Piiskop Tiit Salumäe osales Viru-Nigula kodupaigapäeval 7. juulil, kus õnnistas õpetaja Johannes Paesalu mälestusplaadi kiriku kantselei majal ja esines vaimulikule pühendatud konverentsil ettekandega “Kirikuõpetajana Nõukogude Eestis.”

“See oli minu jaoks tagasiminek lapsepõlve mälestusse,” ütles piiskop Salumäe. “Minu isa õpetaja Eduard Salumäe oli minu lapspõlve ajal Kuusalu koguduse õpetaja. Juba viiekümnendate lõpus ja kuuekümnendatel aastatel oli vaimulikel omavaheline läbikäimine. Isa sõprusringis olid Haljala õpetaja Aldur Parts, Simuna õpetaja Hillar Põld, Viru-Nigula koguduse õpetaja Johannes Paesalu, Varbla koguduse õpetaja Paul Saar ja mõnigi teine. Sain alati käia kaasas oma isaga. Mäletan, kui Harri Haamer sai tagasi Siberist, oli ta külas isa juures Kuusalus. Sõda oli möödas, riigikord oli muutunud aga Jumala riigi töö pidi minema edasi. Rääkisin oma kooliajast kirikuõpetaja pojana, õppimisest Usuteaduse Instituudis, tööst kirikuvalitsuses, abiellumisest, koguduseõpetaja tööst ning elust Haapsalus nõukogude ajal ja teenimisest Ingeri kogudustes Venemaal.

On oluline meenutada neid aegu. Ka praegu elame muudatuste ajas aga meil on vaja õppida nendest, kes suutsid ka ateistlikul ajal mitte peatuda ja ainult tagasi vaadata, vaid vaadata edasi ja kasutada käesolevat aega. Teen kummarduse õpetaja Paesalu mälestuse juures. Ka täna ei tohi me jääda seisma vaid peame minema edasi.”

***

KIRIKUÕPETAJANA NÕUKOGUDE EESTIS.

Viru Nigulas 7.07.2023 – Õp Paesalu konverentsil.

Sissejuhatus

Tänan kutse eest Viru Nigulasse. See on minu jaoks tagasiminek lapsepõlve mälestusse. Minu isa õpetaja Eduard Salumäe oli minu lapspõlve ajal Kuusalu koguduse õpetaja. Juba viiekümnendate lõpus ja kuuekümnendatel aastatel oli vaimulikel omavaheline läbikäimine. Isa sõprusringis olid Haljala õpetaja Aldur Parts, Simuna õpetaja Hillar Põld, Viru-Nigula koguduse õpetaja Johannes Paesalu, Varbla koguduse õpetaja Paul Saar ja mõnigi teine. Mäletan, kui Harri Haamer sai tagasi Siberist, oli ta külas isa juures Kuusalus. Sõda oli möödas, riigikord oli muutunud aga Jumala riigi töö pidi minema edasi. Ka praegu elame muudatuste ajas ja meil on vaja õppida nendest, kes suutsid mitte peatuda ja ainult tagasi vaadata, vaid vaadata edasi ja kasutada käesolevat aega.

Lapsepõlv Kuusalu pastoraadis.

Kasvasin Kuusalu ajaloolise kirikumõisa pastoraadis. Minu isa Eduard Salumäe oli Soomepoiss. Ta pidu sõja järgi vahetama kogudusi ja oli suunatud Kuusallu 1953. Mina ei olnud siis veel kahe aastane. Ime oli, et sügaval nõukogude ajal sai pastori pere kolida ajaloolisesse 1792-1798 ehitatud pastoraati. Kasvasin nõnda pastoraadi härrastemajas – see kujundas ka minu maailmapildi. Pastoraadi peaukse kõrval on nüüd mälestustahvel: 1844 JUUNIS PEATUS SIIN EDUARD AHRENSI KÜLALISENA „KALEVALA” KOOSTAJA ELIAS LÕNNROT. Sellises majas elas pastor ja keeleteadlane Eduard Ahrens 1837 kuni surmani 1863. Pastoraadi ruumid andsid meie suurele pastoriperele võimaluse tegeleda muusika ja lugemisega. Meie saalis oli klaver ja selle kohal Kreutzwaldi ja Koidula suur portree. Kodu oluline väärtus oli isa ja kogu meie pere raamatukogu. Isa ütles: «Mu rikkus on mu lapsed ja mu raamatud.»

