Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Viimsi koguduse lugu.

Viimsi koguduse lugu sai alguse poolsaare tipust Rohuneeme külast. Siinset kabelit on mainitud 1569. aastal ja 1689. a. märgiti maakaardil selle koha peale „vana kabel mandril“. Rahvajutu järgi olevat Rohuneeme kabeli ehitanud inglise laevakapten pärast merehädast pääsemist. 

1692 liideti Tallinna Kaarli kogudusega seni Jõelähtme kihelkonda kuulunud Viimsi poolsaare elanikud. Rohuneeme Jaakobi kabelist sai Kaarli koguduse abikirik. Põhjasõja ajal põletati Kaarli kirik maha ja Viimsi rahvas arvati Tallinna Püha Vaimu kogudusse. Rohuneeme kabelis pidasid palvetunde kohalikud talupojad veel 1759. aastal. Seejärel kabel lagunes ning jäi üles ehitamata. Kabeli juures asunud surnuaed jäi samuti unarusse ning alates 19. sajandi algusest kasutati matusteks rohkem Pirita surnuaeda. 

1882. a. ehitati puust kabel Aegna saarele. Kabeli pühitses 18. juulil Tallinna Jaani koguduse õpetaja Woldemar Grohmann. Aegnal käisid ka Rohuneeme ja Püünsi külade elanikud. 1920. a. rajati Aegna saarele rannapatareid ja 1921. aasta talvel võeti kabel palkideks lahti ja toodi mööda jääd Rohuneemele, kus see Oti talu maal uuesti kokku pandi. Kabeli juurde rajati praegune surnuaed. Rohuneeme Jaakobi kabel oli siis Tallinna Jaani abikirikuks. 

1944. aastal olid asjad juba nii kaugel, et Rohuneemest pidi saama iseseisev kogudus. Paraku läksid asjad teisiti. Nõukogude armee lammutas kabeli 1946. aastal kütteks. Surnuaeda kasutati edasi ning kabeli vundamendile kerkis 1960ndate keskel silikaadist tööriista- ja surnukuur. 

Kui ajad muutusid, otsisid Jaan Kurv ja Lembo Võsa võimalust Rohuneeme kabel taastada ja pidasid nõu vallavanem Ants-Hembo Lindemanniga. Rannarahvas unistas oma kirikust ja kogudusest. 1990. aastast saadik käidi kirikuvalitsuses ja praosti juures oma plaanidest rääkimas. Vald lubas anda krundi uue kiriku ehitamiseks Pringi küla Kingu talu maale Viimsi vabaõhumuuseumi kõrvale otse mere äärde. Koht märgiti ristiga, mis seisis seal kaua aega. Platsile toodud ehitusplokid kippusid küll järgnevate aastate jooksul sealt kaduma. 

Kuna Tallinna Jaani koguduse õpetaja Toomas Paul oli matustega seoses Rohuneeme surnuaias käinud ja koht oli talle tuttav, pöördus vallavanem Pauli poole küsimusega, kas ta oleks valmis Viimsi poolsaarel jumalateenistusi pidama ja kogudust rajama. Paul vastas, et tal on Jaani kirikus palju tööd, kuid on valmis saatma oma abilise, usuteaduse üliõpilase Erkki Juhandi. 

Pühapäeval, 5. märtsil 1994 kogunes 45 inimest esimesele jumalateenistusele – veel mitte kabelisse ega kirikusse, vaid Püünsi koolimaja puutööklassi. Koolimaja jäi paljudeks aastateks igapühapäevaseks palvepaigaks. Lisaks pidas Erkki Juhandi ilmikjutlustajana jumalateenistusi Viimsi pansionaadis Rannapere. Tööd alustas pühapäevakool ning juba esimesel kevadel sai õnnistuse 31 leerilast. 

14. augustil 1994 otsustati esitada peapiiskopile taotlus Viimsi Püha Jaakobi koguduse loomiseks. Praost Gustav Piir viis allkirjad kohale. Korrakohane asutamiskoosolek peeti 13. novembril. 6. detsembril võttis Konsistoorium uue koguduse EELK-sse vastu ja määras hooldajaõpetajaks piiskop Einar Soone. Igapäevase töö tegi jutlustaja Erkki Juhandi. 

28. septembril 1994 vapustas eesti rahvast parvlaev Estonia uppumine tormisel Läänemerel. Laevalt õnnestus päästa 137 inimest, hukkus 852. Valla ja koguduse esindajad olid üheskoos seda meelt, et Viimsi kirik tuleb ehitada Estonia laeval hukkunute mälestuskirikuks. Vallavanem Ants-Hembo Lindemann pöördus nii presidendi kui peapiiskopi poole, kes mõtte heaks kiitsid. Paluti vaid, et kui teete, siis jäädvustage ka hukkunute nimed. Kirik mere kaldal vaatega õnnetuspaiga suunas näis selleks sobivat. Mõtet toetas ka Eesti Meremisjoni Selts. 

