Protestantlike Kirikute Osadus Euroopas arutas lepitust ja sõjajärgset taastumist

30. augustil arutasid Sibiu linnas, Rumeenias, Protestantlike Kirikute Osaduse Euroopas (CPCE) assambleele kogunenud kirikuesindajad Põhja-Iirimaalt, Horvaatiast, Ukrainast ja Venemaalt lepituse ja sõjajärgse taastumisega seotud küsimusi.

Ukraina Saksa Evangeelse Kiriku (DELKU) esindaja Olexandr Gross meenutas, et pärast Nõukogude Liidu lagunemist oli 14 vabariiki rahul oma saatusega, kuid üks ei olnud. See rahulolematus sai tõukeks, mis ajendas Putinit püüdlusele taastada vana impeerium. “Oleme õppinud elama sõjaga,” ütles DELKU sinodi president, rõhutades, et Ukrainas teavad inimesed, et iga päev võib olla viimane. Vaatamata raskustele on nende kirik viimastel aastatel rajanud kolm uut mänguväljakut, jaganud toitu, aidanud armeed meditsiinilise hooldusega ja pidanud kaks korda nädalas jumalateenistusi, et pakkuda inimestele lootust ja palvekohta.

Venemaa Luterliku Kiriku teoloogilise seminari rektor Anton Tihhomirov rõhutas, et praegune maailm ei ole korras. “Me peame meeles pidama, et ka Venemaal on palju kannatanuid,” ütles Tihhomirov, viidates ohvritele ja põgenikele ka Venemaa poolel. Tema sõnul jätkab kirik palvetamist rahu eest ja suhete hoidmist oma Ukraina õdede ja vendadega. “Aga me oleme ka õppinud vaikima ja mitte puudutama haavu,” lisas Tihhomirov.

Põhja-Iirimaa Presbüterliku Kiriku endine moderaator, austatud David Bruce, kes noorena kaotas IRA atentaatides sõbra, tõdes, et mõrvade jäljed on sügavad ja jäävad alatiseks. “Ometi usun ma, et Jeesuse üleskutse armastada oma vaenlasi on tee rahu, lepituse ja tervenemiseni,” märkis Bruce, rõhutades usalduse taastamise olulisust.

Fribourg’i Ülikooli usuteaduskeskuse direktor Christine Schliesser rääkis lepitustööst Rwandas, kus projekt “Lehmad rahu nimel” aitab üles ehitada suhteid konfliktipoolte vahel. Schliesser tõdes, et kirik mängib olulist rolli lepituses, kuna 90% rwandalastest on pühendunud kristlased.

Horvaatia Osijeki protestantliku kiriku pastor Samir Vrabec meenutas oma sõjakogemusi noorena. Tema sõnul andis talle jõudu kiriku osadus, kus reformeeritud pastor hoolitses ka luteri koguduse eest. “Kõige tugevam märk oikumeeniast oli, kui meie reformeeritud pastor korraldas õigeusklike matuseid,” lisas ta.

Osalejad nõustusid, et pikaajaliste suhete loomine on lepituse protsessides kõige olulisem element.

Kaanefoto: Protestantlike Kirikute Osadus Euroopas