Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Nõva koguduse lugu.

Nõva küla kuulus 14. sajandil Ridalast eraldunud Lääne-Nigula kihelkonda. Seni Lihula kloostrile kuulunud Nõva küla uueks peremeheks sai aastal 1402 Padise klooster. 1653. a. arvati Nõva Harju-Risti kihelkonda, mis oli toona veel osa Harju-Madise kihelkonnast. 

Kohaliku rahvapärimuse järgi ekselnud kord meremehed paksus udus ja lubanud, et kui nad eluga maale pääsevad, püstitavad nad Jumalale tänuks pühakoja. Ühtäkki kuulsid nad kukelaulu ning sinnapoole sõites jõudsid nad Nõva randa. Nagu lubatud, ehitasid nad kabeli ja pühendasid selle Pühale Olavile. Tuulelipuks torni tippu pandi kullatud kukk. 

Nõva esimese kabeli ehitusaeg pole teada. Kohalik rahvas on praeguse kabeli ehitusajaks pidanud aastat 1636. Pärimusele toetudes peeti 1936. aastal suurejooneliselt kiriku 300. aastapäeva. Hilisem dendrokronoloogiline analüüs määras kiriku seinapalkide langetamise aastaks 1749. Kirik on Nõval olnud kindlasti juba varem, sest näiteks 1711. aastal oli siin ametis koguni oma kirikuõpetaja. Daniel Berthold oli Pilistvere kirikuõpetaja poeg. 1710. a. põgenes tema isa Pilistverest Tallinna, kuid suri seal katku. Poeg asus teenima Nõva kogudust. Ka Nõval on rahvapärimuse järgi katk armutut laastamistööd teinud. Seejärel saabunud siia uusi asukaid Virumaalt. Õpetaja Berthold kuulutas Jumala Sõna ka Risti kirikus, kus oli samuti eelmine kirikuõpetaja katku ajal surnud. Daniel Bertholdi ametiaeg ei olnud kuigi pikk ning edaspidi käisid Nõval jumalateenistusi pidamas Risti diakonid ja Harju-Madise pastorid, hiljem olid siin ametis kohalikud köstrid. 

Rahvajutu järgi oli Nõva kabel vanasti väiksem kui see on tänapäeval, pealegi õlgkatusega. Mõisahärra ajanud teomehed kokku ja lasknud kabeli suuremaks ehitada. Uuele kabelile löödi peale laudkatus. Võimalik, et aastaarv 1636 viitab mõne varasema kabeli ehitamisajale. Praegusest Nõva kirikust kümme-viieteist meetrit edelas asuvat vundamenti on peetud kunagise kabeli asukohaks. Lähemal uurimisel selgus, et pigem võis see vundament kanda siiski vaid mõisniku hauaplatsi piiret. Kiriku kõrval asuv akendega kivikabel võib ka vanem olla praegusest kirikust, kuid selle algne otstarve pole teada. 

Praegune, 1750. a. paiku ehitatud Nõva kirik on üks Eesti väiksemaid kirikuid. See on Mandri-Eesti vanim puukirik. Sarnaselt Ruhnu kirikuga on siin meeste- ja naistepoole pingid erineva kujundusega. Meestepoole pingid on seljatugedega, naistepoole omad ilma. Meeste jaoks on kirikus mütsinagid. 

Kellamees Süste Jüri elas perega teiselpool metsa. Härra ütelnud siis: „Mis kellamees see on, kes kabelit ise ei näegi!“ ja lasknud siis teomeestel metsast suure sihi läbi raiuda, et Süiste Jüri näeks kabelit. 

1833. a. omandas Nõva mõisa Constantin von Ungern-Sternberg, kes oli kolm aastat varem koos oma venna Eduardiga rajanud Hiiumaale Kärdla kalevivabriku ning vajas nüüd hädasti töölisi. Võimalusi selleks nappis, kuna talupoegade ostmine ja müümine olid ära keelatud. 1833. aasta kevadel viis ta hulga noormehi orja kombel Nõvalt Kärdlasse, kuna mõlemad paigad kuulusid samale omanikule ja keelatud müügitehingut polnud vaja sõlmida. 

Nõva kirikus jutlustas ning jagas armulauda kord kuus Risti koguduse õpetaja, teistel pühapäevadel pidas jumalateenistuse köster. 1863. aastal asutas köster Karl Preisberg Nõva kooli. Esialgu toimuski õppetöö Erita külas asuvas köstrimajas ehk Kõlgumäel. Lapsed, kelle kodud olid kaugel, elasid nädala sees koolimajas. Klassituba kasutati ka kohtusaalina. Kui oli vaja kohut pidada, siis teatati eelmisel päeval õpilastele, et järgmisel päeval kooli ei peeta. Samas majas oli trellitatud akendega kartser. Kõlgumäe koolis õpetati lugemist, kirjutamist ja rehkendamist, piiblilugu, katekismus ja kirikulaule. 

Juhtus ka seda, et küttepuud said otsa, ruumid olid külmad ja lapsed saadeti koju. Kooli õppeedukust kontrollis Risti ja Nõva koguduse õpetaja. Laste kooliskäimist ja kooli majanduslikku olukorda kontrollisid kohtumehed ja vöörmündrid, kes ise olid veel kirjaoskamatud, allkirja asemel olid ristid. Esimene allkiri kirjutati protokolli aastal 1898. Alates 1884. a. hakati põhjuseta puudumiste eest nõudma rahatrahvi. 1893. a. otsustas koolikohus, et laste väljaskäimise jaoks on vaja valmistada peldikud. 