Poliitiline olukord kuuekümnendatel aastatel ei olnud enam see, mis Stalini ajal, aga valitses marksistlik ja ateistlik maailmavaade. Mina oma kodus nõukogude võimu ja poliitikat ei tundnud. Meie kodus mängis alati Soome raadio ja kuulasime Soome uudiseid. Kui vähegi võimalik ja kuulda oli, siis kuulasime Ameerika Häält. Kui kõlas Soome hümn, siis teadsin, et see on ka Eesti hümn. Mäletan neid suuri viiekümnendate lõpu ja kuuekümnendate leere. Isa andis kantseleis leeritundi ja mina rääkisin leeritüdruktele mida isa küsib. Sain alati leeripäeval kauneid lilli. Minu arhiivis on vihik „Jutlused“ alustatud 11.XII 1960. Muusika kuulus meie pere traditsiooni ja nii hakkasin juba siis õppima klaverit mängima.

Kooliaeg Kuusalu 8-kl koolis.

Ema Johanna oli minu algklasside ajal veel Kuusalu kooli lastevanemate komitee juht. Ta oli olnud kodutütar ja aktiivne koguduse noor Tartu Pauluse koguduses. Ema pidas ka kõnesid kooli lõpupidudel ja tähtpäevadel. Seda omaaegset vaimu jagus kooligi. Minu klassijuhataja Marta Tarn oli koguduse liige ja mäletan, et siis kui ta tegi kodukülastust, siis maksis ka oma liikmemaksu. Tajusin uut ühiskonda siis, kui 1.–2. klassis kutsuti mind oktoobrilapseks. Küsisin isa arvamust. Isa ütles, et oled suur poiss ja pead ise otsustama, aga küsis minult: „Kui sa nüüd astud oktoobrilapseks ja oled tubli oktoobrilaps, siis järgmiseks oled tubli pioneer, edasi komnoor ja lõpuks kommunist. Kas sa seda teed tahad?“ Sellega oli mulle kõik selge. Aga huvitav oli ka see, et klassijuhataja lavastas ka sellel ajal nääripühade näidendeid. Selleks andis ta mulle vaikselt vanad jõulunäidendi tekstid ja ma pidin selle masinkirjas ümber kirjutama ja asendama sõna „jõulud“ sõnaga „näärid.“ Kui hakati ehitama uut kooli, siis oli isa kooliehituse komisjonis. Muidugi oli usu pärast narrimist ja öeldi „papipoiss“. Isa oli aga õpetanud vastama „papp on ikka tugevam kui paber“. Tuletan nõnda meelde oma kooliaastaid kirikuõpetaja pojana.

Keskkool Loksal.

Uus olukord oli, kui läksin Loksa Keskkooli 1967. aastal. Kool oli selles mõttes tuttav, et seal olid õppinud ka mu vennad-õed. Vanem vend oli aidanud direktoril autot parandada ja nii oli kooliga soe suhe. Ka klassijuhataja oli kiriku suhtes positiivne. Puutusin temaga kokku ka hilisematel aastatel ja praeguseni kutsutakse mind kooli tähtpäevadel jumalateenistust pidama Loksa kirikus. Minu elutempo oli kiire, sõitsin hommikul bussiga Kuusalust Loksale ja sealt paar korda nädalas õhtul otse Tallinna. Õppisin sellel ajal muusikat selleaegses Usuteaduse Kõrgemas katsekomisjonis. Professor Lepnum käis tunde andmas aeg-ajalt ka Kuusalus. Koolist on palju värvikaid mälestusi. 1968 tuli Loksa Keskkooli minu paralleelklassi X b uus õpilane Marje Toots Tallinnast. Kuna mina sõitsin Loksale Kuusalust ja õppisin ka muusikat Tallinnas, siis sõitsime tihti samas bussis. Loksa kool oli ilmselt tuntud ja nii tuli Marje Tallinna 7. keskkoolist Loksale. Marjest sai Andres Põderi abikaasa. 1968.a. oli pöördeliste maailma sündmuste keeris ja kuigi olime „raudse eesriidega“ eraldatud vabast maailmast, oli Loksa kool mitmes mõttes vabama vaimuga. Sellest ajast mäletan ka seda, kui hakkas käime laev Tallinna ja Helsingi vahel. Sealt algasid suured muudatused ja meenutan neid suure ja sügava kummardusega.

