Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Nõmme Rahu koguduse lugu.

19. sajandi keskpaigani oli Nõmme peaaegu asustamata. Läbi hõreda männimetsa looklesid maanteed Tallinnast Viljandi ja Pärnu poole. 1870. a. valminud Tallinn-Paldiski raudtee ahvatles suvitajaid otsima uusi väljasõidukohti. Nõmme kuulus Keila kihelkonna Jälgimäe mõisale. Üks peatus rajati Nõmme kõrtsi juurde. Jälgimäe omanik Nikolai von Glehn hakkas seal maid välja rentima. Pärast esimese lepingu sõlmimist 1873. a. olla Glehn lausunud: „Seie saagu lenn“. 1886. a. ehitas Nikolai von Glehn Mustamäe nõlvale oma uue kodu, nn Glehni lossi. 

Glehn alustas ka Nõmme tööstuse rajamist, kuid ebaõnnestus selles. Hooned jäid tühjaks, ent mitte kauaks. Ühes neist, arhitekt Friedrich Wendachi projekteeritud ja 1901. aastal ehitatud valukojas hakkas 1904. aasta sügisel vennastekoguduse palvetunde pidama endine Haabersti kooliõpetaja Juhan Tasson. Mõni kuu hiljem, 1905. a. alustas Keila koguduse abiõpetaja Ralph von zur Mühlen samas hoones kord kuus luterlike jumalateenistuste pidamist. 

1906. a. sai Keila õpetajaks Jakob Kukk ning abiõpetaja koht kaotati. Järgmised kümme aastat pidas Nõmmel jumalateenistusi Tallinna Jaani koguduse õpetaja William Grohmann. Abiks oli talle Nõmmel pensionipõlve pidav endine Hageri õpetaja August Hörschelmann. Kuna kirikuõpetaja käis siin kord kuus, pidasid ülejäänud pühapäevadel teenistusi ja palvetunde vennaste jutlustajad Juhan Tasson ja Jakob Rosenvald. 

1913. a. kinkis Jälgimäe uus omanik Manfred von Glehn valukoja koos krundiga kirikule ning Jakob Rosenvaldi juhtimisel ehitati see ümber kirikuks. Orel jäi ilmasõja tõttu ehitamata. Leping Jakob Saarmanniga jõuti küll sõlmida, kuid töö jäi keerulisel ajal teostamata. 

1917. a. sai uueks jutlustajaks Harku kooliõpetaja Mart Rahamägi, hilisema piiskopi Hugo Bernhard Rahamägi isa. Tema kindlaks sihiks oli Nõmme koguduse iseseisvumine. Vennastekoguduse palvetundide asemel hakkas Mart Rahamägi köstrijumalateenistusi pidama. Kord kuus pidas teenistuse Ferdinand Jürgenson, kes oli abiõpetajaks nii Keila kui Tallinna Jaani koguduses.

1918. aasta mihklipäeval pühitseti Nõmme kiriku torn. Saksa võimud valmistasid projekti ja andsid tasuta materjale ladudest, mis taganenud vene vägedest maha oli jäetud. Järgmise aasta oktoobris ostis Nõmme kogudus Eesti riigilt kolm Paldiski õigeusu kiriku kella. Seejärel ehitati kiriku juurde ka väike köstrimaja. 1921. a. toodi kirikusse elektrivalgus ning August Terkmann ehitas rõdule oreli. 

29. märtsil 1922. a. tunnistas Konsistoorium Nõmme koguduse iseseisvaks. Seni käis siin jumalateenistusi pidamas Paldiski koguduse õpetaja Eduard Aksim. Pärast koguduse iseseisvumisest täitis vaimuliku ülesandeid lühikest aega Jüri Kristian kuni 10. juunil 1923 seati ametisse Nõmme esimene korraline kirikuõpetaja Anton Eilart. Seni Lääne-Harju praostkonda kuulunud Nõmme kogudus arvati Tallinna praostkonda ja koguduse liikmete arv kasvas 1923. aasta jooksul enam kui viiekordseks. Tallinna kogudustele tegi see isegi muret, sest enamik liikmeid tuli sealt.

Hiiu-Rahu surnuaia pühitsemisel 12. augustil 1923 laulis köster Aumanni juhatusel esmakordselt Nõmme koguduse koor. Samal aastal ehitati suuremaks kiriku rõdu, muretseti 17 uut pinki ja Tallinna Püha Vaimu kogudus kinkis Nõmme kirikule altarilaua ja -võre. Õpetaja Eilart moodustas vaeste hoolekande komisjoni, puudustkannatajatele jagati küttepuid. 

1924. a. nimetati kirik Nõmme Rahu kirikuks. Kogudus väljendas sellega soovi kuulutada rahu Jumalas – Jeesuse Kristuse läbi, samuti rahu ja leplikkust rahvaste, riikide ja uskkondade vahel, ning olles rajatud Eesti iseseisvuse ajal, soovis kogudus, et nende pühakoda oleks Tartu rahu sõlmimise mälestusmärk. Oma esimeste tegevusaastate jooksul lubas Nõmme Rahu kogudus oma kirikut kasutada ka neil Nõmme kogudustel, kel oma hoone veel puudus – Nõmme saksa ja õigeusu kogudusel.

