„Ülestõusmispühad on aeg, mis tähistab Kristuse ülestõusmist surnuist ja on kristlikus traditsioonis üks olulisemaid pühi, kogu kirikuaasta kulminatsioon. See on aeg, kus kristlased kogu maailmas tulevad kokku, et tähistada lootust ja uut algust. Nende pühadega seostub palju helgeid ja rõõmurikkaid elamusi,“ kirjutab Lõuna-Eesti Postimehes Põlva Maarja koguduse õpetaja Toomas Nigola. Ta tõdeb aga, et tänavu kogevad sõja ja õhus olevate pingete tõttu paljud, et raske on leida hingevalgust ja tröösti, mida ülestõusmispühad tavaliselt pakuvad. Vaimulik keskendubki oma loos sellele, mis selles sünges tegelikkuses siiski aitaks lootuskiirt leida.

Ühe võimalusena pakub ta avaramat vaadet maailmale. „Ajaloo ja maailma peale laiemalt mõeldes avastame nimelt, et sõjad ja vägivald on inimkonna saatjad olnud kahjuks vist küll igal ajal, seega pole meie idanaabri praegustes julmustes kahjuks midagi uut ega enneolematut peale selle, et need sünnivad parasjagu just meile ajaliselt, geograafiliselt ja emotsionaalselt lähedal.“

Nigola nendib, et ei olnud maailm helgem paik ka kaks aastatuhandet tagasi, kui Õnnistegija Rooma sõjameeste piitsahoopidest aetuna rasket ristipuud kandes Pilatuse kohtujärje eest Kolgatale oma kannatusteed käis. Selles ajast aega kestnud troostituses on aga peidus ka lootuskiir: „Ka 21. sajandi inimestele näitab Kristuse ristiohver sama teed, mida 1. sajandi rahvalegi. Nimelt seda, kuidas üksteisega võitlemise, karmi konkurentsi ja enesesäilitamistungile andumise asemel võib just endast kõige kinkimine avada tee tõelisele elule. Kristus andis end oma vaenlastele üle meie kõigi päästmiseks ja õpetas meid armastama üksteist nii nagu iseennast.“

Nii pole tuhmunud ka ülestõusmispühade sõnumi juurde käiv sõnum lootusest ja uuest algusest: „Kuulutus sellest, et avaram maailm ei ole meie suhtes ükskõikne ega absurdne, vaid Jumala maailm, kus inimene on loodud igavikuliseks olendiks.“