1869 – 1872 oli Nõva köstriks Friedrich Brandt, kes avaldas palju raamatuid ja brošüüre ning vähemalt kaheksa laulukogumikku. 

Nõva kirikut ehivad kristallripatsitega kroonlühtrid, mis pühade aegu rõõmustavad kirikuliste silmi küünlavalgusega. Kirikusse on varjule toodud ja seinale kinnitatud Eesti vanim puidust ratasrist, mille vasksel sildil on aastaarv 1860. Rist väärib tähelepanu, kuna see viitab võimalusele, et rootsiaegne ratasristide valmistamise tava ei tarvitsenud järgnevatel sajanditel kaduda, vaid vaesemal ajal valmistati need paekivi asemel puust, mis oli küll käepärasem materjal, kuid ka kiirem hävima. 

Nõva oreli ehitas ja paigaldas 1885. aastal kohalik mees, Nõvalt pärit orelimeister Kustas Targama, kes hiljem kirjutas oma nime saksapärasemalt: Gustav Terkmann. Nõva orel oli tema esimene töö. Pillil on üks manuaal, täispedaal ja kuus registrit. Oreli valmimisse andis oma panuse ka tolleaegne Nõva mõisaproua Josephine von Baggehufwudt, kes nikerdas orelile gootipärased kaunistused. Josephine oli legendaarne mõisaproua, krahv Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergi pojatütar. Josephine oli võimukas, isepäine ja värvika sõnavaraga. Ta parandas kelli, hobuserakmeid, armastas puu- ja sepatööd, samas ka maalis ja õmbles. Nõva kiriku altariruumi akendele kinkis ta haruldased vitraaži imiteerivad töödeldud paberile maalitud pildid, mis kujutavad Jeesuse sündi ja taevaminemist.

Praegune altarisein on valmistatud 19. sajandi lõpul. Sellegi nikerduste valmistajaks peetakse Josephine von Baggehufwudti. Tisleritöö nii altari kui kantsli juures olevat teinud Mõspaku-nimeline kohalik talumees. Tundmatu kunstnik maalis õpetavat Jeesust. Varasem altarimaal kujutas ristilöödud Kristust koos Maarja, Johannese, Maarja-Magdaleena ja sõduritega. Rooma sõjapealik on valgel ratsul, pildil on ka mees äädikakäsnaga. See maal on praegu kiriku seinal. Pildi alumisele servale on märgitud kunstniku nimi L. R. Michelson, kuid küsimusi tekitab selle kõrvale kirjutatud „J. Preisberg 1820“. Kohalikku päritolu Preisbergi-nimelised köstrid olid ametis hiljem, ning ka perekonnanime said nad alles 1835. aastal. 

Kiriku tornis kutsub rahvast jumalateenistustele kaks kella. Suurema kinkis Juhan Pillapart aastal 1891. Kellal on Jeesuse sõnad (Lk 15,10): „Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.“ Väiksem kell on kaks aastat noorem. 

24. juulil 1919. a. sai Nõvast iseseisev kogudus, kuid jumalateenistusi pidasid jätkuvalt Risti koguduse õpetajad. Väga armsaks sai kogudusele õpetaja Roderich Bidder, kes 1923. aastal Nissi kogudusse kutsuti. Kui ta Nõval lahkumisjumalateenistust pidas, ütles ta lohutuseks: “Armas Nõva kogudus, ma ei vii Jumalat teie juurest ära, ta jääb siia teie juurde.” 

9. septembril 1928 avati Nõval vabadussõja ausammas. Üks kahest metallpärjast, mis tol päeval samba juurde asetati, on tänaseni alles. 

Eesti iseseisvusaja viimane köster Kustav Järvlepp juhatas laulukoori, pidas talu ja töötas lisaks veel Kalurite Keskuse Harukontoris raamatupidajana. Inimestele meeldis pidada varrud ja kirikupühad korraga. Kord pidi köster pärast teise jõulupüha jumalateenistust neli last ristima. Viimane talu, kuhu tuli jõuda, oli 20 km kaugusel. Ristimise ajal lõi kell kaksteist pauku. Köster jõudis koju alles kella nelja paiku hommikul. 

Jumala abiga elas kogudus üle nõukogude aja. Pühendunud töötegijad hoidsid kiriku avatuna ka kõige raskema poliitilise tagakiusu ajal. 1964. a. alustati kirikule eterniitkatuse paigaldamist, 1970. a. kaeti sisemised seinad vineertahvlitega ning põrand mõni aasta hiljem puitlaastplaatidega. 1978. a. pandi akende ette luugid. 1990. aastaks toodi kirikusse elektrivalgus ja -kütteseadmed ning parandati lühtrid. 1992. aastal arvati Nõva kogudus Lääne praostkonda. 1990ndatel ehitati kogudusemaja. 2011 asus Nõva kogudust teenima Peeter Krall ja algas kiriku renoveerimine. Aastal 2014. a. sai kirik uue katuse, annetajate nimed kirjutati katuselaudade alla. 2017. a. kinkis filmimees Marko Raat Nõva kirikule votiivlaeva. Tema algatusel kinnitati samal aastal kiriku seinale 1857. aastal Osmussaare lähedal uppunud Vene auriku „Hero“ nimesilt. 2019. a. eemaldati seintelt vineertahvlid ja põrandalt puitlaastplaadid ning aasta hiljem restaureeriti aknad.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Vaata ka:

• EELK Nõva Püha Olevi koguduse koduleht

1