51 aastat tagasi, 3. augustil 1971 lahkus igavikku Jaan Kiivit sen (1906–1971). Ajaperiood, mil Kiivit luterliku kiriku ülemkarjasena tegutses, oli keerulisem kui kellelgi teisel samas ametis ja sundis peale raskeid valikuid, kohanemist ning enese salgamist. Teha tuli seda aga kirikut ja selle õpetust alal hoides.

Kiriku ülemkarjaseks valiti Kiivit 23. oktoobril 1948 erakorralisel Kirikukogul. Samas vastu võetud luterliku kiriku põhikiri muutis senise piiskopi ametinimetuse peapiiskopi ametinimetuseks. Kirikujuht oli Kiivit sen kuni 1967. aastani.

Esimese pärastsõjaaegse peapiiskopina asus Kiivit kirikut üles ehitama; seda olukorras, mil suur osa vaimulikke oli sunnitud Eestist Läände põgenema, paljud neist olid Siberisse saadetud, kogudused inimestest tühjad ja mõlema edasine saatus lahtine. Inimesed elasid küüditamishirmus. Kogu kiriklik tegevus toimus toona usuasjade voliniku range järelevalve all. Peapiiskopi liikumine kogudustes ja praostkondades vajas võimuorganite eriluba. Jaan Kiivitist kujunes neis keerulistes oludes ometi suur autoriteet.

Peapiiskop Kiiviti teeneks on kiriku rahvusvaheliste suhete rajamine. Ta oli üks Euroopa Kirikute Konverentsi rajajatest ja üks selle asepresident. Kiivit seeniori sooviti valida ka üheks Kirikute Maailmanõukogu presidentidest. Nii kõrget lendu ei näinud võimud oma stsenaariumides siiski ette – peapiiskoppi sooviti vaid ära kasutada välispropaganda huvides ja oodati, et ta oma välisvisiitidel kinnitaks kiriku tegutsemisvabadust ja head koostööd riigivõimuga.

Olukorra teravnedes pidi peapiiskop Kiivit seenior 1967. aastal esitama emerituuri jäämise palve, olles vaid 61-aastane. Jaan Kiivitil takistati ka saamast EELK Usuteaduse Instituudi rektoriks, ta jätkas instituudis õppejõuna. Teoloogina oli Kiivit seenior rahvusvaheliselt tunnustatud, ta oli neljakordne usuteaduse audoktor. Jaan Kiivit sen suri 3. augustil 1971. aastal ja maeti Rahumäe kalmistule.

Peapiiskopi 100. sünniaastapäevaks 26. veebruaril 2006 valmis kunstnik Aapo Pukil Jaan Kiiviti portreemaal, mis asub sarnaselt teiste kirikupeade portreedega konsistooriumi saali piiskoppide galeriis.