Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Tallinna Püha Vaimu koguduse lugu.

„Vaeseid on teie juures ju alati,“ ütles Jeesus ja tal oli tuline õigus. Juba 13. sajandi esimeses pooles ehitati Tallinnas vaestemaja ehk seek, kus lisaks igapäevasele leivale jagati ka Jumala Sõna. See viimane oli muidugi kõige tähtsam ja vaestemajast saigi kirik. Uus seegihoone ehitati kiriku kõrvale. Praegu asub seal EELK Usuteaduse Instituut. 

13. ja 14. sajandi vahetusel laoti Tallinna Püha Vaimu kiriku müürid. Esimest korda on Püha Vaimu kiriku preestrit mainitud 1316. aastal. Ühelöövilisele kirikule ehitati teine lööv juurde. Kolmanda jaoks ei olnud ruumi. Võlvid ehitati 1360. aastatel ning tõenäoliselt just siis püstitati ka torn. Kummaski löövis on viis ristvõlvi. See kõik on säilinud tänaseni. 

Kirik täitis muuhulgas rae kabeli ülesannet – seal peeti rae istungite avajumalateenistused. Seegi kirikuna kuulus Püha Vaimu kirik Oleviste kihelkonda. Kiriku võlvidepealset kasutati kaubalaona, mis oli hansalinnas tavaline. 

1433. aasta 11. mail põles kogu Tallinn maha ja hukkus palju inimesi. Põlesid ka kirikud ja kloostrid koos orelite ja kelladega. Samal aastal valati Püha Vaimu kirikule uus tornikell. 

1483. a. telliti Lübeckist altar, mille valmistas Bernt Notke. Tammepuust kappaltar kujutab Püha Vaimu väljavalamise hetke ning on kaunistatud rohkete kujude ja maalingutega. Altari sisemiste tiibade välisküljel on pildid Kristuse kannatusloost. Välimistel tiibadel on kujutatud Thüringi Elisabethi elulugu, sest Elisabeth pühendus vaeste abistamisele. 

Lisaks peaaltarile olid Püha Vaimu kirikus ka Mattiase, Antoniuse, Bartolomeuse, Gangolfi, Tooma, Siimona ja Juuda, Püha Sakramendi ja Püha Risti altarid. 

Usupuhastusest tiivustatuna tungis 14. septembril 1524 märatsev rahvahulk kirikusse ja lõhkus kõike, mis tundus katoliiklik. Samast päevast peale asus Püha Vaimu kogudust teenima luterlik pastor Zacharias Hasse. 

Juba varasematest aegadest koondus Püha Vaimu kogudusse rohkem eestlasi kui teistesse Tallinna kogudustesse. Püha Vaimu kirikuõpetaja Johann Koell tõlkis eesti keelde katekismuse, mille koostas Niguliste pastor Simon Wanradt. Trükitud 1535. a. Wittenbergis, on see vanim osaliselt säilinud eestikeelne trükis. 

Järgmine õpetaja Reinhold Beseler võttis 1546 kostile vaese eesti koolipoisi, kalakaupmehe poja Hans Susi, kes 1547 hakkas eesti keelde tõlkima evangeeliume ja lauluraamatut. Kahe aasta pärast suri poiss katku. Beseler tegeles lauluraamatu käsikirjaga edasi, kuid surm katkestas ka tema töö. 

Liivi sõja ajal teenis kogudust õpetaja Balthasar Russow, kes kirjutas „Liivimaa kroonika“. Jaan Kross on teda kujutanud romaanis „Kolme katku vahel“. Aastatel 1601 – 1608 oli koguduse abiõpetajaks Georg Müller, kellest on säilinud 39 eestikeelset jutlust.  

Eestikeelse jutlusekogu andis välja ka koguduse õpetaja Simon Blanckenhagen, õpetaja Georg Salemann aga tõlkis eesti keelde kirikulaule, millest 45 jõudsid 1656. aastal lauluraamatusse. 

Püha Vaimu kirikus on Tallinna vanim kantsel (1597), kaunistatud rikkaliku renessanssdekooriga. 1630. a. valmis hilisrenessanss-vormides tornikiiver. 

17. sajandist pärinevad Püha Vaimu kirikus enamik lühtreid, võidukaare skulptuurigrupp, rõdud 57 piibliainelise maaliga, samuti maalid pinkide ette asetatud kaitseseinal, mitu maali lõuendil ja kaks epitaafi. 

1684. aasta kuivale kevadele järgnes põuane suvi. Siin-seal puhkesid tulekahjud, 16. juunil süttis Püha Vaimu kiriku torn. Erinevalt aprillis põlenud toomkirikust pääses Püha Vaimu kirik kergemalt. Samal aastal valmistas Tallinna meister Christian Ackermann kiriku seinale kella, mis tänaseni aega näitab. Tuulelipp kiriku tornis meenutab tornikiivri taastamist aastal 1688. 

Kui 1742. aastal vennastekoguduse tegevus ära keelati, jätkas Püha Vaimu koguduse õpetaja Hermann Levin Schmidt palvetundide pidamist. Ta oli üks vennastekoguduse asutajaid Tallinnas. Nüüd nõudis raad tema lahkumist pastori kohalt ja saigi oma tahtmise. Schmidt teenis hiljem Koeru kogudust. Tema tööd Püha Vaimus jätkas õpetaja Bernhard Daniel Lohmann, kes oli samuti pietistlike vaadetega. 

