisel lahkusid Eestist baltisakslased, sh paljud kirikuõpetajad. Kuna kogudused pidid leidma uusi hingekarjaseid, kutsuti Rakke õpetaja Maks Saar teenima Paide kogudust. Rakke leidis endale uue õpetaja Jaan Audova näol. Hea uudis tuli pealinnast, kus Konsistooriumi juures asutati Kirikute Ehitusfond eesmärgiga toetada uute kirikute ehitust. 

Rakke kiriku ehitus oleks võinud juba alata kui poleks tekkinud segadust ehituskrundiga. Nimelt oli 0,6 ha suurune maatükk välja mõõdetud algkooli kõrval asuvalt spordiplatsilt. Esialgu olid sellega päri kõik organisatsioonid, kellele riigimaal asuv spordiplats kuulus, sest spordiplatsile mõõdeti puuduv osa juurde metsapoolsest äärest ja kogudus lubas kanda platsi nihutamisega seotud kulud. Paraku 1940. aasta veebruaris see kokkulepe vaidlustati. Tuletõrje ühing leidis, et vajab krunti oma paraadide jaoks ja koguduse pakutud summa on liiga väike. 

Äreval ajal muutus kiriku ehitamine üha keerulisemaks. 1940. aasta juunis haarasid võimu kommunistid ja septembris suri helde toetaja Karl Kadak. Seni peeti jumalateenistusi nii Rakke kui Vägeva rahvamajas, kuid uue võimu tulekuga ei olnud see enam võimalik. Alates 1. novembrist 1940 leidis kogudus peavarju Rakke baptistikoguduse palvelas. 

Juhatuse liige Karl Elbre korraldas oreli kolimise. Johannes Kaljusaar valmistas altari, kantsli ja orelirõdu ning muretses altaripildi. Pingeid tekitas altarivõre, mille luterlased paigaldasid ja baptistid eemaldasid. Tänu kolimisele pääses koguduse vara, sh orel 1944. aastal, kui rahvamaja maha põles. 

1944. aasta sügisel kutsuti õpetaja Jaan Audova Otepääle ning Rakke kogudust tuli teenima endine Petseri koguduse õpetaja Arvi Vamper. Paraku suri noor mees juba paari aasta pärast ning Rakke jäi Tapa koguduse õpetaja August Kobla hoole alla. 

Johannes Kaljusaar oli teenekas mees. Koguduse organistina asutas ta laulukoori ja puhkpilliorkestri, õpetaja eemalolekul ristis lapsi ja mattis surnuid. Kui ta juhatuse sekretäriks ja laekuriks valiti, sõltus koguduse elu juba täielikult temast. 1956. aasta suvel läks ta tülli ühe kirikuvanemaga, kes oli sama kange mees. Tüli põhjus oli ka kummagi arvates erinev. Kaljusaart riivas, et kirikuvanem ei arvestanud tema seisukohaga, kirikuvanemale heideti ette vabaabielu, mis pole kristlasele kohane. Ta küll kinnitas, et isegi samas toas elavad nad siiski eraldi. Abielluma polnud ta nõus, sest naine pole usklik, lahku ei saavat kolida, sest tervise tõttu vajavat naine hoolt. Asi jõudis Konsistooriumi lauale. Kirikuvanem vabastati ametist ja Kaljusaar juhatuse sekretäri kohalt, orelit võis edasi mängida. 

Ilmselt kestsid hõõrumised edasi ja 1974. aastal ei soovinud enam keegi juhatusse kandideerida. Ilma juhtorganiteta oli kogudus määratud likvideerimisele. 14. aprillil 1975 anti armulauariistad üle Väike-Maarja kogudusele ja muu vara Rakke baptistikogudusele, kuna Rakvere rajooni bilansis olevat vara ei lubatud Koeru kogudusele anda. Vaid pitsatid, dokumendid, mõned raamatud ja arhiivi võttis enda hoole alla Koeru koguduse õpetaja Juhan Jõgi, kes viimasena Rakke kogudust hooldas. 

Surnuaiapühi peeti edasi. Ajad muutusid. 1993. aasta detsembris valiti Simuna koguduse õpetajaks Tauno Teder. Rakke inimeste soovil pidas ta sama aasta jõuluõhtul baptistide palvemajas taas luterliku jumalateenistuse. Kohal oli üle poolesaja inimese. Edaspidi pidas ta jumalateenistuse Rakkes juba iga paari nädala tagant. Läbisaamine baptistidega oli soe ja sõbralik. Kõik teadsid, et vana orel on luterlaste oma. Oreliparandaja Mihkel Ploomi abiga ladustati see Simuna kirikusse. 

9. märtsil 2003 hävitas tulekahju baptistide pühakoja. Simuna õpetajad pidasid Rakkes jumalateenistusi veel üle kümne aasta, kasutades selleks ajutisi ruume. Aastal 2005 loodi baptistide ja luterlaste ühine MTÜ Rakke Kirik. 2007. a. valmis uue kiriku vundament, kuid rohkemaks ei olnud jõudu. Aastal 2018. a. likvideeriti MTÜ ning järgmisel aastal ostsid baptistid endise riidepoe ning pühitsesid selle oma palvemajaks. Paraku luterlaste jumalateenistused olid selleks ajaks juba lõppenud. Ao surnuaiapühad jätkuvad. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.