Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Viru-Nigula koguduse lugu.

Mahu muinaskihelkonna „peatänavaks“ oli Pada jõgi, mille kaldal on kolm linnamäge. Neist põhjapoolseim, Koila, kuulub Virumaa vanimate hulka. Kaks lõunapoolsemat asuvad Pada külas. Neljas linnamägi on Iila külas Kongla oja ääres. Kongla oja suubub Pada jõkke. 

Kongla ja Pada vahel ning põhja-lõuna suunas Koila ja Pada vahel asub Viru-Nigula kirik. Viikingiaegse olulise sadama läheduses asunud kirik sai nime pühalt Nikolauselt, kes oli populaarne meremeeste seas. Viru-Nigula kirikul puudub sein torni ja pikihoone vahel. Kõrge kaarava ühendab tornialuse ruumi kesklööviga. Esmakordselt kasutati Eestis sellist lahendust Suure-Jaanis 13. sajandi keskel ning seejärel sajandi teises pooles Järvamaal. Tõenäoliselt on ka Viru-Nigula kivikirik ehitatud 13. sajandi teises pooles ja sellest ajast on säilinud altariruumi võlvid. 

Kiriku ja Pada jõe vahel on nn Sõja-Maarja kabeli varemed. On oletatud, et see võidi ehitada siin paigas 1268. aastal peetud lahingu mälestuseks. Erakordselt verises lahingus läksid vastamisi arvukad vene väed Taani, Liivi ordu ja Tartu piiskopi vägedega. Mõlemad pooled kandsid suuri kaotusi. Teiste seas hukkus Tartu piiskop Alexander. Maarja kabel on erandlik venepärase arhitektuuri poolest. Võimalik, et kabel ehitati juba varem, näiteks 1230. aastail. 

Järgmine suurem lahing Viru-Nigula lähistel peeti 1501. aastal, kui Saksa ordu maameister Wolter von Plettenberg sai siin jagu vene vägedest. Pärast lahingut lasi ta Maarja kabeli taastada ja kaua aega peeti Plettenbergi selle kabeli rajajaks. Viru-Nigula kirikust saatis Plettenberg enne lahingut hinnalisemad esemed Kuramaale. Paraku tagasi neid ei toodud, olla hoopis edasi Saksamaale viidud. 

Tõenäoliselt rüüstati Viru-Nigula kirikut ka Liivi sõjas. 

Esialgu pidasid luterlikud pastorid jumalateenistusi nii Viru-Nigula kirikus kui Maarja kabelis. Näiteks tegi seda õpetaja Saxmontanus, kes jutlustas nii eesti, soome, rootsi kui saksa keeles. Kaua aega säilis rahva seas komme korraldada maarjapäevadel palverännakuid kabeli juurde. Tuldi lähedalt ja kaugelt, isegi Venemaalt. Ajapikku omandas kabeli ümber toimuv üha enam ebausu ilme. Karjaõnne ja tervise nimel toodi siia söögiohvreid, roomati ümber kivi põlvili ja alasti. Asi lõppes õgimise ja purjutamise, hooramise, tapmise ja muude pahedega. 

1640. aastal peeti Pada mõisas kohtuprotsess, kus Viiburi päritolu Kongla Ann mõisteti surma nõidumise eest. Ülekuulamisel ütles ta, et saatan keelanud tal armulaual käimise. Oma tegemistest kõneles Ann enam-vähem kõike, mida maarahvas tol korral nõidadest teadis. 

Vene-Rootsi sõja ajal, 1658. aasta sügisel põletasid moskvalased Viru-Nigula kiriku ja kirikumõisa. Õpetaja Michael Scholbach põgenes perega üle mere Soome. Kevadel 1659 pöördus ta Viru-Nigulasse tagasi ja hakkas kivikirikut üles ehitama. Sellest ajast pärinevad sambad ja praegused võlvid kiriku pikihoones. 

Ainulaadne on Viru-Nigula kogudus selle poolest, et siin puudus patroon. Nimelt suutis kogudus ise oma kogutud raha eest osta uue kirikumõisa jaoks maa. 

Õpetajad Johannes Wartmann ja Arnold von Husen osalesid Uue Testamendi tõlkimise töös. Rootsi aja viimane Viru-Nigula pastor Tobias Schonert kutsuti siit sõjaväe teenistusse ja suri 1710. aastal katku. 

Põhjasõjas rüüstas ja põletas taas vene sõjavägi Viru-Nigula kirikut. Kogudus asus oma pühakoda korda seadma. 1713 sai peale õlg-katus ja 1748 kivikatus. 

Vennastekoguduse ärkamine suuremat vastukaja siin ei leidnud. Polnud ka vaimulikke, kes seda väga oleks õhutanud. Õpetaja Friedrich Immanunel Arvelius küll lootis, et rahva seas taandub vastupanija vaim. Oma jutlustes manitses ta kogudust alandlikkusele ja kaastundele. 

1751 kutsuti Saksamaalt puussepp, kes juhtis Viru-Nigula kiriku välisremonti ja püstitas tornikiivri, mis sai valmis aastal 1755. Millegipärast juba 32 aasta pärast ehitati uus. 

