Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Valjala koguduse lugu.

Valjala muinaskihelkonnas peeti kristlikke matuseid juba 12. sajandi lõpukümnenditel. Kuigi ristiusk ei olnud veel valdav, ehitasid muinasaegsed ülikud keskustesse juba kirikuid. Ka Valjalas oli 12. sajandi lõpul puidust kabel. Valjala maalinn, mida on kasutatud 7. sajandil ja siis mitmeks sajandiks maha jäetud, ehitati 12. sajandil üles Saaremaa tugevaima kindlusena. Linnust ümbritnud asula oli omakorda valliga kaitstud. Läti Henrik nimetas seda linnaks. Pärast Muhu linnuse põletamist 1227. aasta jaanuaris liikus vallutajate vägi Valjalat piirama kuni seegi alistus. Kohalikud vanemad jäid siiski alles ja Valjala maalinn ehitati 13. sajandi jooksul veel suuremaks kui see enne oli. 

Valjala Martini kivikirik ehitati oletatavasti 1230. aasta paiku. Esialgu koosnes see nelinurksest ilma võlvita altariruumist ja käärkambrist selle lõunaküljel. Kümmekond aastat hiljem algas ühelöövilise pikihoone ehitus. Müürid saadi üles, aga 1260. a. alanud saarlaste ülestõusu ajal jäid tööd seisma ning jätkusid mõned aastad hiljem juba uute meistrite poolt. Nüüd kaeti kogu kirik võlvidega ja altari taha tehti kaarekujuline juurdeehitus. Pikihoone seintele ehitati rõdud, kiriku sisemus kaunistati maalingutega. 

Jüriöö ülestõusu käis orduvägi Saaremaal kaks korda maha surumas. Tõenäoliselt oli Valjala kirik üks neist paikadest, kus saare rahvas varju leidis. Piirajad lõhkusid kui mitte kõik uksed, siis vähemalt põhjapoolse. Taplushoos, mis ulatus ka võlvide peale, lõhuti kiriku sisustus. See kõik tuli korda teha. 1360. aasta paiku asendati altaritagune ümarapsiid hilisgooti viiekandilise apsiidiga. Võidukaare alt eemaldati letnerisein. Küljeuksed ja akende alumised osad müüriti kinni, et edaspidi vägivaldset sissetungi ära hoida. 

Liivi sõja ajal, 1560. a. põletasid venelased maha Haapsalu linna. Sealse toomkiriku varad evakueeriti Saaremaale. Võimalik, et just siis jõudis Valjala kirikusse romaani stiilis ristimiskivi, mis pärineb 1260. aastatest. 1634. a. valmistas Balthasar Raschky Valjala kirikule kantsli. Umbes sel ajal ehitati käärkambri peale viie korrusega torn. Selle ehitusel kasutati vanu hauakive 13. sajandist. 1660. aastatel valmistati õpetaja Andreas Freigiuse ja maanõunik Caspar Bergi raidkivist epitaafid. 

Mitmed Taani ja Rootsi aegsed vaimulikud olid sünni poolest saarlased: näiteks Antonius Arendes, Heinrich Böckelmann ja Johann Rüdiger. Viimane osales piiblitõlke konverentsidel nii 1686. kui 1687. aastal. Põhjasõja ajal teenis Valjala kogudust ungarlane Georg Carponai. Ta suri 1710. aastal katku. Valjala kirik rüüstati, pastoraat põletati ja kogudus jäi 14 aastaks Kaarma ja Karja vaimulike teenida. 