19. sajandil jäi kirik järjest kasvavale eestlaste hulgale väikeseks. Kuna juurdeehitust ei saanud teha, tuli mõelda uue kiriku ehitusele, Toompea ja all-linna rivaalitsemise tõttu koguni kahe kiriku, Kaarli ja Jaani kiriku ehitamisele. Mõlemale pandi nurgakivi 1862. aastal. Jaani kirik sai valmis 1867, Kaarli 1870. Viimase kogudus oli juba 1863. aastal Püha Vaimu kirikust välja kolinud. Kui läks ka Jaani kogudus, jäi Püha Vaimu kirik kümneks aastaks tühjana seisma. Ainult raehärrade jumalateenistusi peeti siin edasi ja mõnikord Jaani koguduse piiblitunde ja väiksemaid pihijumalateenistusi. 

Eestlaste arv kasvas edasi. 1881. aastal oli eestlasi üle poole Tallinna elanikest. 1877. aastal asutati Püha Vaimu kirikus uus eesti kogudus, mis praegugi tegutseb. Vahepeal räägiti tõsimeeli hoone muutmisest vene õigeusu kirikuks. 

Kingsepp Agasild ja kohtuteener Wender asutasid uue koguduse. Toomkooli usuõpetaja Konrad Bergwitz kutsuti õpetajaks ja seati ametisse 16. jaanuaril 1877. Esialgu moodustasidki koguduse kaks perekonda, kuid 20 aastat hiljem loeti kokku juba 3000 liiget, veel paarkümmend aastat hiljem 14 000. 

Õpetaja Friedrich Wieckmann oli eesti pagari poeg. Notke altarit pidas ta liiga katoliiklikuks. Kogudus kinkis altari muuseumile, kuid ruumipuudusel viidi see Niguliste kiriku Antoniuse kabelisse, siis Kadrioru lossi ja viimaks Tallinna toomkirikusse. 20. jaanuaril 1902 pühitseti Püha Vaimu kirikus uus altar. Õlimaali Kristusest ristil valmistas kunstnik Paul Raud. 

Vabadussõja ajal põgenes õpetaja Wieckmann läheneva punaväe eest Saksamaale. Kuni teise maailmasõjani teenis kogudust Theodor Tallmeister, kes oli kultuurprotestantismi ja teoloogilise liberalismi eestkõneleja Eestis. 1944. a. põgenes ta Rootsi. 

Tallmeistri ajal pandi Püha Vaimu kirikusse keskküte, ehitati uus käärkamber ja renoveeriti hoovimaja. Vana, 1848. aastal ümber ehitatud oreli asemele telliti August Terkmannilt uus, praeguseni kasutatav orel, mis pühitseti 15. detsembril 1929. Pidulikul jumalateenistusel osales ka riigivanem Otto Strandman. Kellade registri kinkis ärimees Hans Vinnali lesk. Autokuningaks nimetatud ettevõtja oli kümme aastat koguduse nõukogu esimees. Paraku hukkus ta autoõnnetuses Tallinn-Narva maanteel. 

1933. a. hakkas kogudus vana altarit tagasi taotlema, aga muuseum ei olnud nõus andma. Alles 18. detsembril 1942 taaspühitseti kappaltar omal õigel kohal. Siiski ei olnud altari rännakud veel lõppenud. Pommirünnakute kartuses evakueeriti altar Järlepa mõisa. Tallinna pommitamisel 22. septembril 1944 põles küll maha kogudusemaja, kuid kiriku vigastused piirdusid vitraažide purunemisega. Pärast sõda toodi Notke altar tagasi Tallinna, kuid Rootsi-Mihkli kirikusse ja alles 1953. a. Püha Vaimu kirikusse. Paul Raua maaliga altar leidis koha Viru-Nigula kirikus. 

Pärast Tallmeistrit teenisid Püha Vaimu kogudust õpetajad Hugo Pärno ja Voldemar Kuljus – mõlemad arreteeriti ja viidi Siberisse. Sõja ajal põgenenud Herbert Stillverk tuli Inglismaalt tagasi ja asus 1951. a. Püha Vaimu kogudust teenima, kuid tagandati sellelt kohalt jutluse sisu pärast. Nimelt oli ta ajal, mil sai poelettidelt ära kadus, kasutanud lõikustänupühal Vana Testamendi teksti, milles jumalatutel võetakse karistuseks leib ära. 

Kui Püha Vaimu kogudust teenis õpetaja Jaan Kiivit noorem, astus kord kirikusse Novosibirskist pärit 20-aastane Vsevolod Lõtkin. Ta otsis Jumalat ning oli võtnud ette pika teekonna, et leida luterlikku kirikut. Kiivit andis talle katekismuse, mille ta kolme päevaga pähe õppis. Koju sõitis Lõtkin juba Eesti luterliku kiriku ristitud liikmena. Oli aasta 1987. Lõtkin uuris Piiblit edasi ja tema ümber kogunes palju huvilisi. 1993. aastal ordineeriti Lõtkin kirikuõpetajaks. Ta rajas uusi kogudusi ja nendegi hingekarjased läkitati tööle Tallinna toomkirikust. Jaan Kiivit oli siis juba peapiiskop. Aastal 2007 pühitseti Vsevolod Lõtkin iseseisva Siberi luteri kiriku piiskopiks. 

29. mail 2002 süttis Püha Vaimu kiriku tornikiiver. Tuli sai alguse elektrilühisest. Kildudeks kukkus Eesti vanim tornikell. Tornikiiver taastati endisel kujul ja pühitseti 27. mail 2003. 

Praegu teenib Tallinna Püha Vaimu kogudust Gustav Piir, kes sündis Ameerika Ühendriikides välis-eesti kirikuõpetaja peres. 1992. aastal asus ta Eestisse elama. Täna kuulutatakse Püha Vaimu kirikus Jumala Sõna lisaks eesti keelele ka inglise, läti ja viipekeeles. Kogudusel on kuulutuspunkt Lasnamäel.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.