Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Märjamaa koguduse lugu.

Konuvere maalinn hävitati Läänemaal juba 12. sajandil ja selle ümbrus ehk nn muinasaegne Märjamaa võis sattuda sõltuvusse naaberkihelkonnast Soontaganast. Pärast Saare-Lääne piiskopkonna loomist eraldusid Märjamaast Kullamaa ja Vigala kihelkonnad. Teispool Märjamaad oli vana Hertele kihelkond, mis pärast Jüriöö ülestõusu jagunes Nissi, Hageri, Rapla ja Märjamaa vahel. Varbola linnus kaotas oma kaubandusliku tähtsuse ning Hertele ääremaastumine võis põhjustada Märjamaa esilekerkimise. 

14. sajandi esimesel kolmandikul ehitati Märjamaale kivikirik, mis pühitseti Neitsi Maarjale. Mujal Läänemaal olid selleks ajaks puukirikud valdavalt juba kivikirikutega asendatud. Oletatavasti on Maarjamaast tuletatud Märjamaa nimi. 

See ühelööviline, kõrgete võlvide, kõrge võidukaarega ja paksude kivimüüridega gooti stiilis pühakoda on Lääne-Eesti tugevaim kaitsekirik. Märjamaa võidukaarel puudus ristpalk ja kiriku põhjaküljes polnud aknaid – pole siiani. Lõunakülje kolm akent asuvad kõrgel. Algselt polnud kirikul ei torni ega käärkambrit. Altariruumi põhjaküljes, kust algab müüritrepp, on väike ruum, mida võidi kasutada käärkambrina. Märjamaa kirikule olid eeskujudeks Haapsalu toomkirik ja Pöide kirik. Ühisjooni leidub Märjamaa kirikul Padise tsistertslaste kloostri ja Tallinna toomkirikuga. Märjamaa kiriku ehitusisandaks peetakse Saksa Ordut, kellele kuulus keset piiskopi valdusi Sõtke mõis. 

15. sajandi kolmandal veerandil ehitasid Tallinna meistrid Märjamaa kirikule torni, mis oli esialgu pikihoonega ühekõrgune. Seda on torni välisküljel praegugi näha. Umbes samal ajal ehitati altari taha käärkamber. Katoliku ajal oli tavaline, et igas suuremas külas võis olla oma kabel. Märjamaal pole neid säilinud, kuid rahvajuttude põhjal võib kunagiste pühakodade asukohti otsida näiteks Kirkotast, Kävaste mäelt, Lümandust ja Sulu külast.

Liivi sõja ajal, 1574. aasta suvel rüüstas maad venelaste ja tatarlaste vägi. Palju talupoegi põgenes koos naiste ja lastega Märjamaa kiriku võlvide peale. Varandus jäeti alla kirikusse. Ründajad lasid suurtükiga kiriku ukse puruks ja võtsid asjad kirikust kaasa, pääsesid vaid inimesed võlvide peal. Räägitake, et seitse aastat hiljem läinud kurvemini, sest kirik pandud põlema ja inimesed võlvidel hukkusid. 

1597. aastaks oli Märjamaa kirik juba aastaid ilma katuseta seisnud ja pastoraati polnud ollagi. Kogudust teenisid vahepeal Kullamaa ja Hageri pastorid. Kohalikud mõisnikud leppisid kokku, kuidas olukorda parandada, kuid keegi ei võtnud midagi ette. 30 aastat hiljem oli kirikul puust katus peal, neljast aknast oli avatud vaid üks ja tornil puudus kiiver. 1641. a. oli Märjamaa kirik viletsas ja pastoraat ennekuulmatus seisus. Piiskop imestas, kuidas koguduse õpetaja oli suutnud nii kaua suitsus ja mustuses vastu pidada. Vaatamata ettekirjutustele nägi kirik paarkümmend aastatat hiljem ikka armetu välja ja pastoraadil puudusid kõrvalhooned, mistõttu kirikuõpetaja pidas kariloomi oma eeskojas. 