1726. aastal sai Valjala küll oma kirikuõpetaja, kuid selgus, et see sakslane ei osanud peaaegu üldse eesti keelt. Halbade elukommete tõttu vabastati ta ametist. Järgmise õpetajaga läks paremini. Jonas Angerstädt oli rootslane, kes abiellus Võhksa mõisapreili Juliane von Polliga. Angerstädt oli avatud Speneri, Francke ja Zinzendorfi ärkamisele. Erinevalt ülejäänud Eestist algas Saaremaal vaimulik elavnemine esmalt mõisnike seas. Vennaste ärkamisest olid haaratud näiteks Rahu mõisa omanik Güldenstubbe, Kogula omanik Carl Gustav von Ekesperre, Uue-Lõve omanik Reinhold Gustav von Nolcken ja Haeska omanik Otto Georg von der Osten-Sacken. Talurahva seas algas suurem ärkamine 1740. aastal. Pärast seda, kui Saaremaa superintendent Eberhard Gutsleff, Jämaja õpetaja Franz Hölterhof ja mitmed teised vennastekoguduse juhtivad tegelased 1747. aastal vangistati, muutus Saaremaa herrnhutlastele kardetud maaks. Alles kümme aastat hiljem külastas vennastekoguduse hoolekandja Jakob Marrasch Saaremaad. Siia elama tuli ta 1768. aastal ja nimelt Valjala kihelkonna Jööri mõisasse, mis kuulus Güldenstubbele. 1771. a. ehitati Jööri palvemaja, mis oli vennastekoguduse keskuseks Saaremaal. Hiljem ehitati Tõnija lähedale Haagi palvemaja. Ärkamise mõjul kahanes seisuste vahel vahetegemine – Õnnistegija Jeesuse ees oleme vennad ja õed. Von Sacken teatas 1767. aasta maapäeval, et ta on otsustanud vabastada kõik oma talupojad orjusest ja soovib, et ka maapäev algatusega ühineks. Paraku ei tulnud maapäev usuvenna vaimustusega kaasa. 

Valjala kogudust teenis sel ajal 65 aastat järjest Johann Heinrich Schmidt. Lühikest aega oli talle abiõpetajaks väimees, kes läks siit edasi Järva-Madisele. Viimased 25 aastat teenis õpetaja Schmidt Valjala kogudust koos oma pojaga, kes jätkas Valjala teenimist emerituuri siirdumiseni. Johann Heinrich Schmidt sündis Ida-Preisimaal ja õppis Königsbergi ülikoolis. Ta oli pikk, sihvakas noormees ja teda taheti värvata Preisi kuninga ihukaardiväkke, kuid Schmidt ei tahtnud ja pidi seetõttu põgenema. Ta töötas koduõpetajana kaks aastat Kuramaal, seitse aastat Pöide mõisates, abiellus Muhu kirikuõpetaja tütrega ning asus teenima Valjala kogudust. 1757. a. ehitati kiriku väliskülgedele kohmakad tugipiilarid, 1770ndate algul püstitati barokne tornikiiver. 1820. aastal valmistas tisler Nomme Lorentzen Valjala kirikule praeguse kantsli ja altariseina. 

Õpetaja Eduard Kochi ametiaeg jäi lühikeseks. 30-aastaselt suri ta kopsutuberkuloosi. Kaheksa päeva varem oli vanadusse surnud naaberkoguduse Karja õpetaja. Järgmine Valjala õpetaja oli Bernhard Frank. Tema ajal läks Vene õigeusku 13,6% Valjala elanikest. Seda oli tunduvalt vähem kui Ida-Saaremaal. Samal ajal loeti vennastekoguduse liikmeiks üle 15% Valjala elanikest. Vennastekogudusega oli seotud ka prohvet Aleksander Toom, kes töötas Lööne mõisa metsavahi ja kangruna. Toom jutlustas kiriku uste ees peaaegu kõigis Saaremaa kihelkondades, eriti Valjalas ja Kaarmal ning tegi seda surmani. Oma jutlusi alustas ta pärast jumalateenistuse lõppu ning jäi meelde värvika ja otsekohese kõnega. Kui Valjala õpetaja Hahn püüdis teda tagasi hoida, ütles Toom: „Sinu nimi on Kukk, aga mina olen Habakuk!“ 

