Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Türi koguduse lugu.

Türi oli 13. sajandil ainus paik, mille kaudu pääses suviti ilma pikki soosildu tegemata Tallinnast Viljandisse. Tee kulges kiriku idaküljelt ning hilisema paberivabriku kohalt. Lisaks läbis Türit Sakalast Virumaale viiv maantee. Teede ristumiskohal asus iseseisva muinaskihelkonna Alempoisi keskus. Tõenäoliselt kuulus Alempoisi hulka hilisema Vändra kihelkonna ala koos Mädara linnusega. Alempoisi põhjaosa kindlustas Vahastu linnus. 

1238. a. sõlmisid taanlased ja sakslased Stenby kokkulepe, mille kohaselt jäid Järvamaa ja Alempois ordule tingimusel, et sinna linnuseid ei ehitata. See-eest näevad Ambla, Türi, Koeru ja Järva-Madise kirikud pisut kindluse moodi välja. Alempoisi ja Järvamaa piirile hakati 1265. aastal ehitama Paide ordulinnust. 

Türi Püha Martini kirik ehitati muinasaegsesse pühapaika. Kirik oli esialgu ilma võlvide ja tornita. 1300. aasta paiku võlviti kirik kolmelööviliseks kodakirikuks. Aknad on kitsad ja kõrged. Erinevalt teistest Järvamaa kirikutest on Türi kiriku otsaviiludel rikkalik dekoor. Viilud on ehitatud tellistest, mis viitab sidemetele Vana-Liivimaa lõunapoolsemate aladega, sh Riiaga. Portaalid sarnanevad Viljandi ordulinnuse omadega. Praegune torn varjab suurt süvendristi lääneviilul. Katoliku ajal kuulus Türi Viljandi foogtkonda. Alles Liivi sõja ajal, 1560 liideti Türi kihelkond Järva foogtkonnaga. Säilinud on 480-leheküljeline ladina-alamsaksa seletav sõnaraamat, mille kirjutas Türi koguduse vaimulik Marten. 

Liivi sõjas põletati maha Türi-Alliku mõis, kuid kirik pääses hävingust. Praegune kantsel pärineb aastast 1630. Katolikuaegsele altarilauale valmistas Tallinna meister Christian Ackermann nikerdustega altariseina 1693. aastal. Altarimaalid kujutavad püha õhtusöömaaega ja Jeesust ristil. 

Türi viimane rootsiaegne kirikuõpetaja Johann Georg Deutenius suri 1710. aasta katkulaine ajal. Tema poeg Johannes Deutenius oli vaimlikuks Rootsi sõjaväes. 1705. a. võtsid venelased ta vangi, kuid pärast isa surma oli Türile hädasti kirikuõpetajat vaja. Deutenius vabastati eestkoste peale, enne aga purustati tal pealagi ja lõigati ära kõrvad. Koljule asetati tammepuust protees, mistõttu Türi kihelkonna talupojad kutsusid teda Tammelapi-isandaks või Kõrvutu-Jaaniks. 

1738. a. asus Türi kogudust teenima noor kirikuõpetaja Marcus Kelch, Liivimaa kroonika autori Christian Kelchi pojapoeg. Marcus kasvas üles Tallinna Toomorbudekodus ja õppis Halle ülikoolis. Samal aastal kui Kelch Türile saabus, algas Eestis vennastekoguduse ärkamine. Kelchi kurvastuseks ei sündinud Türil suuremat ärkamist. Ainult mõned üksikud inimesed andsid oma elu Jeesusele. Aruandes loetles Kelch pahesid, nagu kergemeelsus, korratus, kahjulik enesearmastus, must südamestunnistus, paadumus jne, mis takistavad Jumala Sõnal inimeste südameisse jõudmast. Ei jätnud pastor ka iseenda puudusi üles lugemata. Õpetaja Kelchi eestvõttel ehitati 1741. aastal kirikule puutorn. Ajapikku see pehkis ja tuli juba 1784. aastal lammutada. Seejärel oli kirik jälle pikemat aega ilma tornita. 

Pärast Marcus Kelchi surma kutsuti Järva-Jaanist Türile tema noorem vend Michael Kelch. Surmani teenis Michael Türi kogudust. Michael Kelch suri jõulureedel 1772. Järgmine kirikuõpetaja Straubing suri samuti veidi enne jõule – toomapäeval, 21. detsembril 1792. 

Vennastekoguduse ärkamine sai Türil alguse Alliku vallast. 1750. a. abiellus mõisapreili Justina von Buxhoeveden Karl Gustav von Roseniga. Viimane oli Rõuge kihelkonnast pärit ja vennaste suhtes sõbralik. 1781. a. tuli Allikule Roseni sõber Jobst Magnus von Hildebrandt Simuna kihelkonnast. Temal oli lähedane suhe oma Õnnistegijaga. Jumala Vaim tegi tööd paljude inimeste südames ning 1819. a. ehitati Türi kiriku lähedale jõe äärde palvemaja. Krundi kinkis Alliku mõisa omanik Carl Gustav von Baranoff ja konvendi liikmed andsid ehituseks palke. Lugejaks oli palvemajas Alliku mõisa kangur Rein Masik koos viie abilisega. Kose vennastekoguduse vanem Genge seadis nad ametisse. Palvetunde peeti pühapäeviti pärast jumalateenistust. Kooskäijad olid usinad, korralikud, usuasjus teadlikud ja elukommetes eeskujulikud inimesed. 1847 läks Türilt Haljala venastekogudusse lugejaks Mart Hinterntreu. Aastal 1886 oli Türil juba 23 lugejat ehk eestpalvetajat. 

