Tallinna Kaarli koguduse kodulehelt leiab huviline nüüd diginäituse aastatel 1914–1978 tehtud leerifotodest ja 1887–1951 kasutusel olnud leeritunnistustest.

• Leeripiltide näitus 1914–1978
• Leeritunnistuste näitus 1887–1951

Kellel on vanu Kaarli koguduse leerifotosid- ja tunnistusi, mida näitusel ei ole, siis olete palutud jagama neid kogudusega. Saate need saata digitaalselt (kylli.saard@kaarlikogudus.ee) ning koguduse kantseleis on võimalik need ka skanneerida.

Kuni 1920. aasta usupuhastuspühal toimunud leeripäevani peeti leerikoole tüdrukutele ja poistele eraldi. Alates 1906. aastast toimusid leerid kahes pihtkonnas ja alates 1918. aastast juba kolmes pihtkonnas.

Välja olid kujunenud kindlad pühad, mil üldleerid toimusid: palmipuudepüha, 1. ülestõusmispüha, 1. nelipüha, võidupüha, jaanipäev, lõikusepüha ja 1. Kristuse tulemise püha. 

Tüdrukud riietusid pikkadesse valgetesse kleitidesse, poisid kandsid ülikonda või vormiriietust. 1940ndatel esines üksikutel juhtudel tütarlastel ka rahvariiete kandmist.

Kuni 1940. aastani toimus aastas 5–6 üldleeri, alates 1941. aastast neli, 1948. aastal kolm ning 1949.–1963 kaks suvist üldleeri. 1964.–74 oli aastas vaid üks suvine üldleer, milles oli leerilapsi 4–21. Viimati nimetatud aastatel käidi rohkem paarikaupa eraleerides.

Lisatud leerilaste arvu graafikust on näha, et seal on mitmeid hüppeid. Esimene suurem langus jääb aastasse 1918, mil Eesti okupeeriti Saksa vägede poolt ja Tallinn 25. veebruaril. Aasta lõpul puhkenud Vabadussõja mõju sai avalduda järgmise aasta leeride puhul. Leerilaste arv taastus 1922. aastal umbes 1916. aasta tasemele ja järgmine suurem langus, alla kaheksasaja leerilapse, oli 1933. aastal jäädes siis kuni 1940. aastani 700–800 leerilapse vahele aastas.

Kõige rohkem leerilapsi kogu vaadeldaval perioodil oli 1940. aastal – lausa 1734 konfirmeeritavat. Sinna aastasse jääb ka kõige suurem üldleeris käinute arv, mil 13. oktoobril, vahetult pärast Punaarmee Tallinna sisenemist, konfirmeeriti 605 leerilast. Samal aasta 16. detsembril hakkas kehtima Vene NFSV kriminaalkoodeks, millest juhindudes keelas piiskop Johan Kõpp kogudustes leeriõpetuse andmise alaealistele. 60-tunnilist ja kolme nädala pikkust leeri hakati tõlgendama eraõppeasutusena, mistõttu ei saanud sinna võtta alla 18-aastaseid.

Järgmisel, 1941. aastal oli leerilapsi vaid 236. See oli raske ja ärevust täis aasta. Tallinnas ja ka Tartus käivitusid ateistlikud lektooriumid, veebruaris ilmus 10 000 tiraažine ajakiri Ateist. Natsionaliseeriti Kaarli kogudusemaja. Viidi läbi juuniküüditamine, ja mõned vaimulikud olid juba loobunud või loobumas vaimulikutööst. Toimus kutsealuste mobilisatsioon Punaarmeesse ja puhkesid suvelahingud, mille tõttu oli Kaarli kirik suletud 5. juulist kuni sakslaste tulekuni 28. augustil.

Kahel järgneval aastal leerilaste arv küll tõusis, aga langes jälle 1944. aastal, mil sõjategevus laienes taas Eesti pinnale ja toimus suurpõgenemine. Leerilaste arv hakkas taas vaikselt tõusma, ja kuigi 1947. aasta 7. mail oli leeritöö paremaks korraldamiseks moodustatud kirikus spetsiaalne toimkond, vähenes järgmisel aastal leerist osavõtjate arv u 25% võrra.

1949. aasta märtsiküüditamisega kaotasid kogudused mitmeid potentsiaalseid leerilapsi. Sama aasta aprillist maini EK(b)P Keskkomitees toimunud arutelude järel keelustati 31. mail laste ja noorte grupiviisiline kahe- kuni kolmenädalane usu- ja leeriõpe. Eraviisiliselt oli see 18-aastastele ja vanematele lubatud, aga mitte soovitatav. Piiskopi kohusetäitjat teavitati sellest otsusest 1949. aasta 2. juunil.

Kogu kristlik tegevus oli tugevasti degenereerunud. Eriti silmatorkavad olid teotuslikud aktid: profaneeriti pühakodasid ja lõhuti pühitsetud mälestusmärke. 1957. aastast aktiviseerusid ilmalikud kombetalitused ja sügaval põranda all olevale leerile hakkasid Ida-Saksamaa Jugendweihe (asut 1954) eeskujul alternatiivi pakkuma noorte suvepäevad. Lisandusid teisedki sotsialistlikud kasuaaltoimetused ja 1959. aastal ilmus Tartus väljatöötatud spetsialistidega esimene ilmalike kombetalituste juhis ”Nõuandeid ilmalike kombetalituste kohta”.

Kui 1950ndate keskpaiga suured konfirmeerimised koosnesid enamikus Siberist tagasijõudnud noortest ja nooremas keskeas olevatest inimestest, siis küüditamisest pääsenud noorte leerijõudmine polnud enam tooniandev. 

1957. aastal käis kogu luteri kirikus leeris 10 017 noort, mis jäi 1947. aasta leeritatute (10 719) järel Nõukogude perioodi teiseks maksimumiks. See arv vähenes järjekindlalt ja 1960. aastal käis leeris veel 3958 noort, aga noorte suvepäevadest võttis osa juba ligi 6300 noort ja edaspidi nendest osavõtt ainult kasvas, hakates küll 1972. aastast aeglaselt langevas tempos taanduma. Kuid samal kümnendil käis leeriski veel ainult keskmiselt 560 noort aastas. 

Suurem konfirmeeritavate langust Kaarli koguduses algas 1961. aastal, mil ENSV kriminaalkoodeksi uue seaduse „Kiriku riigist ja kooli kirikust lahutamisest” rikkumise eest võidi määrata karmi karistusi. Kogudustesse kuuluvaid inimesi jälgiti. 

1966. aastal karmistusid usuküsimusi puudutavad seadused veelgi, mil uus klausel Kriminaalkoodeksis andis võimaluse määrata kiriku ja riigi lahutamise seaduse rikkumise eest juba kuni kolmeaastase vabadusekaotuse. 

1970ndatel oli religioonipoliitika põhirõhk langenud propagandistlikule positiivse maailmavaate kampaaniale, mitte aga enam seadusandlikule survestamisele. Kampaania varises kokku 1987. aastal, mil hakkas ka märgatavamalt kasvama leerilaste arv ning 1989. aastal oli Kaarlis leerilapsi juba 882.

Aastatel 1914-1978 sai Kaarli koguduses leeriõnnistuse 31 786 uut koguduse liiget, kellest mehi oli 14 209 (44,7 %)ja naisi 17 577 (55,3%).

Tekst: Külli ja Riho Saard

Fotod: Kaarli koguduse arhiiv

Vaata ka:

• Tallinna Toompea Kaarli koguduse koduleht kaarlikogudus.ee

2