Viis aastat teenis Valjala kogudust Paul Normann, kes oli orelimeister Gustav Normanni poeg ja kutsuti siit Pühalepa kogudusse. Tööjärje võttis üle Alexander Beater, kes neli aastat hiljem Tallinnasse kooliõpetajaks läks. 1885. a. kinkis õpetaja Beateri sõber Hugo Macker Valjala kogudusele kaks maali, mis tänaseni kaunistavad kiriku altarit. Suurem on koopia Guido Reni maalitud Jeesuse ristisurmast, teine, väiksem on koopia Leonardo da Vinci maalist „Püha õhtusöömaaeg“. 1888. a. ehitas Gustav Normann Valjala kirikule kaheksa registriga oreli. 

Venestamise ajal olid luterliku ja õigeusu kiriku suhted pingelised. Leeripoisid küsisid õpetaja Eugen Blossfeldti käest, kas veneusus ka õndsaks saab. Pastor seletas, et isegi veneusu läbi on võimalik taeva saada, aga see on nii kõver tee nagu hakkaks Valjalast Karja kiriku kaudu Kuressaare sõitma. 

3. novembril 1922 süütas äike Saaremaal kaks kirikutorni: Püha ja Valjala. Mõlemad tornikiivrid põlesid maha. Püha kirik sai uue torni 1924. a., Valjala kaks aastat hiljem, 1926. a. Valjalas ehitati barokse tornikiivri asemele madal telkkiiver. 1935. a. tuli Valjala kogudust teenima Arnold Elken. Samal aastal valati Tallinnas Valjala kirikule uus tornikell ja värviti üle Valjala altar ja kantsel. 1937. a. ehitati kirikule eeskoda. Teise maailmasõja ajal, 1941. aasta sügisel jäi Arnold Elken lühikeseks ajaks ainsaks kirikuõpetajaks Saaremaal. Ta asus Kuressaarde ning 1944. a. põgenes ka tema. Siis põgenes ka vahepeal Valjalasse tulnud õpetaja Arnold Kaarme. 

Õpetaja Tammiko oli rahva silmis püha mees. Kui ta altaris seisis, vaatas ta otse taevasse… sest katus oli katki ja laes oli auk. Aga rahvas hindas tema vaimulikku tööd. Järgmisel õpetajal Rikhold Klaasil olid teised annid – kõva organisaatorina asus ta kirikut remontima. Selleks ajaks, kui Toomas Paul Valjala kogudust teenima saadeti, oli Nõukogude võim suure osa inimestest kirikust eemale hirmutanud. Paulil oli siis aega Uus Testament uuesti eesti keelde tõlkida. Kohalike silmis sai Toomas Paulist tehtud mees siis, kui kolhoos ostis kombaini, mille juhend oli ainult saksa keeles, ja ta selle ära tõlkis. 1979. aastal puhkes verine konflikt Hiina ja Vietnami piiril. Ka Valjala rahvas oli ärevil ja õpetaja Paul mõtles, et nüüd tuleb küll pühapäeval kirik rahvast täis. Aga ei – need viimasedki memmed olid läinud hoopis poodi soola ja tuletikke ostma. 1975. aastal valmistas Dolores Hoffmann oma esimesed kirikule mõeldud vitraažid. Tänaseni kaunistavad need Valjala kiriku aknaid. 

Kui Toomas Paul läks Tallinna Jaani kogudusse, usaldati Valjala teenimine Jaan Tammsalu kätte. Noore diakonina ristis ja konfirmeeris ta siin Gustav Kutsari, kellest sai peagi tema töö jätkaja. Pikemaks ajaks on Valjalasse jäänud õpetaja Hannes Nelis, keda on tunnustatud muuhulgas EELK aasta vaimuliku tiitliga.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Vaata ka:

• EELK Valjaka koguduse koduleht valjala.eelk.ee