Muusika ja teoloogia õppimine Usuteaduse Instituudis.

See oli kaunis suvepäev, 8. juuli 1970 kui ma koos isa Eduardiga läksin konsistooriumi, kus ma juba lapsena olin palju käinud, ja viisin peapiiskop Alfred Toomingale avalduse sooviga astuda Usuteaduse Instituuti. Peapiiskop võttis oma selja taga olevast riiulist kreekakeelse Uue Testamendi ja kirjutas sellesse pühenduse: „Tulevasele sõnasulasele Tiit Salumäele esimese kontakti loomise puhul Instituudiga.“ See raamat on minu raamatukogus aukohal.

Rõhutasime sügaval nõukogude ajal õppides oma üliõpilasstaatust. Kuigi ametlik seisukoht oli, et kirik kaob kohe ja ateism on valitsev õpetus, jagasid meie õppejõud teist identiteeti. Oluline osa oli meie professoritel, kes kandsid Tartu ülikooli akadeemilist identiteeti. Stalini aeg oli möödas. Meie õppejõud prof. Elmar Salumaa, Hillar Põld, Evald Saag, Ago Viljari, August Arumäe ja eriti Jaan Kiivit lõid võimsa akadeemilise õhkkonnaga kooli. Olid tekkinud juba esimesed kontaktid välismaaga. Usun, et meie õppeaeg oli seda kõike arvestades eriline. Meid, üliõpilasi ei olnud kuigi palju ja nii oli õppejõududel meie jaoks piisavalt aega.

Praktilise usuteaduse õppetooli juhatas kuni oma surmani emeriitpeapiiskop Dr Jaan Kiivit. Ta oli mulle kõige suurem autoriteet. Erilise pedagoogilise andega juhatas ta praktilise usuteaduse seminari. Mäletan, tema meetod oli: keegi ei peaks lahkuma teadmisega, küll ma olen tubli. Kui keegi oli esitanud päris nõrga töö, oskas Kiivit leida sealt midagi, mida seadis eeskujuks. Kui keegi oli esitanud suurepärase töö, oskas ta näidata midagi, mis jäi puudu. Meenutan kõiki õppejõude suurima austusega. Üks komponente meie üliõpilaselus oli ka soov kanda väliseid tunnuseid. Sellel ajal oli juurdunud tava, et keskkooli lõpuklassis tehti sõrmus. Nii küpses ka mõte teha sõrmus kirjaga „Usuteaduse Instituut“. Kirjutasime 1972 EELK peapiiskopile, UI rektorile taotluse: „Palume meil, Usuteaduse Instituudi vilistlastel ja üliõpilastel, lubada kanda õpingute aastate mälestuseks sõrmust kirjaga Usuteaduse Instituut“. Kandsime ka ajaloolist üliõpilasmütsi.

Üheks uueks asjaks ja piiride kompamiseks said Villem Raami loengud muinsuskaitsest ja tema juhitud õppeekskursioonid. Teatavasti olid „usuühingutele,“ nagu siis nimetati, ekskursioonid keelatud. Loa saime aga muinsuskaitse õppereisideks. Üks sõit sai tehtud Läänemaale ja Saaremaale ning teine Harjumaale ja Järvamaale. Õppisin Usuteaduse Instituudis viis aastat. Asusin tööle konsistooriumi aastal 1973. Nõnda olen siis nüüdseks kirikuvalitsuses töötanud erinevates ametites 50 aastat. Olin konsistooriumi käsundusametnik ja hiljem raamatukogu hoidja ja juhataja.

Okupatsiooniajal olid kõik religiooniteemalised raamatud avalikes raamatukogudes keelatud ja paigutatud erifondi. Erandiks oli konsistooriumi raamatukogu. Teoloogiline raamatukogu koosnes Tartu Ülikooli usuteaduskonna seminariraamatukogust, ajaloolisest Kirikuõpetajate raamatukogust ja mitmest allikast saadud raamatutest. Uut kirjandust tuli sel määral, kui peapiiskop seda üle andis. Teine osa raamatukogust oli käsikirjade kogu või õpperaamatukogu.

Minu õpingud EELK Usuteaduse Instituudis lõppesid ja 1. oktoobril 1975. EELK Konsistoorium tegi 2. oktoobril 1975 otsuse: „Tunnistada usuteaduse üliõpilane Tiit Salumäe Usuteaduse Instituudi lõpetanuks arvates 1. oktoobrist 1975. a. ning anda temale samast kuupäevast õpetaja ametinimetus ametiristi kandmise õigusega.“

Abiellumine.

Minu teoloogiliste veendumuste kohaselt võis abielluda ainult enne ordinatsiooni. Abiellusin kirikukooris tuttavaks saanud noore muusiku Liaga ja asusime tööle Haapsalus alates 1. septembrist 1975. Kirikumuusikat ja usuteadust õppides oli mul tihe suhe Tallinna toomkogudusega. Selles kirikus toimusid minu orelitunnid. Asendasin toomkoguduse õpetajat Rein Premetit tema haiguse ajal ja olin abiks koguduse töös. Õpetaja Premet suri 26.04.1975. Aitasin korraldada tema matusetalitust. Koguduse juhtkond soovis, et asuksin teenima toomkogudust. Kuna see ei olnud nõukogude ajal võimalik, otsustas koguduse juhtkond anda mulle õpetaja Rein Premeti ametiristi. Peapiiskop Alfred Tooming asetas selle mulle kaela ordinatsioonil Tallinna Toomkirikus 5. oktoobril 1975. Nii asusin siis sügaval nõukogude ajal kiriku tööle, millele ei ennustatud mingit tulevikku. Kandsin seda Premeti risti kuni sain praostiristi, kuldristi ja piiskopiristi ja andsin käesoleval aastal tagasi toomkirikirikule.

Haapsalus oli algusest peale väga intensiivne töö. Meile sündisid järgmisel aastal kaksikud ja siis veel kaks tütart ning hiljem poeg. Praegu on meil üheksa laste last ja kõik need lastega pered elavad Haapsalus. 1975 oli aga selge, et Haapsalu kirik vajas kapitaalremonti ja nii minu töö algas koguduse ja kiriku remondiga. Üks minu veendumus on – kiriku ehitamine on koguduse ehitamine. Ehitamisest nõukogude ajal võiks rääkida tunde. Tänu ehitustööle tekkis ka olulisi kontakte, mis on püsinud kuni tänaseni. Nõnda siis oled kõik need aastakümned elanud samas majas. Hooldanud olen järgmisi Läänemaa kogudusi: Noarootsi, Ridala, Vormsi, Lihula, Hanila, Karuse, Martna ja Nõva kogudust. Teeninud olen kogudusi Venemaal ja nüüd on piiskopina minu piirkond Euroopa ja Venemaa. Olin peale nõukogude aega Vancouveri Peetri koguduse hooldajaõpetaja Kanadas ja Baltimore’i Markuse, Washingtoni Markuse ja Seabrooki hooldajaõpetaja USAs. Ametitest nimetan veel: Lääne abipraost, praost, Konsistooriumi assessor, Välis-Eesti piiskopkonna konsistooriumi assessor, Usuteaduse Instituudi raamatukogu juhataja, EELK Konsistooriumi raamatukogu juhataja, EELK kirjastus- ja pressiosakonna juhataja, ajalehe Eesti Kirik nõukogu ja kolleegiumi liige, Vabariigi Valitsuse ja EELK ühiskomisjoni liige alates selle algusest 2014 kuni lõpetamiseni.

Minu töö Venemaal 1981-1989.

Olin külastanud Venemaal olevaid Ingeri luterlikke kogudusi ka varem aga aastast 1981 määras Konsistoorium mind teenima Puškinos asuvat kogudust. Otsus ei olnud kerge. Minule tähendas see, et lisaks paarile päevale Tallinnas Usuteaduse Instituudi raamatukogu juhatajana ja põhikohale Haapsalu koguduses tuli sõita kolmel nädalavahetusel igas kuus viiesaja kilomeetri kaugusele Venemaale, selleaegsesse Leningradi. Minu perele, abikaasale ja neljale väiksele tütrele, kellest vanimad olid nelja ja noorim kahe aastane, tähendas see, et nad nägid mind harva. Puškino kogudusele tähendas see olukorda, kus õpetaja, kelle emakeeleks ei ole soome keel, sõidab kohale vaid nädalavahetusteks. Vene riigiametnikele olin ma ebameeldiv nähtus, mida ei varjatud, ja minu teele veeretati niipalju kive kui suudeti. Mitu korda taheti minust lahti saada. Siiski oli Jumala arm see, mis kandis ja palju ustavaid inimesi palvetas minu pärast.