Kohalikud mõisavanemad tegid kirikule kingitusi. Maanõunik Engdes kinkis suurema kella, tema proua altarikatted ja armulauariistad. Kunda härra Müller lasi ehitada altari, härra Baggo kantsli. Herman Wrangel kinkis väiksema tornikella. Pada mõisnik Bellinghausen kinkis 8-harulise kroonlühtri. Malla ja Aseri krahv Horni lesk lasi kiriku seest ja väljast üle lubjata ning sambaid kohendada. Kabala mõisnik Dehnhoffi lesk kinkis hõbedase veinikannu. Igaüks aitas oma head tahtmist ja jõudu mööda: kes lasi teha aknad, kes uksed, kes hinged, kes lukud, kes üht ja teist muretseda. 

Aastatel 1795 – 1815 teenis Viru-Nigula kogudust Otto Wilhlem Masing, kes võttis esimesena eesti kirjapildis kasutusel õ-tähe. Ta oli oma aja suurima trükiste arvuga vaimulik kirjamees. Paraku elu oli tal vaene ja mullakarva pilved käisid üle tema pere. 

Masingu tööd Viru-Nigulas jätkas ligi poole sajandi jooksul Gustav Hasselblatt – kalendrikirjanik ja eestikeelsete juttude autor. 1841 avaldas ta Martin Lutheri eestikeelse eluloo ja 1843 asutas ta köstrileskede ja vaeslaste-kassa. Erinevalt oma eelkäijast oli Hasselblatt vennastekoguduse vastu lahkem. 

Aastal 1836 remonditi kirikut ja põrandaalused hauakambrid täideti liiva ning mullaga. 13. veebruaril 1844 sai valmis orel. Hasselblatt rõõmustas, et saab teha nüüd Pauluse sõnade järgi: laulda ja pilli mängida kogu südamest Issandale (Ef 5,19). 

19. sajandi keskel oli vennastekoguduse palvemaja Vasta külas, hiljem Jõekalda talu krundil Vanaveski kaldal. Seal käidi peale kirikut, vahel ka vara hommikul. Praost Hunnius oli vendade suhtes vaenulik, õpetaja Krause seevastu käis ka ise seal jumalateenistust pidamas. 1930ndatel viidi laguneva palvela palgid Viru-Nigulasse ja ehitati üles. Nõukogude ajal muutis kolhoos maja korteriteks ja 1985. aasta jaanuaris põles hoone täielikult maha. 

Kui 1865. aastal Jõhvis laulupidu peeti, avaldas Tallinna saksa leht erilist tunnustust köster Eichhorni juhatusel esinenud Viru-Nigula kvartetile. Muidugi osales Eichhorn Viru-Nigula kooriga ka Eesti esimesel üldlaulupeol.  

1874. aastal sündis Pikaristi koolmeistri peres Harald Põld, kellest sai hiljem Kosel üle Eesti tuntud ja armastatud vaimulik. 1883. a. toodi Saksamaalt Viru-Nigula kirikusse uus kantsel, mis oli kaunistatud nelja evangelisti kujuga. Hunnius aga kippus purjutama. Lootes suuremat tulu teenida, viis ta nii enda kui koguduse raha kõrge protsendi peale Peterburi panka. Kui pank pankrotti läks, poos õnnetu mees end öökuue nööriga ahju konksu külge. 

Vabadussõja ajal arreteerisid kommunistid õpetaja Max Krause. Tal õnnestus siiski vabaneda ja Lääne-Preisimaale pageda. Eesti Vabariigi päevil teenis kogudust Aleksander Alver, keda konsistoorium pidi karistama ebamoraalsete tegude eest. See-eest rahva oli ta ülimalt populaarne. Tema ajal ehitati kihelkonna servale Kunda kirik. 1944. aastal põgenes Alver Saksamaale. Enne seda jõudis ta 8. augustil 1941 näha Viru-Nigula kiriku põlemist. Hävisid tornikiiver, katus ja kiriku sisustus, sh 1927. aastal valminud 24 registriga orel. 

Järgnevate aastate jooksul peeti jumalateenistusi vennastekoguduse palvemajas, kuid suurtel pühadel ja soojal ajal ka kiriku müüride vahel. 1942. a. algas kiriku taastamine, mis kestis jõudumööda aastakümneid. Kirik ja torn kaeti katusega, Tallinna Püha Vaimu kirikust toodi Paul Raua altarimaal Kristusest ristil ja Tallinna Kopli kirikust tornikell ja harmoonium. 

1976. aastal alustas Viru-Nigulas oma vaimulikutööd tulevane peapiiskop Andres Põder. Tal õnnestunud hankida muusikali „Jeesus Kristus Superstaar“ plaat, mida siis kirikus kuulata sai.  1980ndate lõpul koondus õpetaja Jaan Jaani ümber palju ärksaid noori. 1988 taastati kiriku tornikiiver. 1990. aastal pühitses õpetaja Üllar Nõlv punases terroris hukkunute mälestussamba ning seejärel ka taastatud Vabadussõjas langenute mälestussamba.

Pastoraadis olid nõukogude ajal kooli internaat ja haigla, tänapäeval aga koduloomuuseum. 

2002 sai kirik kivikatuse. 2010 pühitseti kirikus altaritagune vitraažaken, millel Andrei Lobanov on kujutanud Kristuse taevasseminemist. Küünlapäeval 2022 pühitseti käärkambris soe talvekirik. Mõlemad pühitsemistalitused pidas Andres Põder. 

Maarja kuju tõid talvekirikusse Eesti katoliiklased, kes kasutavad seda iga-aastasel palverännakul Viru-Nigula Maarja kabelisse. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.