Avo Üprus: “Mõtlen ühest rikkast tüdrukust…”
“Mõtlen ühest rikkast tüdrukust, kes kaotas rahu ja kindlustunde ega suutnudki seda üles leida.
Suvehari jäi möödunud nädalasse. Karusepäev. Maailmaruumis ja koduaias toimuvad muutused. Värvid vahetuvad. Ööd muutuvad hämaramaks ja päevad soojemaks. Tuul murrab oksi, pööritab lehti ja planeedid tiirlevad. Maailmaruumis on vahelduv kord. Riigid tõusevad kaardile ja kaovad taas. Mis saab inimestest? Donetsk. Lugansk. Peatselt vallutatakse need alad tagasi. Ja nii nagu enne põgenesid ühed Vene vägede eest, hakkavad põgenema teised Ukraina vägede eest. Liikumine toob esile uut, olemise erinevaid tahke, väärtusi ja väärtusetust. Selles liikumises seisab rikas tüdruk, kes on hakanud järele mõtlema selle üle, mida tal veel ei ole – ta on harjunud mõtlema sellest, mis tal on. Ta on osanud seda kasutada, investeerida, hoida. Aga nüüd tundub talle, et midagi olulist on puudu. Ta vaatab muutuvat poliitilist kaarti, näeb laidude uppumist merre … Ja temas tärkab vajadus kindlustunde ja jääva järele. Kelle käest haarata, kelle poole hüüda? Kelle nime kisendada, et kuulda vastust, mitte kaja? Selle noore naise hing lainetab ajastuga kaasa. Miks ma olen? Kes ma olen? Mis saab minust aegade voogudes? Tema elu on hästi korraldatud. Asjaajamine sujub ja pangaarve kosub. Võlgu ei ole. Tal pole neid muresid, mis on Eestisse uhutud pagulastel: ei elamislubade, arstiabi ega igapäevase leivaga. Ta ei ela ka sugulaste armust või meeste kulul. Ta on tubli ja töökas tüdruk. Aga ometi on ta süda rahutu. Koguni nii rahutu, et ta kiirustab välja oma kodust, läbib pöörase ja ebamõistuspärase Tallinna liikluse, jätab auto eemale ja siseneb külakirikusse linna serval. Ta süda peksleb, kui ta heidab oma reputatsiooni ja sotsiaalse staatuse maha nagu punase mantli ning maandub vaibale altari ees. Miks?
Eile oli ta kohtunud Juliaga: tüdrukuga Harkovist, kellel puudus palju sellest, mille puudumist tema ei olnud osanud kujutleda. Laps näpus oli Julia tulnud Varssavi bussilt. Nad olid jäänud üksteist vaatama. Oli, nagu vaataksid nad peeglisse ennast ära tundmata. Kas võib olla, et nad olid läinud vahetusse? Kas tagasivahetamine on võimalik? Mida ma pean tegema, et …”
Loe lisa:
