Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Kärla koguduse lugu.

Kärla on Saaremaal ainus kihelkond, millel puudub merepiir. Seda alates ajast, mil Anseküla omaette kihelkonnaks sai. Muinasaja lõpul kuulus Kärla Lihulinn tõenäoliselt Kaarma mõjuvälja, kuid arvatavalt 14. sajandil eraldus selle ümbrus iseseisvaks Kärla kihelkonnaks. 

Kärlalt on leitud kivi, millelt võis ladina keeles lugeda, et Maarja-Magdaleena kivikirik pühitseti 22. juuli l313. a. Kunagine surnuaed Kärla kiriku ümber võeti kasutusele hiljemalt just sel ajal. Samast ajast on säilinud Kärla kiriku krutsifiks. Kohanimi Kärla kirjutatakse saksa keeles Kergel. 15. sajandil on seda kirja pandud kahe L-iga, mis viitab võimalusele, et Kärla nimi võib olla tuletatud sõnast, mis tähendas kirikuküla. Kümmekond kilomeetrit lõuna pool Kõrkkülas Pühajõe lähedal olid 14. – 16. sajandil samuti kabel ja surnuaed. Sellegi kohanime variatsioonide hulgas leidub ’Kerküll’, mis võib viidata kirikukülale. Kõrkküla pühada on hävinud, kuid ida-lääne suunalise hoone asukoht on siiski selgesti nähtav. 

1575. a. suri Paadla mõisas Otto von Buxhoeveden. 16 aastat hiljem kinkis tema lesk Anna Overläcker mehe mälestuseks Kärla kirikule kappaltari, mille keskmine osa on tänaseni alles. Pärnast lõigatud reljeef kujutab ristilöödud Kristust. Temast paremal on apostel Johannes ning vasakul Jeesuse ema Maarja ja põlvitav Maarja-Magdaleena. Altari tiibadele olid maalid Aadam ja Eeva ning kuus pilti Kristuse kannatusloost. Nii jutustas Kärla altarisein pattulangemise ja lunastuse loo. On pakutud, et altariseina võis valmistada Lüübeki meister Tönnies Evers noorem. 

1623. a. sai Kärla kirik kantsli, mis oli valmistatud kivist. Näiteks Pühalepa kirikus on kivikantsel tänaseni alles. Kärla kirik läks paraku ühel jõuluõhtul põlema ning maha põles ka pastoraat koos arhiiviga. Kiriku müürid jäid püsti ning veel Taani valitsuse ajal jõuti kirik taastada. Eraldiseisev kellatorn oli juba varem olemas. Põlengu elas üle ka altarisein, mille tagumisele küljele on märgitud Kuressaare meistri Balthasar Raschky nimetähed ja aastaarv 1637. Tõenäoliselt läbis siis altar uuenduskuuri ja pühitseti taas. 1664. a. sai Kärla uue tornikella. 

Rootsi ajal teenis Kärla kogudust ligi 40 aastat rootslane Peter Schönberg. Ta oli õppinud Tartu ülikoolis ja juhtinud Kuressaare kooli kuni ta Kärlale kutsuti. Viimased 17 aastat oli talle abiliseks väimees Jodocus Kohl, kes pärast äia surma veel teist 17 aastat Kärla rahvast teenis. Õpetaja Kohli ajal, 1708. a. tõsteti Kärla kellatorni veel teinegi kell. 

Põhjasõja ajal laastas Saaremaad katk. Terved külad surid ja põllud jäid sööti. Kärla kihelkonna ligi 300 talust jäi kaks kolmandikku päris tühjaks. Tühjaks jäänud maadele asutati hiljem riigimõisaid. Katku suri ka Jodocus Kohl. Tema tööd jätkas Transilvaania päritolu kirikuõpetaja Michael Städter, kes hariduse sai Pärnu ülikoolist. Städter olnud küll kasinate teadmistega, kuid tegi ustavalt oma tööd elupäevade lõpuni. Tema väimees Leonhard Samuel Swahn teenis küll Kärla kogudust, aga kutsuti edasi Kihelkonnale. 

Õpetaja Reinhold Dreyeri ajal olid Kärla kirik ja pastoraadi hooned suurepärases korras. Oma kulul lasi ta ehitada uue aida, vankrikuuri, kivist aida, jääkeldri, juustukambri, vorstikeldri, uue rehe ja külalistemaja. Lisaks lasi ta kaevata kaks kraaviga ühendatud kalatiiki. Karjaaeda lasi ta ehitada talli, vankrikuuri ja kaks lauta. Suures aias kasvatas ta humalat ja viljapuid ning selle kõik pärandas ta viimaks kogudusele. Samuti pärandas ta kogudusele enam kui 700 köitest koosneva raamatukogu. Kasvavale kogudusele jäi Kärla kirik kitsaks aga juurdeehitus jäi tegemata. Õpetaja Dreyer tegi 1780. aastal selle vea, et riputas oma äia, kapten Erich von Adlerbergi mälestuseks kiriku seinale tema vapi, aga perekond Adlerberg ei kuulunud ju Saaremaa rüütelkonda. Vapp võeti küll maha ja saadeti algul Hanilasse, siis edasi Liivimaale, aga suhted kiriku juurdeehituse rahastajatega olid juba ära rikutud. 

Kärla koguduse järgmine hingekarjane oli Georg Christian Seeland. Ta oli õppinud Halle ja Königsbergi ülikoolis ja elanud ühes toas Immanuel Kantiga. Pärast Kuressaare linnakooli rektoriks olemist teenis ta Jämaja kogudust ja kutsuti viimaks Kärlale. Kahjuks ei lubanud nõrk tervis ja haigushood tal täiel määral siin koguduse teenimisele pühenduda. 

Järgmine kirikuõpetaja Johann Heinrich Koch oli mitmekülgne mees, kes lisaks vaimupõllu harimisele tegutses ka mullapõllul. Tänu tema maaparandusele ning kartuli kasutuselevõtule sai vaesest pastoraadist üks Saaremaa jõukamaid. Õpetaja Koch oli pärit Hamburgi ja Bremeni vahel asuvast Bremervörde linnast. Sealt tõi ta oma lapsepõlve mälestusena kaasa armsa jõulupuu kombe. Teadaolevalt oli just tema Eestis esimene, kes tõi jõuluks kuuse tuppa, ehtis selle ja süütas okstel küünlad. 

Üks tuluke süttis ka rahva südames, kui vennastekoguduse ärkamine 19. sajandi algupoole Kärlal maad võitis. Kandla härra Karl Güldenstubbe ehitas Rahumetsa palvemaja ja käis ka ise palvetundides. Juba tema vana-vana-vanaisa, Kandla omanik Carl Ekesparre elas vennastekoguduse vaimus. Nüüd levis liikumine rahva seas ja ärksamatest talumeestest said ettelugejad. Mõnikord jutlustasid palvemajas ka kirikuõpetaja ja köster. 1838. aastal olid 10% Kärla kihelkonna elanikest vennastekoguduse liikmed. Palvetunde peeti ka Teoste talus ja Kullil. Laupäeva õhtuti ja pühade ajal käis rahvas koolimajades ettelugemist kuulamas. 

Kõige kauem teenis Kärla kogudust õpetaja Wilhelm Meder. Aastaks 1836 oli Kärla kirik muutunud varisemisohtlikuks. Järgmised seitse aastat peeti jumalateenistusi küünis, mis oli aga nii hõre, et tuul viis armulaua leiva aluselt minema. Lagunev kirik lammutati 1842. a. ja sama koha peale püstitati uus, praguseni kasutusel olev paekivist pühakoda. See ehitati koos torniga ja pühitseti 22. juulil 1843. a. Viis aastat hiljem ehitas Ernst Carl Kessler Kärla kirikusse oreli. 

Kui ikaldus tõi maale nälja, läks neljandik kogudusest vene õigeusku. Loodeti saada maad ja toiduaineid. Mõni saigi Kärla kroonumõisast kolme-vakamaalise põllutüki, kuid suurem jagu ei saanud midagi, tagasi luteri kirikusse ka ei saanud. Üks inimene öelnud: „Ma põletaks oma särgi ihu peal ära, kui jälle luteriusku tagasi saaksin.” 

Kärla köster Peeter Südda – samanimelise helilooja vanaonu – asutas 1874. aastal Kärla esimese laulukoori, 1879. a. raamatukogu ja 1881. a. Saaremaa esimese pasunakoori. Lisaks avaldas ta trükis Suure Tõllu lood ja toimetas ajalehte „Saarlane“. Lehe väljaandmist alustas Kärla koguduse õpetaja Johannes Kerg, kes oli abielus Jakob Hurda naise õega. Aeg-ajalt said kälimehed Kärlal kokku. Nooruses oli Kerg mänginud esimestes eestikeelsetes näidentides, mida Lydia Koidula Tartus lavastas. 1874. a. oli Kerg EÜS’i esimees. Õpetaja Kergi poliitiline aktiivsus viis tema vabastamiseni Kärla kirikuõpetaja kohalt 1907. aastal. 

Kärla kiriku tornikiiver sarnanes Kuressaare omale, kuid pikselöögist põles see maha. 1908. a. sai valmis uus, eelmisest suurem tornikiiver. Ilmasõja ajal, 25. augustil 1915. a. võeti maha Kärla kiriku kellad ja saadeti need Venemaale. Viis aastat oli kirik ilma kelladeta, seejärel kasutati koguduseliikme ostetud laevakella kuni 1927. a. võeti kasutusele kaks vana kella, üks Poola, teine Vene päritolu. Rahumetsa palvemajas jutlustasid küll kirikuõpetajad, küll mitmesugused vennad. 1933. a. ehitas August Terkmann Kärla kirikule uue oreli.  

Pärast seda, kui õpetaja Gustav Oehrn Saksamaale põgenes, teenisid Kärla rahvast taas Kaarma õpetajad. Raske oli 1940. aasta, mil kommunistid haarasid võimu. Kiriku torn olevat seganud nõukogude lennukeid. 15. augustil 1940. a. saeti tornikiivri neli tugiposti läbi ja sihvakas torn tõmmati traktoriga maha. Kirikut kasutati kasarmuna, purustati orel ja varastati viled. Õpetaja Artur Vipper pani ameti maha, kuid hiljem kahetses oma otsust. 1941. aastal käisid lennukid Kogula lennuväljalt Berliini pommitamas. Kirik tehti korda, aga uus torn ehitati poole madalam. Õpetaja Karl Lipping põgenes Eestist 1944. aasta sügisel. Sestsaadik on Kärla kogudust teeninud Kihelkonna õpetajad. Vana, eraldiseisva kellatorni lasi kolhoosi esimees 1981. aastal lammutada. 

1990ndatel oli Sõmera hooldekodus intellektipuudega inimeste vaimulikul teenimisel suureks abiks ja eeskujuks soome vaimulik Kirsti-Maija Paananen. Tema algatusel pühitseti Sõmera hooldekodus 30. novembril 2002 Püha Laatsaruse kabel. Õpetaja Rene Reinsoo pidas seal jumalateenistusi, piiblitunde, hommikupalvusi ja leerikooli. Seoses hooldekodu sulgemisega 2021. a. lõppes Sõmeral jumalateenistuste pidamine. Kärla kogudus elab aga edasi. Külmal ajal on jumalateenistused pastoraadi saalis, soojemal ajal kirikus.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.