Kauaoodatud muutused jõudsid kätte õpetaja Andreas Knüpfferi ametiajal. Varisemisohtlik torn toestati tugipiilaritega. Suuremahulised tööd võeti ette 1686. aasta paiku. Tallinna meister Christian Ackermann valmistas rohkete kaunistustega medaljonikujulise altariseina, mida on nimetatud Eesti baroki pärliks. Altarimaalil olid Kristus ristil, Maarja, Johannes ja Maarja-Magdaleena. Altariseina külgedel olid meetrikõrgused puukujud: Moosese käsutahvlitega ja Jeesus karjasekepi ja lambatallega. Üleval nurkadel olid Taube ja Salza vapid, ning kõrgemal kolm ingli kuju, pisut väiksemad Moosesest ja Jeesusest. Selle altariseina kinkis Paeküla ja Lehtse omanik Anthony Friedrich von Salza koos abikaasa Dorothea von Taubega. Säilinud on Ackermanni kiri võlausaldajale, kus ta mainib, et kui ta Märjamaa altari valmis teeb, saab võimaluse võla ära maksta. 

Õpetaja Andreas Knüpffer jutlustas eesti keeles ja eksamineeris kogudust katekismuse tundmises. Mõned koguduse liikmed oskasid lugeda. Knüpffer tegi laste õpetamiseks hea algatuse, kuid alates 1696. a. jäid ikalduse ja nälja tõttu paljud lapsed kooli tulemata. Pärast Knüpfferi surma jätkas laste õpetamist köster Johan Junkam. 1707. a. oskas Märjamaa koguduses lugeda juba 40 täiskasvanut. 

Põhjasõja lahinguid Märjamaal ei peetud, aga suvel 1710 liikus Vene vägi Riia alt Tallinna poole ja rüüstas teeäärseid külasid. Nad tõid kaasa katku, mille tagajärjel suri 83% Märjamaa rahvast, sh koguduse õpetaja Samuel Winkler. Päris tühjaks jäi Kirkota mõis, selle taludes ei jäänud ellu ainsatki inimest. 

Pärast Põhjasõda õppisid eesti lapsed lugemist üksteiselt, sest koole ei olnud. Pärast õpetaja Martin Feige surma teenis Märjamaa kogudust Johann Ignatius, kelle isa oli Kambja köster Ignatsi Jaak, kunagine Forseliuse musterõpilane. Kambja kirikuõpetaja nägi vaeva, et Ignatsi Jaagu pere mõisaorjusest päästa. Jaagu pojal Juhanil õnnestus minna õppima Tallinna toomkooli ja edasi Halle ülikooli. Kui ta Märjamaal tuli, kasvas siin tasapisi nende hulk, kes lugeda mõistsid. Enamikes taludes olid olemas Uus Testament, katekismus ja lauluraamat, mõnes ka Piibel. Õpetaja Benedikt Gottlieb Haken avas 1787. a. Märjamaal aadlilastele õppeasutuse. 

Vaatamata tugedele muutus kirikutorni lõunasein varisemisohtlikuks. Õnnetuse vältimiseks laoti sein 1815 – 1817 paksemaks. 

Vennastekoguduse ärkamine jõudis Märjamaa kihelkonda 1820. aasta paiku Kullamaalt. Tolli mõisnik Arend Friedrich von Stackelberg lasi ehitada Kuuda talu maale suure puust hoone, mis oli mõeldud koolimajaks, kuid võeti kasutusele palvemajana. Ta seadis ametisse kaks ettelugejat. Üks oli kohalik tisler, teine Sooniste mölder Kullamaa kihelkonnast. Kümmekond aastat hiljem käis siin koos üle saja inimese, mõned koguni Vigala kihelkonnast. 

1836. a. avati Märjamaal nn karistuskool lastele, kes pole kodus lugemist selgeks saanud. Lisaks õpetasid pühapäeviti lapsi vöörmündrid ja igas vallas oli mõni ustav inimene, kes valmistas lapsi ette leeriks. 1854. a. avati eestikeelne Kuuda seminar, mille 33 tegevusaasta jooksul sai sealt vajaliku ettevalmistuse ligi 300 tulevast koolmeistrit. 