12. juulil 1925. a. pühitsesid Tallinna Kaarli koguduse õpetaja Artur Sommer ja assessor Hugo Bernhard Rahamägi Nõmme koguduse pastoraadi. 1926. a. korraldati Mustamäe nõlval Nõmme I laulupäev ja alustati korjandust uue kiriku ehitamiseks. Nõmme alev sai linna õigused. Glehni kingitud maatükk vormistati pärast pikaleveninud asjaajamist Nõmme Rahu kogudusele alles 1927. aastal. 

18. oktoobril 1928. a. pühitseti Harku tänaval vennastekoguduse palvemaja. Rahu kogudus pööras tähelepanu noorsootööle. Kuna usuõpetus oli koolides vabatahtlikuks muudetud, kasvas pühapäevakooli tähtsus ja igal pühapäeval hakati pidama lastejumalateenistust.

Kuna uue kiriku korjandus ei edenenud, otsustati kogutud vahendeid kasutada senise kiriku ümberehitamiseks. Nõmme linnaarhitekt Friedrich Wendachi juhtimisel tehti Rahu kirikule uus kumer lagi, uus orelirõdu ja juurde ehitati leerituba. Lisaks vahetati põrand ja katus ning lammutati kirikus asunud käärkamber. 27. septembril 1931 pühitses kiriku Tallinna praost Aleksander Kapp. 

1935. a. peeti Nõmme Rahu kiriku aias Tallinna praostkonna I vaimulik laulupäev. Seda juhatasid Jaani koguduse koorijuht Udu Topmann ja Rahu koguduse koorijuht Johannes Hiob. Vaimuliku kõne pidas piiskop Hugo Bernhard Rahamägi, kes neil aastal elas Nõmmel oma majas Kuuse tänaval. 1936. a. valmisid Nõmme kiriku uued pingid. 

Enne Teist maailmasõda jõuti veelkord uue kiriku ehitus päevakorda võtta, peeti isegi vabaõhujumalateenistus kavandatava kiriku asukohas, kus praegu on Kurni põik. Paraku ei jätkunud raha isegi Lunastaja kiriku ostmiseks, mida Eestist lahkuv saksa kogudus Nõmme Rahu kogudusele pakkus. 

1940. a. liideti Nõmme linn Tallinnaga. Kui piiskop Johan Kõpp 1944. a. kodumaalt lahkus, võttis õpetaja Anton Eilart tema kohustused üle. Samal aastal vangistasid kommunistid Nõmme koguduse abiõpetaja Mihkel Laidi ja hukkaid ta aasta hiljem. Eilart varjas end kolm aastat, kuid saadi kätte 1948. aastal ja saadeti vangilaagrisse. Raskel ajal asus Nõmme kogudust teenima õpetaja Georg Klaus. Harku tänava palvemajast sai Nõmme koguduse filiaal. 

Nõukogude ajal piirati koguduse tegevusvõimalusi igal võimalikul moel, isegi kirikukooris laulmine võis olla põhjus pensionist ilmajäämiseks. Hooned natsionaliseeriti. Ometi oli pühapäeviti kirik rahvast täis ja palvetav kogudus elas Jumala abiga üle ideoloogilise tagakiusu ajad. 1978. a. tuli kogudust teenima õpetaja Voldemar Ilja. Ta oli tõsine usu- ja teadusemees ning Usuteaduse Instituudi dekaan. Tema doktoritöö teemaks oli Eesti vennastekoguduse ajalugu. 

Kui 1989. a. tagastas riik kogudusele pastoraadi, ehitas kogudus selle suuremaks. Uus kogudusemaja pühitseti 5. juunil 1994. a. Samuti peeti 1989. aastal Nõmme Rahu kiriku aias taas praostkonna vaimulikku laulupäeva, millest kujunes traditsioon. Jätkuvalt oli kasutada 1935. aastal rajatud poodium. 1990. a. seati Nõmme Rahu kiriku altari kõrvale endine Võnnu vennastekoguduse palvemaja orel, mille on valmistanud Tartu meistri Ernst Kessler 1844. a. 

Alates 1999. aastast teenib Nõmme Rahu kogudust Ove Sander. Temagi teenimistöö on tihedalt seotud Usuteaduse Instituudiga. Ta on olnud seal nii rektoriks kui Pastoraalseminari juhatajaks. Nüüd on Nõmme Rahu koguduse jumalateenistusi võimalik kuulata Pereraadio vahendusel. Kuni koroonakriisini oli koguduse juures avatud Toidutare, kus koostöös Nõmme Linnaosavalituse ja Toidupangaga pakuti toimetuleku raskustega inimestele sooja toitu. Alkoholi sõltuvusega inimesed leiavad jätkuvalt abi AA „Rahurühmast“. 

Koguduses tegutsevad pühapäevakool, laulukoor, eakad kohtuvad „80ste Klubis“, pastoraat võõrustab Kristlike Raudteelaste Ühingut. Õpetaja Ove Sanderi eestvedamisel taastati ning võeti abikirikuna kasutusele Nõmme Saksa Lunastaja kirik. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Vaata ka:

• Nõmme Rahu koguduse koduleht

1