Puškino kogudus oli ainus registreeritud luterlik kogudus Venemaal. Petroskois, Karjalas oli järgmine kogudus. Pidasin jumalateenistusi ka saksa keeles. Kirikus käis nii eestlasi kui venelasi. Mitmed olid käinud leeris Narvas. Koguduse majanduslik elu oli võrreldes Eesti kogudustega küllaltki hea, kuigi sel ajal välistoetus Soomest oli minimaalne. Jumalateenistused olid igal pühapäeval ja keskmine osavõtt tavalisel ajal oli 450 inimest. Armulauast osavõtt oli väga elav ja igal pühapäeval käis mitusada inimest armulaual. Oli palju ristimisi ja matuseid, inimesed viisid pühitsetud matusemulla haudadele. Tulijad oli kümnete, sadade või tuhandete kilomeetrite kauguselt. Ingerlased olid saanud tagasi pöörduda Siberist ja kogu Venemaalt oma ajaloolisele Ingerimaale. Koguduse noorte hulgas olid hilisem piiskop Aarre Kuukauppi ja pastor Arvo Survo. Minule oli Venemaa olukord alguses võõras, samuti ka see, kuidas riigiorganid käitusid minuga. Nimelt oli näiteks kokku lepitud, et peapiiskop Edgar Hark tuleb õnnistab mind ametisse. Talitus keelati aga Leningradi Usuasjade Voliniku poolt ära kolm päeva enne kokkulepitud päeva. Üks jäme sekkumine koguduse asjadesse oli, kui Täitevkomitee esindajad purustasid kiriku ukselukud, toimetasid ebaseadusliku läbiotsimise ja viisid ära koguduse liikmete kartoteegi ja liikmeannetajate raamatu. Toimus ka omapärane koguduse “dvadsadka”  koosolek, millest kogudus oli kutsunud osa võtma lisaks minule ka selleaegse Konsistooriumi peasekretäri August Leepini. Meid aga koosolekule ei lubatud, vaid Täitevkomitee esindaja ütles, et “meil” on siin koosolek ja teil ei ole siia asja. Koguduse tööd tegin koos Eduard Salumäe, Paul Saare, Jaan Kiivit jun, Elmar Kulli ja Armand Leimanniga.

Üheks suursündmuseks oli evangelist dr. Billy Grahami külaskäik. Ma olin kutsutud jumalateenistusele baptistikirikusse ja vastuvõtule metropoliit Antoni residentsi. Igal aastal oli suur elamus võtta osa metropoliidi kutsel paasaöö liturgiast, kus istusin koos katoliku preestriga altaris aukohal. Nendel aastatel õppis Leningradi Vaimulikus Akadeemias ka luterlasi ja sain õppida tundma järjest enam õigeusukiriku liturgilist elu. Soome luterliku kiriku peapiiskop John Vikström külastas samuti minu teenimise ajal Puškino kogudust.

1.jaanuarist 1990 palusin ennast vabastada Puškino koguduse teenimisest. Ühest küljest oli järjest kasvanud töö kodukoguduses ja terves EELK-s. Olin saanud endale uusi ülesandeid seoses kirjastus- ja infoosakonna loomisega ja teisest küljest olid kasvanud peale oma rahvusest töötegijad, kes paremini tunnevad olusid ja ootusi. Nii nagu Eestis hakkas ärkamisaeg, nii hakkas ärkamisaeg ka vanal Ingerimaal.

20. august 1991 – Eesti on iseseisev Vabariik

Siin lõpetan nüüd vaate nõukogude ajale. Aga nii nagu olen pannud oma 70. sünnipäevaks ilmunud raamatu pealkirjaks „Minevik on olevik“, on meil vaja meenutada ja mäletada, et osata minna edasi.

Artur Alliksaare 1964. aastal avaldatud luuletus kõnetab meid täna. Just selliste mõtetega võin panna kolm punkti oma ettekandele.

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume preagu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.