1871. a. ehitati Märjamaa kiriku torn kõrgemaks. Kuke asemel tõsteti torni tippu rist. Ehitusel võeti eeskuju Tallinna Oleviste kiriku tornist. Paarkümmend aastat hiljem valmistati kirikule uus altarivõre ja maaliti uus altaripilt. Selleks, et rohkem inimesi saaks jumalateenistusele tulla, ehitati Märjamaa kirikusse kahekordsed puust rõdud. Oreli ehitas Carl August Tanton. 

1910. aasta paiku oli Märjamaa vennastekoguduses rõõmustavalt palju töötegijaid, kes pidasid rahvarohkeid koosolekuid. Eestimaa vennastekoguduse hoolekandja Peter Buck on palvetundi pidanud ka Lümandu mõisas. Pärast seda kui õpetaja Gotthard Haller kutsuti Peterburi Anna kogudust teenima, tuli Märjamaale Oskar Meder, kes hiljem oli Leipzigi Tooma koguduse õpetaja. Tema järel teenis Märjamaa kogudust Jaan Lääne, kes oli kindla sõnaga aatemees. Rahvas suhtus temasse aupaklikult. Osalemise pärast vabadussõjalaste liikumises keelas Eesti Vabariigi siseminister tal 1936. aastal kirikuõpetajana tegutsemise, kuid aasta lõpus sai ta loa tagasi. 1930. a. ehitati Märjamaa kirikule uus orel, 1933. a. seati sisse elektrivalgus ja 1938. a. koguni elektriküte. Tõsi, kohaliku elektrijaama võimsusest jäi väheks, et korraga kütta kirikut ja valgustada alevi tänavaid. 

Teises maailmasõjas, 12.  juulil 1941 põles Märjamaa kirik müürideni paljaks, hävis ka Ackermanni altar. Järgmiseks suveks oli kirikul uus katus peal. Paraku saadeti õpetaja Jaan Lääne 1948. a. vangilaagrisse ja kirik muudeti linalaoks. 1956. a. õnnestus linaladu välja kolida ja kiriku taastamistöödega algust teha. Õpetaja Helilaiu pühendunud eestvedamisel õnnestus koguduse vahenditega töö lõpule viia. Peapiiskop Jaan Kiivit pühitses Märjamaa kiriku 17. mail 1959. a. 

1972. a. võeti Märjamaal kasutusele Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku barokkaltar. Kolm aastat hiljem maalis Evi Sepp Märjamaa kirikule uue altarimaali ja õpetaja Einar Laigna valmistas altarile tabernaakli pühitsetud armulaualeibade hoidmiseks. Koguduses põrkusid Laigna katoliiklikud vaated kohaliku vennaste pietismiga. Peapiikop saatis Einar Laigna Amblasse ja määras asemele Priit Rannuti. Uus õpetaja kavatses oma esimesel jumalateenistusel 2. novembril 1978 pidada usupuhastuspüha. Paraku ei pääsenud ta kirikusse, sest ukse lukk oli ära rikutud. Õnneks said uus ja vana õpetaja omavahel hästi läbi ja tüli vaibus peagi. 

Üks Märjamaa kiriku katuse taastajatest, Ilmar Pilov olevat 1957. aastal lubanud, et ta ehitab tulevikus kirikule ka tornikiivri. Kui koguduse juhatuse esimees seda 30 aastat hiljem meelde tuletas, ei mäletanud Ilmar Pilov oma lubadust, kuid täitis selle siiski – leidis abilised ja aasta pärast algas ehitustöö, mis kaks aastat hiljem lõpule jõudis. 1995. a. valmis kiriku kõrval kogudusemaja. 2003. a. tagastas kogudus barokkaltari Tallinna Rootsi-Mihkli kirikule ning Illar Kannelmäe kavandi järgi ehitati Märjamaa kirikusse uus dolokivist altar. Mitmeosalise altarimaali „Mina olen eluleib“ maalis Uno Roosvalt. Kantsli asemel on kirikus lugemispult.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

3