Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Vahastu koguduse lugu.

Muinasaegne suvine maantee Tallinnast läbi Viljandi Riiga kulges Vahastu kaudu. Siin kindlustas Alempoisi muinaskihelkonna põhjapiiri Vahastu linnamägi. Õieti kandis praegune Vahastu küla Raasiku nime. Alles Rootsi ajal rajati Raasiku külast veidi eemal Vahastu mõis, mille järgi nimetati hiljem nii Raasiku küla, kirik kui kogudus. 

13. sajandil sai Alempoisist Türi kihelkond ja Vahastust selle ääremaa. Vahastu mõis omandas skandaalse kuulsuse, kui parun Gumprecht ehitas sinna 1790. aastal vabrikuhooned ja sulatusahju, et hakata soorauast terast tootma. Terasekoormaid näha ei olnud, aga parun rikastus silmnähtavalt. Saladus lahenes, kui paruni abiline jäi vahele valeraha levitamisega ning Vahastust leiti trükipress ja -plaadid valeraha trükkimiseks. 

Esimene puukabel ehitati Vahastusse 1800. aasta paiku. Maali, mis tänaseni Vahastu kiriku altarit kaunistab, valmistas 1840. aastal kunstnik Carl Siegismund Walther, kes suri siinsamas lähedal Kaiu mõisas. Vahastu kabel renoveeriti aastal 1850. Lugejaks oli siin Kooli Madis, siis Kõhi peremees Jaan Prant ja seejärel Vahastu mõisa tisler Karl Eisenberg. Viimane loetas lapsi kord üle nädala. Üks kord aastas tuli Türi kirikuõpetaja õppetöö tulemusi kontrollima. 

1853. aastal ostis Vahastu mõisa Ferdinand von zur Mühlen. Üks tema esimesi ettevõtmisi oli viinamüügi lõpetamine Kalmu ja Peetrimäe kõrtsides. 1857. a. lasi ta ehitada Vahastu esimese koolimaja. Koolmeistriks kutsus ta Kullamaa kihelkonna Sooniste vallast Karl Kirschbaumi. Von zur Mühlen oli samuti sündinud Kullamaa kihelkonnas, nimelt Piirsalu mõisas. Kirschbaum lõpetas Kuuda õpetajate seminari Märjamaa kihelkonnas ja asus 1858. a. tööle Vahastu vallakoolis. Esialgu tundus Vahastu noorele koolmeistrile harimata ja metsik, justkui Eestimaa Siber. Ükski laps ei osanud kooli tulles lugeda. Esialgu laulis igaüks omal viisil, kuid aasta pärast suutsid lapsed juba kahehäälse lauluga mõisas üles astuda ning veel aasta hiljem laulsid Vahastu lapsed Türi kirikus koguni neljal häälel. 

Suurel Neljapäeval, 20. märtsil 1858. aastal pidas Karl Kirschbaum esimest korda jumalateenistust Vahastu vanas, kolme aknaga puukabelis. Rahvast käis igal pühapäeval koos nii palju, et kabelis tekkis õhupuudus. Lugemispuldiks oli akna all üks vana viltune laud. Põrandaks oli paljas liiv, mille peal kõlisesid mõned paekivi killud. Ristimiseks tuli lapsd viia Türile, surnute matmisega sama lugu, aga tee oli pikk. Sügisel tuli puusärk väätidega kinni siduda, et see viletsal teel enne kohalejõudmist laiali ei laguneks. 

1864. aastal pani Kirschbaum kabelisse korjanduskarbi uue kiriku ehituse heaks. Lisaks tõi rahvas kokku põllukive. Üksteist aastat hiljem lubas Türi uus kirikuõpetaja Andreas Kurrikoff tulla iga kaheksa nädala takka Vahastusse jumalateenistust pidama. Esimest korda tuli ta 28. oktoobril 1875, pühitses Vahastu surnuaia ja mattis esimese surnu – Madis Telluse poja Mihkli. Kabelisse sai muretsetud altar ja kantsel. Rahva igatsus suurema ja parema pühakoja järele sai hoogu juurde. 

Kiriku nurgakivi pühitsesid 28. septembril 1879. a. Koeru õpetaja, Järva praost Heinrich Ferdinand Hoffmann ja Türi õpetaja Andreas Kurrikoff. Seejärel koguti mõnda aega materjali ja 1881. a. algas müüri ladumine. Sügiseks sai kirik katuse alla. Materjali tõi talurahvas kokku vabatahtlikult. Kedagi selleks ei kästud. Kõige rohkem toodi kive Lõõla külast. Siiski jäi ehitus mitu korda materjali puudusel seisma ja meister Lukkile oli see paras peavalu. 

Vahastu kiriku pühitsesid 29. mail 1883 superintendent Woldemar Schultz, Järva praost Heinrich Ferdinand Hoffmann ja Türi koguduse õpetaja Andreas Kurrikoff.

Pärast kiriku pühitsemist hakati annetusi koguma oreli jaoks. Kuna Harjumaal ehitati ümber Jüri kirik, õnnestus köster Karl Kirschbaumil teha Jüri kogudusega kaupa ja nende vana orel Vahastusse tuua. Gustav Normann on selle pilli ehitanud 1853. aastal. Esimest korda helises orel Vahastu kirikus 26. mail 1885. a. 

Kirschbaum pidas Vahastu koolmeistri ametit 54 aastat. Lisaks oli ta Vahastu köstriks. 1889. a. ehitati uus koolimaja, kaks aastat varem ehitati maja ka Vahastu Vene Õigeusu abikoolile. Aastal 1917 ühendati mõlemad koolid 4-klassiliseks algkooliks. 