Kirikuehituse ideekonkursile laekus 36 tööd. Seda oli üllatavalt palju, kuna rahalist preemiat ei olnud välja pandud. Žürii esimees oli peapiiskop Jaan Kiivit. Parimaks tunnistati arhitekt Raivo Puusepa võistlustöö. Otsekohe pidi algama kiriku ehitus. 

Paraku ei läinud asjad plaanipäraselt, sest kiriku ehitamiseks nappis vahendeid ja krundiga tekkis segadus kuni vald selle maha müüs. Toona veel kõrvalises kohas olekski kommunikatsioonide ehitus kalliks läinud. Umbes kilomeetri võrra kagu suunas Kolmainu kivi kõrval Haabneeme alevikus leidis vald kirikule sobivama asukoha. Seal pühitses piiskop Einar Soone 22. juunil 2003. a. Viimsi kiriku nurgakivi. Rahvasuu räägib, et 1950ndatel olnud kord nii vägev äike, mis rahnu kolmeks lõhestanud. Sellisena seisab suur kivi kiriku kõrval tänaseni. 

Kirikuehituse patrooniks paluti president Lennart Meri, kes oma elu viimastel aastatel elas Rohuneeme külas. Ehitust juhtis ettevõtja Vello Vallaste. Töödega loodeti valmis jõuda Estonia huku 10. aastapäevaks. Annetusi koguti nii kodu- kui välismaal. Heategevuslike kontsertide sarjas osales lauljana koguduse liige Hanna-Liina Võsa. Abi oli sellest, kui osa ehitusmaterjali müüdi kirikule soodsama hinnaga. Suuremad toetajad olid EELK Konsistoorium ja Viimsi Vallavalitsus. 

Aastal 2006 tõsteti 13 meetri kõrgusesse torni Hollandis valatud kellad Memento mori (600kg) ja Memento vivere (200 kg). Esimene kõneleb maise elu kaduvusest ja teine tuletab meelde igavest elu, mida Jumal oma poja Jeesuse Kristuse läbi meile pakub. 

Koguduse liikmest arhitekt Erkki Ristoja koos Martin Auniniga valmistasid uue asukoha jaoks uue projekti ning nelja aastaga sai pühakoda valmis. See oli esimene uus luterlik kirik Eestis pärast teist maailmasõda. 

Jaagupipäeval, 25. juulil 2007 pühitses peapiiskop Andres Põder Viimsi kiriku kõigi merel hukkunute mälestuseks. Patrooni rolli oli selleks ajaks üle võtnud presidendi lesk Helle Meri. Kiriku kõrval pühitseti samal päeval mälestuskivi Estonial hukkunute nimedega. Eelmisel õhtul, 24. juunil 2007 pühitses piiskop Einar Soone taastatud Rohuneeme kabeli, mida Sulev Ennomäe eestvõttel oli viis aastat ehitatud. Sõjaeelne kell toodi peidupaigast välja ja riputati taas kabeli torni. Viimsi koguduse õpetaja käib nüüd kord kuus ka Rohuneemes jumalateenistust pidamas. 

Püünsi kooliga on kogudusel alati head suhted olnud. Jumalateenistusi peeti seal kuni kiriku valmimiseni. Diakon Erkki Juhandil oli ladus koostöö ka Viimsi kooli ja Viimsi vallaga. Paraku takistas poolelijäänud haridustee diakonil täieõiguslikuks kirikuõpetajaks saamast. Kui koguduse õpetaja ametikoht vakantseks kuulutati, kutsus Erkki Juhandi sinna oma hea tuttava Jaan Lahe. Paraku ei aidanud ka vana sõprus väikesel kogudusel kahte vaimulikku ülal pidada ja argipäev kuhjas nende vahele pingeid. Sügisel pärast kiriku pühitsemist lahkusid mõlemad mehed ametist. Uuel aastal valiti Viimsi koguduse õpetajaks Mikk Leedjärv. 

Samal ajal uue õpetajaga sai Viimsi kirik endale korralikud pingid. Kuna projekteeritud pingid olnuks liiga kallid, tuli otsida muid lahendusi. Selgus, et Nõmme Lunastaja kirikule kingitud pinke jäi üle. Mõõtmisel avastati, et ülejääk sobib täpselt Viimsi kirikusse. 

Tänu Erkki Juhandile sai Viimsi kirikust armastatud näitusepaik kunstnikele. Silma jäi Andres Tolts, kellele diakoni Erkki Juhandi tegi ettepaneku valmistada Rohuneeme kabelisse altarimaal. Õpetaja Mikk Leedjärv pühistes maali 5. augustil 2012. 

28. märtsil 2014 avati Viimsi kirikus Lennart Meri mälestusbareljeef.

Kiriku pühitsemise 10. aastapäeval, jaagupipäeval 2017 pühitses piiskop Einar Soone Viimsi kiriku oreli. Seitse aastat võeti pilli ostmiseks hoogu, aastal 2015 korraldati kirikus selle tarvis heategevuslik kunstioksjon. Oreli ehitas Mühleiseni töökoda Saksamaal. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

1