Kristus on üles tõusnud!
Tõesti, ta on üles tõusnud!
Aga esimesel nädalapäeval, veel enne koitu läksid naised hauale, tuues kaasa lõhnarohte, mis nad olid valmis pannud. Ent nad leidsid kivi hauakambri eest ära veeretatud olevat.
(Lk 24.1-2)
Võime ette kujutada hämmastust, mis naisi valdas. Õnneks tuli neile pähe vaadata hauda sisse. Miks just naised olid esimesed tühja haua avastajad ja said ülestõusnud Jeesuse tunnistajaks?

Miks just naine ja mitte mees? Sest naise viis madu esimesena kiusatusse. Kuidas on seotud madu ja Jeesus? Jumal ülendas kõrbes vaskmao ja Jeesus ütles, et nõnda peab ülendatama ka Inimese Poeg. Evangelist Johannes nägi siin seost pattu langemise ja ülestõusmise vahel. Lahkumiskõnes Jh 16 ütleb Jeesus jüngritele: “Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle.” Jüngrid ei saanud sellest aru ja küsisid Jeesuselt, mida ta mõtleb. Jeesus jutustas võrdumi, mis esmapilgul ei haaku eelnevaga: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, teie nutate ja kaeblete, aga maailm on rõõmus. Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus muutub rõõmuks. Kui naine toob last ilmale, siis ta on murelik, sest tema tund on kätte jõudnud. Aga kui ta lapse on sünnitanud, ei tuleta ta enam oma vaeva meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma. (Jh 16:20-21). Kurbus, mille oli kaasa toonud patt, jääb seljataha. Naine toob valuga lapsi ilmale, kui kui laps on sündinud, ununeb valu. Kristliku kuulutuse tuumaks on sõnum, et Kristus on võitnud ülestõusmise läbi kurjuse ja surma. Meile annab Kristuse ülestõusmine kindluse, et surmal ei ole viimane sõna. Jumal viib meid läbi surma igavesse ellu.
Vahel tundub, et seda on võimatu uskuda. Üks minu leeripoiss tunnistas, et leeripäeval usutunnistust lugedes hoidis ta suu kinni sellel ajal, kui loeti: mina usun surnute ülestõusmist ja igavest elu. Ta ütles, et ei suutnud seda siis veel uskuda.
Siiski on ülestõusmine mõistetavam kui paljud muud asjad. Prantsuse matemaatik, füüsik ja filosoof Blaise Pascal ütles: “Palju kergem on uskuda, et meie, kes oleme elanud, töötanud, rõõme ja muresid tundnud, hakkame kord jälle elama. Samal ajal kui me sugugi ei imesta, et igal päeval tulevad siia maailma inimesed, keda ei ole kunagi olemas olnud. Kui Jumalal on võimalik teha nii, et uued inimesed võivad sündida siia maailma, siis küllap on võimalik ka see, et surnud tõusevad uuele elule.”
Ülestõusmine annab meie elule igavikulise mõõte ja tähenduse. Ülestõusmispühal kinnitame, et kurjuse jõud on murtud. Kannatused ja ülekohus võivad võidutseda vaid teatud aja. Viimselt võidab elu ja headus.
Ülestõusmispühal ütleme koos miljonite kristlastega: “Kristus on surnuist üles tõusnud!”
Ja vastame: “Tõesti ta on üles tõusnud!”