Aastaks 1919 oli Vahastu majanduslikult iseseisev, kuna suutis kiriku liikmemaksudest ülal pidada. Ametlikult oli tegu Türi abikogudusega. 1923. a. valiti Vahastus oma nõukogu, sest keeruline oli kõiki asju Türilt juhtida. Seni olid Vahastu abikoguduse suuremad otsused kohapeal vastu võetud täiskogu poolt. 12. augustil 1923 seadis Türi pastor Paul Kuusik Vahastu kirikus ametisse köster Georg Roosilehe ja koguduse nõukogu. Samal päeval pühitses ta Vahastu surnuaia laienduse. 

1924. a. võõrandas Eesti riik Türi koguduse heinamaad. See tegi kirikuõpetajal hobuse pidamise võimatuks ja ta ei saanud enam Vahastus käia. Postihobuse kulud käisid kirikule üle jõu. Türi koguduse õpetaja leidis, et Vahastus võiks edaspidi käia Juuru kirikuõpetaja, kellele hobuse pidamiseks maa alles jäeti. Pealegi oli tee Juurust Vahastusse parem kui Türilt. Vahastu nõukogu ei olnud ettepanekuga nõus. 3. juulil 1926 tunnistas Konsistoorium Vahastu iseseisvaks koguduseks. 

Esialgu teenisid Vahastu kogudust Türi õpetajad. Eesti riik võõrandas ka Vahastu maid, kuid andis siis jälle tagasi. Protokolliraamatud kirjeldavad aastate pikkuseid vaidlusi maade asjus, rahulolematust köstritega, kes oma ülesandeid vajaliku hoolega ei täitnud, ja koguduse liikmete omavahelisi lahkhelisid. Muuhulgas keelas kogudus trahvi ähvardusel ära Vahastu surnuaial ja kiriku ümber jalgrattasõidu ning kõik muud lõbustused. 

1930. aasta visitatsioonil leiti, et Vahastu kogudus on liiga vara iseseisvaks saanud. Kogudusel puudus vaimulik juht – oma õpetaja. Nõukogul asjaajamine lonkas ja köster oli jonnakas. Visitaatorid soovitasid köstril mõne muu koha peale asuda. Kui kolm aastat hiljem uus köster ametisse astus, oli kell kiriku tornis lõhki, raamatupidamine laokil ja palju lapsi ristimata. 13. mail 1936 tagandas Konsistoorium ametist Vahastu nõukogu ja juhatuse. Uueks köstriks valiti Edgar Einmann, kes osutus ainsaks köstriks, kellega Vahastu kogudus kohtus ei käinud. Vastupidi, kes juhatusele isegi meeldis. 

9. septembril 1937 määras piiskop Rahamägi Vahastu õpetaja kohusetäitjaks Alfred Kõivu. 30. märtsil 1938 kinnitas Konsistoorium ta Vahastu koguduse esimeseks õpetajaks. Koguduse majanduslikku olukorda kavatseti parandada koguduse teenimispiirkonna laiendamisega Juuru ja Kose arvelt. Paraku lõppes Eesti iseseisvus ja kogudus seisis silmitsi hoopis uute muredega. 

1940. aastal lasti Vahastu surnuaial õhku Vabadussõjas langenute monument. Saksa okupatsiooni üleskutsele anda tornikellad ära „kodumaa kaitseks“ reageeris Vahastu kogudus salapärase teatega, et kellad on tornist kaduma läinud. Nõukogude kord tegi koguduse elu kibedaks. 1950. aastal otsustas Vahastu täiskogu ühineda Türi kogudusega, kaks aastat hiljem soovis juhatus muuta Vahastu koguduse Juuru filiaaliks. Kumbagi soovi ei täidetud ja Vahastu jätkas iseseisvana. 

1958. a. võeti ette kiriku remont. Kõrguses teostatavad tööd võttis enda peale koguduse diakon Harald Meri. Kahe värviga jäljendas ta osavalt marmori mustrit. Seda on tänaseni näha kantslil, pinkidel ja koorirõdul. Pärast Meri siirdumist Järva-Madisele jäi õpetaja korter tühjaks. Praost Rahula nõuande peale registreeris ennast korterisse organist Leida Lõoke. See paraku ei takistanud kolhoosi 1962. aastal koguduse maja endale võtmast. 

1972. aastal loobusid koguduse hooldajaõpetaja, jutlustaja ning organist oma töötasudest ja sõidurahadest. Esialgu tegid nad seda kiriku remondi heaks, kuid edaspidi teenisid kõik vaimulikud ja organistid Vahastu kogudust kuni 1991. aastani ilma palgata. 

1967. aastal murti kirikusse sisse, 1972. a. lõhuti kirikul seitse akent. 1970. aastate lõpul lasi kohalik partorg Roland Kukk Kaiu kivipurustajas hävitada Vahastu vabadussamba allesjäänud tükid. Inimesed lahkusid külast ja kool suleti. 

Koguduse liige Eduard Küntsler suutis ära hoida kiriku muutmise viljahoidlaks. 1988. aastal võis Harald Meri juba praostina pühitseda taastatud vabadussamba. 1994. a. avas president Lennart Meri Vahastu uue kooli, mis 9 aastat hiljem tuli siiski sulgeda. 

30. märtsil 1997 peeti Järva praostkonna sinod Vahastu kogudusemajas, mille peapiiskop Jaan Kiivit samal päeval pühitses. Sündmus tõi palju rahvast kokku ja perenaistel oli küllaga tegemist. Kümmekond aastat hiljem sai kirik uue plekk-katuse. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15. Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.