Emadepäeva kauni traditsiooni tõi Eestisse kirjanik ja ühiskonnategelane Helmi Mäelo, kes sündis 1898. aastal Tartumaal Uderna vallas. Koolitee viis ta Tartusse Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi ning hiljem Tartu Ülikooli õigusteaduskonda.

Gümnaasiumi päevil käis Helmi leeris Tartu Pauluse koguduses. Oma mälestusteraamatus „Talutütar“ (1959) meenutab Mäelo: „Alati oli kiire joosta kooli ja leeritundide vahet. Meid oli üle viiekümne poisi ja tüdruku, kes olime kiindunud oma leeriõpetajasse Habichtisse. See Pauluse koguduse eraleer oli uues kirikus esimene. Kirik ise oli veel tellingutes ja altarikujugi, prof. A. Adamsonilt tellitud Kristuse kuju, veel saabumata. Õnnistamispäeval juhtis Habicht leerilapsed läbi kiriku altari ette. Rahvast oli suur kirik tungil, hetk ja meeleolu väga ülev.“ Helmi konfirmeeriti 23. märtsil 1918.

Ülikoolipäevil tekkis Mäelol suur huvi karskusliikumise vastu. Ta valiti 1923. aastal vastloodud Eesti Naiste Karskusliidu sekretäriks. Ühtlasi köitis Helmi tähelepanu Eesti naiste olukord ja nende probleemid ühiskonnas. Tähelepanuväärne on tõik, et just Naiste Karskusliidu ettevõttel hakkas ilmuma tänaseni tuntud ja tunnustatud ajakiri „Eesti Naine“ – ajakiri, mille esimene peatoimetaja oli Helmi Mäelo. Sõnastades „Eesti naise“ tähendust Teise maailmasõja eelses Eestis, leidis Mäelo, et ajakirja „suurimaks teeneks on emadepäeva mõtte kandmine rahva hulkadesse, üldse koduse kasvatuse ja alkoholivaba kultuuri viljelemine, kodu ja perekonna mõtte tervendamine põhimõttel: kodu on rahva süda, ema selle hing!“ (raamatust „Eesti naine läbi aegade“).

Mäelo oli Tartu linnavolikogu liige ning tema ettepanekul nimetati 1934. aastal endine Maarjamõisa tänav Julius Kuperjanovi tänavaks. 1944. aastal põgenes ta koos paljude teiste kaasmaalastega Saksamaale ja sealt edasi Rootsi. Ta kuulus Välismaisesse Eesti Kirjanike Liitu, samuti Rootsi Kirjanike Liitu. Mäelo sulest ilmusid mitmed romaanid, populaarteaduslikud teosed ja memuaarid. Tema raamat „Eesti naine läbi aegade“ (1957) on tänaseni ainuke tervikkäsitlus Eesti naisest ajaloos. Helmi Mäelo suri 1978. aastal ja maeti Stockholmi metsakalmistule.

Kuidas aga jõudis ta mõttele tuua emadepäeva tähistamine Eestisse? „Talutütre“ ridadelt selgub, et põhjus oli üsna isiklik, võiks isegi öelda: meeleparanduslik. Nimelt valdas Helmit noorpõlves arusaam, et lasterohkust peetakse vaesuse ja rumaluse märgiks. Kuna ta isegi pärines suurest perekonnast, pidas ta seda häbiasjaks – ning eriti Tartu koolipäevil valetas oma kodu lastehulga alati väiksemaks. Ta tunnistab: „Pikkamööda, imelik küll, arenes minugi südames hukkamõistev tunne ema vastu…“.

Murdekoht selles hoiakus tuli Mäelo jaoks ühel reisil Soome Viiburisse. Ettearvamatult sattus ta seal emadepäeva aktusele, mille pidulikkus pani teda jahmuma ja liigutas hinge põhjani. „Istusin seal tummana, veelgi enam – olin nagu murtud tiibadega lind. Enda ümber nägin ja kuulsin emaarmastuse ülistamist, ema ohvrimeelsuse ja töökoormuse tunnustamist, tema tänamist ja austamist just sellepärast, et ta oli sünnitanud palju lapsi. /…/ Kuulsin seal lause: „Kodu on rahva süda, ema selle hing!“

Helmi jätkab: „Minu hing oli verine. Sellest päevast saadik ei saanud ma enam rahu. Oma ema kuju, kellele ta koolitatud tütar ei olnud mõistnud kunagi jagada lugupidamist ega öelda tänu kasvatamise ja koolitamise eest, sai mu hinges elavaks, kelle ees ma tundsin ennast süüdlasena. Juba Helsingist tagasi sõites muretsesin kirjandust ja hakkasin uurima seda probleemi. Kirjanduse mõjul selgus mulle lasterohkete emade rahvuslik osatähtsus. Ka ei saanud ma enam valla tundest, et isiklikuski elus pean midagi oma ema vastu heaks tegema.“

Nii sündiski otsus korraldada Eestis esimene emadepäev. See toimus 1922. aasta suvel Uderna koolimajas, kuhu kogunes ootamatult palju rahvast. Helmi pani oma ema istuma esimeste hulka. Ta kirjutab: „Olin Uderna tütar. Rahvahulk tundis mind, nagu minagi tundsin neid. Esimest korda kõnelesin seal emaarmastuse suurusest ja tähtsusest, tema ennastsalgavast ohvrimeelsusest laste kasuks, kes seda harva mõistavad hinnata. Eriti rõhutasin noorte kohustusi oma ema vastu. /…/ Rahvahulk kuulas neid uudseid sõnu ja mõtteid, mis kujunesid mõnevõrra pihtimuseks. Paljud nutsid. Ka mu oma ema silmist voolasid pisarad, arvatavasti küll olid need sel korral rõõmupisarad…“

Üle kogu Eesti tähistati emadepäeva esmakordselt 3. juunil 1923. Päev kogus rahva seas üha enam populaarsust, kuid sunniti olude muutudes unustusse alates 1940. aastast. Emadepäeva pidamine taastati 1988. aastal.

Haridus- ja Teadusministeeriumi hoone ees olevasse Peeter Põllu parki paigaldati 2015. aastal mälestuspink Helmi Mäelole. Siinkohal jäägu nii emadepäeva kui ka Helmi Mäelo mälestuse üle kõlama Jumala Sõna: „Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!“ (2Ms 20:12).

Marek Roots

Artikkel ilmus esmakordselt 2020. aastal Tartu Pauluse koguduse kuukirjas Pauluse Kiri.

1