Pärast kirikuõpetaja Justus Heinrich Grohmanni surma jätkas koguduse teenimist tema poeg Woldemar Eugen Grohmann. Ta asutas Türile koolmeistrite ettevalmistuskooli. 1860ndatel aastatel avasid Türi kihelkonnas uksed 11 kooli. Õpetaja Grohmann oli Õpetatud Eesti Seltsi ja Eestimaa Kirjanduse Ühingu liige ning Eestimaa pastorite raamatukogu bibliotekaar. Türil asutas ta laulukoori, piibliseltsi ja raamatukogu. 1869. aastal osales Türi koguduse meeskoor Eesti esimesel üldlaulupeol. 1840. aastal sai Türi kirik esimese oreli. 

1856. aastal paigutati altarile uued maalid. Kunstnik August Pezold kujutas samuti Püha õhtusöömaaega ja Kristust ristil. Ühtlasi sai altarisein gootipärase karniisi, muudeti kujude asukohta ja lisati põrandat toestavad sambapaarid. 20. septembril 1867 pühitseti Türi kiriku kõrge kivist torn, mille projekteeris Laiuselt pärit arhitekt Johann Gottfried Mühlhausen. 

1875. aastal sai Türi kogudus küll eesti rahvusest, aga väga isepäise kirikuõpetaja. Andreas Kurrikoff oli Viljandi lähedalt pärit. Ta oli üks Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajaid ja Eesti Aleksandrikooli komitee asepresident. Kurrikoff tegi esimese Goethe  tõlke eesti keelde ja pidas kõne Carl Rorbet Jakobsoni matusel. Mitmed olulised asjad jäid laokile, mis tõid kaasa pahandusi ja Türilt lahkumise. Ta läks Tartusse oma vana sõbra Hugo Treffneri juurde ja andis gümnaasiumi õpilastele usuõpetuse tunde. 

Õpetaja Victor Speer seisis koguduse poolel. 1905. aasta mässu järel oli ta paljude talumeeste eestkostja. 1922. aastal sai temast Tallinna Oleviste koguduse õpetaja. 12. märtsil 1907 pühitses õpetaja Speer Türi vennastekoguduse uue palvemaja, mis ehitati vana ja lagunenud palvemaja asemele. Seegi hoone kestis peaaegu sajandi ning lammutati aastal 2000. 

Türi palvemaja asus Hariduse 15 krundil. Osavõtt palvetundidest oli tagasihoidlik. See-eest valmistati kodudes tihti õlut, sest „Järvamaal kasvavad hääd odrad“. Arvati, nagu poleks põllumehele suuremat haridust vaja: „aitab sellestki, kui laps ikka see kolm talvet külakoolis ära jõuaks käia“. 

Eesti Vabariigi päevil tehti Türi kirikus mitu korda remonti ja värviti altariseina. Oreli, mille Walckeri firma 1896. aastal Saksamaal Türi kogudusele valmistas, ehitasid vennad Kriisad 1931. aastal ümber kontsertoreliks. 12 registri asemel on sellel nüüd 25 registrit. 

Kirikuõpetaja Peet Nõmmik kinkis 1936. aastal oma ema mälestuseks kirikule uue kella. Uppuja päästmise eest sai Nõmmik Eesti Punase Risti hõbeauraha. 30. detsembril 1944 arreteerisid kommunistid Nõmmiku jumalateenistuse ajal. Ta suri Norilski vangilaagris. 

21. juulil 1941 purustas Saksa sõjavägi Türi kiriku torni. Venelastel oli seal vaatluspunkt. Tornikiiver kukkus kiriku katusele ja lõhkus suurema osa katusekive, sarikaid ja roovlatte. Saksa ajal taastati katus ja kaeti torn. Mõranenud kellade asemele valati 1947. aastal uus. 1954. a. ehitasid kohalikud mehed Eduard Rass ja Jüri Latsius väikese tornikiivri. Suurem töö võeti ette 17 aastat hiljem. Raskel nõukogude ajal ühendas see suuri rahvahulki. Türi kiriku tornikiivri pühitses peapiiskop Alfred Tooming 22. oktoobril 1972. 

Praost Harald Meri oli silmapaistev muusikamees, aga ka jahimees. Türil nägi ta ära nii nõukogudeaegse kirikuelu madalseisu kui ärkamisaja tõusulaine. 5. aprillil 1990 langes ta mõrva ohvriks. Harald Meri ja tema abiline Valve Klein viidi Toravere metsa. Naine maeti elusalt. Kirikuõpetaja oli hauda jõudes juba surnud, tema kodu põletati maha. Uudis vapustas kogu Eestit, kahtlustati KGB tellimustööd. 

Samal aastal varastati Türi kiriku altariseinalt Pezoldi maal „Kolgata“, mille alt tuli nähtavale üle 130 aastat varjul olnud vana altarimaal. Seejärel eemaldati ka Pezoldi teine maal. Kuigi varastatud maal leiti 8 aastat hiljem üles, kaunistavad Türi altarit siiamaani vanad maalid. 

1994. a. sai Türi kirik uue kivikatuse, seejärel vahetati põrand, elektrisüsteem ja remonditi torn. 1995 – 1997 valmistas Dolores Hoffmann kolm vitraažakent, 2006 korrastati orel ja 2007 tegi Henn Männik uue ristimiskivi. 2010. a. tellis kogudus Saksamaalt uue tornikella.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15. Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.